Laohallide poolt ehk olematutest väikepoodidest Lasnamäel
Villem Tomistel õnnestus enda hästi tasustatud arhitekti positsioonilt nädal tagasi üllatavalt üleolevalt hukka mõista Merko plaan avada mõne aasta pärast Lasnamäe ja Pirita nõlval kaubanduskeskus. Selgub, et Villem teab paremini kui Lasnamäe või Pirita või isegi Tallinna elanikud laiemalt, et “Tallinnale, eriti Lasnamäele ei ole vaja järjekordset kaubanduskeskust”.
Üleolevaks sunnib Villemi arvamuslugu tituleerima tõsiasi, et keegi ei sunni teada uut kaubanduskeskust külastama või sealt midagi ostma. Kui mõni hoone riivab isiklike esteetilisi eelistusi, siis pole midagi lihtsamat kui hoonest eemale hoida. Intelligentse inimesena üritab Villem kindlasti enda igapäevases suhtluses vältida stereotüüpidele üles ehitatud narratiive, kuid seda arusaamatum on tema soov enda kaubanduskeskuste vaenulikkust välja elada arvamusloos, mis koosneb eelkõige just grotesksetest lihtsustustest.
Uus kaubanduskeskus võib küll olla arhitektuuriliselt iseloomutu, kuid ajaga tuleb ka iseloom ja seotus kohaliku eluga. See tuleb inimestest. Müüjad ja teenindajad ei ole robotid vaid inimesed, kes hakkavad kujundama keskkonda, milles nad igapäevaselt tegutsevad täpselt samuti nagu hakkavad kaubanduskeskust kujundama inimesed, kes seda külastavad. Ei ole mingit põhjust kõiki neid inimesi käsitleda rumalate mutrikestena “tarbimistorus” kui tegu on mõtlevate indiviididega, kes soovivad enda tagasihoidlikust sissetulekust võtta maksimumi ja kõige paremini õnnestub see just kaubanduskeskustes.
Nii kaubanduskeskuse rahastajad kui tulevased müüjad arvestavad inimeste soovide ning vajadustega ega saa hakata pakkuma katusekorruselt avanevaid merevaateid kallitest vaid hoopis üpriski taskukohastest kohvikutest. Kallimate kohvikute jaoks on oluliselt paremaid kohti kui kaubanduskeskus Lasnamäel. Isegi kui see ei ole kohe alguses nii, siis annavad külastajad peatselt sellest märku, et kohvik nende ootustele ei vasta. Tuleb uus ja parem, kui ta soovib edukas olla ning kasumlikult tegutseda.
Kahetsusväärselt äraspidine on aga Villemi arusaam väikepoodide saatusest Tallinnas. Lasnamäel pole kunagi olnud olukorda, kus iga nelja või kaheksa kortermaja kohta oleks tegutsenud üks väike toidupood. Mulle tundub taolise fiktiivse ideaali nimetamine “loomulikuks olukorraks” natuke liiga suure ilukirjandusliku liialdusena, mida võiks tõsiselt võetavuse nimel vältida.
Väikepoode ei hävita suured keskused vaid hoopis kõrged hinnad, mis tulenevad väikesest külastajate arvust, tagasihoidlikust kaubavalikust koos kogustega. Kaupmehel on kaks valikut: kas müüa palju kaupa tagasihoidliku juurdehindlusega või vähe kaupa oluliselt kallimalt. Väikepoes teeb kaupmehe eest valiku poe suurus.
Lihtne on pilgata Hiina ja India kampsuneid, Hollandi tomateid ning Hispaania kurke, kuid see on vaid õhuke viil valikutest, mida suuremad kaubanduskeskused pakuvad. Selleks tasub ainult silmad avada. Madalamad hinnad võimaldavad inimestel teadlikumaid valikuid, mitte lähtuda ainult hinnast vaid ka maitsest. Hiina ja India kampsunid on need, mis võimaldavad mitmekülgsemat ja rikkalikumat valikut, kõrgemat elukvaliteeti – kokkuhoid väljendub valikutes, millest muidu ei saaks üldse juttugi olla, sest poleks raha mida kulutada.
Mul on keeruline näha Villemi talutootmise idealiseerimise taga muud kui ühe inimese subjektiivseid eelistusi, mida võimaldab kultiveerida keskmisest kõrgem sissetulek ja üksjagu upsakust. Eesti talutoodang on enda tagasihoidlike koguste ja ebasoodsate kasvatamistingimuste (võrreldes lõunapoolsemate riikidega) tõttu oluliselt kallim ja oleks Lasnamäe väikepoodides veel eriti kallis. Inimesed on teinud valiku laiema ja mitmekülgsema kasuks, eelistanud ühtesid teistele ja tänane olukord on ikkagi teadlike valikute tulemus, mida muud moodi on keeruline kui mitte võimatu realiseerida.
Isegi kui praegune olukord Villemile ei meeldi võiks ta mõnevõrra sallivamalt suhtuda nende inimeste eelistustesse ja valikutesse, kes ei oma arhitekti sissetulekut ning kellele läheb täna oluliselt rohkem õhtusest kohvikukülastusest korda perekonna mitmekesisem ja rikkalikum toidulaud. Villemi “inimväärne elu” tähendaks paljudele lasnamäelastele piiratud valikuga väikepoode, kus on müügil piiratud hulka üpris kallist kaupa, mida suudaks hinda vaatamata osta vähesed samas kui söögikohad ja kohvikud jääks paljudele kättesaamatuks luksuseks. Kas taoline elu oleks inimväärsem nende jaoks, kelle valikuid taoline elukorraldus oluliselt kitsendaks? Vaevalt. Pigem vastupidi.
Categorised as: ...
lisaks on veel 1 huvitav trend, konteinerkastid kui väikeärid. tavaliselt suure kaubanduskeskuse parkla kaugemas nurgas. vt triikimiskeskus, rehvivahetused jms.
väga veider
Laohalli eelis on ka see, et ta ei ole igavene – koht saab ajas muutuda, vajadusel laohalli välja tõrjuda kui tulevikus leitakse paremaid lahendus inimeste vajaduste ja ootuste rahuldamiseks.