VABALOG

Suvine piirkiiruse tõstmata jätmine kui preventatiivne paternalism

Neljapäeval otsustas üpris kirju seltskond nimega liikluskomisjon, et sellel suvel kaherajalistel teedel piirkiirust ei tõsteta:

Liikluskomisjon otsustas toetada Maanteeameti ettepanekut liiklusohutuse tagamiseks mitte tõsta kaharajalistel teedel suveperioodiks kiirust 100 km/h. Selliseid teelõike oli eelmisel aastal 652 km, mis moodustab neli protsenti riigimaanteede kogupikkusest. Kiirus on probleemiks, kuna ligikaudu 2/3 rasketest liiklusõnnetustes on seotud kiirusega ning liiklusloenduspunktide andmetel ületavad tegelikud kiirused lubatud 90 km/h väga sageli ja seda pea kõikides mõõtepunktides. Kiiruse tõstmisest loobumine muudab liikluse rahulikumaks ja sujuvamaks, kiirused on ühtlasemad ja väheneb ühe ohtlikuma manöövri, möödasõitude hulk.

Reedesest Postimehest võis leida täiendavaid kommentaare liikluskomisjoni otsusele ka komisjoni liikmetelt endilt Tiit Metsvahilt:

Liikluskomisjoni liikme, TTÜ professori Tiit Metsvahi sõnul ei ole küll komisjoni eilse otsuse taga konkreetseid arvutusi või analüüse, ometigi ei ole tegu emotsionaalse otsusega.

. . .

Metsvahi oli kindel, et liikluskomisjoni otsus piirkiirust tavateedel mitte tõsta ei ole vale. «Viimase kahe aasta jooksul on põhimaanteedel autorongide ja sadulrongide hulk kasvanud 27,5 protsenti, tugimaanteedel 18 protsenti. Sellisest suurest rekkast mööda sõitmine on kõige ohtlikum asi ja neid on juurde tulnud,» tõi ta esile põhilise ohu. «Kui toome kiiruse 90 peale ühtlaselt igal pool, on liiklusvoog sujuvam.»

ja Indrek Sirgilt:

Sirk rõhutas, et piirkiiruse tõstmata jätmine on riigi reaktsioon meie liiklejate käitumisele.

“Meil on liiklusõnnetustes hukkunute arv kasvanud. Kuna üheks põhiliseks põhjuseks, miks meil raskeid liiklusõnnetusi toimub, on lubatud sõidukiiruse ületamine, siis tuleb seda käsitleda kui riigi reaktsiooni,” lausus Sirk.

. . .

“Küsimus oli üldises liikluskultuuris ja liiklejate hoiakutes,» rääkis ta. «Viimased liiklusloendused näitavad, et keskmised kiirused meie teedel on lubatust suuremad. See on ohumärk. Põhiline probleem, miks meil viimase kahe aasta jooksul on liiklussurmade arv kasvanud, on ühesõiduki õnnetused ehk teelt välja sõidud, mille põhjuseks on liiga suur kiirus.”

Õnneks oli ka natuke skeptilisemaid seisukohti näiteks Indrek Madaralt:

«Ma ei oska konkreetselt öelda, kas see on hea või halb,» jäi Madar kahevahele. «Kas õnnetuste taga on suur kiirus või mingi muu põhjus? Sellega, kui me võtame kiiruse alla kõigil liiklejatel, ei väldi me noorte juhtidega seotud õnnetusi.»

ja Johannes Piritalt, kelle tähelepanu juhtimine otsuse paternalistlikkusele väärib lausa tunnustamist:

«Ma olen seda meelt, et üks ametkond ei peaks niimoodi määrama meie elu-olu, vaid sellele peaks eelnema analüüs otsuse põhjendatuse üle,» ütles Pirita, kirjutas Õhtuleht.

Pirita sõnul pole ta näinud statistikat, mis näitaks, et piirkiiruse tõstmine suveperioodil heas korras teelõikudel oleks seal raskete tagajärgedega liiklusõnnetuste arvu tõstnud.

Iga üks nendest artiklitest väärib terviklikuma pildi saamiseks lugemist, kuid mind isiklikult jääb sügavalt häirima suhtumine, kus mingi seltskond inimesi on otsustanud preventatiivselt distsiplineerida kõiki autojuhte sõltumata sellest, kas nad on midagi valesti teinud või mitte; sõltumata sellest, kas taolisel otsusel on üldse mingit mõju liiklussurmade vähendamisele või mitte. Üksikute pattude eest kõikide “distsiplineerimine” on üks haiglasemaid mõttelaade, mis üldse olla saab ja taoline paljuski suvale baseeruv paternalism väärib hukkamõistu.

Mulle tundub, et skeptilisuseks annavad põhjust igasugused otsused, mida on tagantjärgi võimatu hinnata. Kui aasta lõpus loetaks hukkunute lõplikud arvud kokku, siis mis iganes need ka ei oleks on võimalik Juhan Partsil öelda, et otsus oli õige: liiklussurmasid oli eelmisest aastast vähem, järelikult piirkiiruse tõstmata jätmine õigustas ennest; liiklussurmasid oli eelmisest aastast rohkem, järelikult oleks piirkiirust tõstes hukkunute arv olnud veel suurem – piirkiiruse tõstmata jätmine õigustas ennast. Võrdlusbaasi pole samas kui liikluskomisjoni liikmed on ise tunnistanud, et kõnealustel kaherajalistel teedel toimuvate liiklusõnnetuste arv ei olnud kiiruse tõstmata jätmise põhjuseks:

Sirk, kes on ka ise liikluskomisjoni liige ja oli arutamise juures, ütles, et ettepaneku põhjus ei olnud see, et piirkiirust tõstetud lõikudel toimub rohkem liiklusõnnetusi.

ja Allan Kasesalu Maanteeametist:

«Otsuse taga kaherajalistel teedel piirkiirusi mitte tõsta ei ole mitte nende lõikude eriline avariilisus, statistika näitab, et need on suhteliselt ohutud lõigud, vaid põhimõte üldise liiklusohutuse tõstmiseks,» selgitas Kasesalu liikluskomisjoni otsust, miks sel suvel ei tõsteta kaherealistel maanteedel piirkiirust 100 km/h.

Mulle jääb arusaamatuks ka viide liiklussurmade arvule sellel aastal kui heale põhjusele piirkiirust mitte tõsta.Kümne võrra rohkem hukkunuid kui 2011. aasta samal ajal ja kahekümne võrra rohkem  2010. aasta samal ajal ei ütle ju midagi piirkiiruse kohta. Kõigile on selge, et kiirused olid kõigi kolme aasta puhul samal perioodil täpselt samad. Liiklussurmade põhjused on ikkagi kuskil mujal ja otsus piirkiiruse tõstmata jätmise kohta on pseudomeede, millega üritatakse jätta muljet tegevusest samal ajal midagi tegemata.

Piirkiiruse tõstmata jätmiseks on siiski üritatud tuua ka sisulisemaid argumente, mis on laias laastus jagatavad kaheks:

1. Probleemiks on kiiruste erinevus, mis tingib möödasõite ja seeläbi hukkunutega lõppenud õnnetusi. Kiiruste hoidmine kõigi jaoks samal tasemel vähendab kiiruste erinevusi ja seeläbi möödasõite.
2. Suuremad kiirused põhjustavad tõsisemaid vigastusi ja meil on probleemiks lubatud sõidukiiruse ületamine, mis põhjustab ka rohkem ühe inimese vigastusi.

Neist kahest argumendist on just esimest kõige rohkem rõhutatud sealhulgas nii Allan Kasesalu ja Tiit Metsvahi poolt kui ka Tuuli Jõesaare poolt Päevalehes viitega Reigo Ude 2003. aasta magistritööle, mille tõttu väärib kiiruste erinevus ehk natuke rohkem tähelepanu.

Kuna Tiit Metsvahi pidas Rune Elvikut piisavalt autoriteetseks spetsialistiks, et temale ka viidata, siis on põhjust ka kiiruste erinevuse küsimusele vastust tema osalusega uurimusest otsida. Speed and road accidents (pdf) on 2004. aastal valminud uurimus, mida rahastasid Norra ja Rootsi maanteeametid. Enam kui 100-leheküljelise meta-uurimuse peatükis 3.3 tuleb juttu seostest kiiruste erinevuste ja teede ohutuse vahel. Uurimuse autorid juhivad tähelepanu, et näiline seoses kiiruste erinevuse ja õnnetuste vahel ei ole reaalne vaid tuleneb sellest, kuidas õnnetusi loetakse:

The presence of a correlation between an aggregate measure of speed dispersion and aggregate accident rate has no implications whatsoever for the shape of the relationship between deviation from the mean speed of traffic and accident involvement rate at the individual level.

In real data, there is often a strong correlation between mean and variance: the higher the mean speed, the greater the variance. It may therefore be difficult to separate the effects on accidents of mean speed and speed variance.

Mis puutub suuremasse kiirusesse, siis füüsikaseadustest pole kellelgi pääsu. Kiiruse tõstmisega kaasneb rohkem ja tõsisemate vigastustega õnnetusi, kuid mulle tundub, et tegu on üpriski nõrga argumendiga.

Elvik et al. meta-uurimuses leheküljele 25 on huvitav joonis 9, mis illustreerib seost kiiruse ja vigastatutega liiklusõnnetuste vahel läbitud 100 miljoni kilomeetri kohta. Uurimuse autorid juhivad tähelepanu sellele, et suuremad kiirused on lubatud ohutumatel teedel ja madalamad kiirused on sageli seatud teedel, mis on ohtlikumad ja kus leiab aset rohkem õnnetusi. Kõrgema piirkiirusega teed on ohutumad (laiemad, sirgemad, parema kvaliteediga) ja kiiruse tõstmisel taolistel teedel on kõige väiksem negatiivne mõju niigi tagasihoidlike õnnetuste hulga juures.

Suvist piirkiiruse tõstmist on uuritud ka eestlaste endi poolt näiteks Dago Antovi ja Tiia Rõivase uurimus “Speed Behaviour Monitoring in Estonia”(pdf), mis selgitab ka seda, kuidas on piirkiiruse tõstmiseks sobivaid teelõike valitud. Reigo Ude magistritööd ei õnnestunud mul veebist leida, küll aga õnnestus leida intervjuu temaga Teelehes (pdf – lk 16), kus ta leiab, et piirkiiruste suurendamise tingimused on Eestis välja töötatud ja sama praktika jätkamine on mõttekas.

Piirkiirustel peab olema eelkõige informatiivne funktsioon, et autojuhtidel ei tekiks eksliku arusaama sellest, et kiiremini liiklemine on ohutu, sest piirangutel ja ohutusel puudub omavaheline seos. Kiiruse ületamiseks on alati rohkem võimalusi kui on politseinike, kes saaksid kiiruseületajaid korrale kutsuda ja kui piirangud ei lähtu ohutusest vaid soovist kõiki liiklejaid “präänikust ilma jätta”, siis muutub ka suhtumine piirangutesse leigemaks – neid on lihtsam tõlgendada ametnike suva mitte kasuliku informatsioonina. Piirkiiruse tõstmata jätmisel võivad olla soovitule vastupidised tulemused, kuid ilmselt polnud liikluskomisjonis põhjust selle üle sügavamalt mõtiskleda.

Lihtsam on näidata ja teeselda tegevust kui reaalselt tegutseda ja lajatada kõigile sõltumata sellest, kas sa oled midagi valesti teinud või mitte. Tõsiasi, et sinul puuduvad võimalused teiste sõidukiirust mõjutada ei tähenda, et sind ei võiks kiiruseületajatega samasse gruppi liigitada ja preventatiivselt distsiplineerida – nii igaks juhuks. Haiglaselt pealiskaudne ja potjomkinlik mõttelaad.

Tagged with:

Categorised as: ...