Vananevas Euroopas pole probleemidest pääsu
Ajal kui enamus meist soovib vähegi positiivsetes uudistes ka positiivset näha annavad nii mõnedki inimesed järjekindlalt märku, et Euroopa võlakriisi lõpp-vaatus on alles ees ja seda rohkem kui ühel põhjusel.
Wall Street Journalil õnnestus vestelda Bernard Connolly’ga. Tegu on härrasmehega, kes ennustas Euroopa praegust olukorda juba seitseteist aastat tagasi ette kui oli alles Euroopa Komisjoni teenistuses. Vaevalt oli ta jõudnud aga enda arvamuse raamatuks vormistada kui tal paluti töölt lahkuda. Connolly poolt tõstatatud probleemid on aastatega aga ainult teravamaks muutunud:
At some point, the people in the affected countries presumably will call a halt to the pain and sweep in a government willing to think the impossible—leaving the euro, for example.
To avoid that, Germany could well agree to pay for a transfer union, either believing that the transfers needn’t be permanent, or hoping they’d be less expensive than a euro break up. But, Mr. Connolly warns, once a mechanism is in place to transfer money from Germany to the current-account deficit countries, it’s only a matter of time before Germany is faced with the question of adding France to its list of dependents—something even Berlin may not be willing or able to afford.
German reunification has cost the former West Germany about 5% of GDP a year, with no end in sight. The expense has proved politically tolerable, Mr. Connolly says, because there was a strong sense that “they were reuniting their country.” But such solidarity does not exist within Europe.
“There is no European demos, and you’re not going to create a demos by setting up a system in which you say, ‘We will give you money, you will follow these rules,’ ” says Mr. Connolly. “It simply will not work.
Ei midagi shokeerivalt uut, lihtsalt meeldetuletus, et põhiprobleemid on lahendamata.
Edward Hugh on juba aastaid juhtinud tähelepanu demograafilistele küsimustele, mis mõjutavad järjest tugevamalt ka majanduskasvu väljavaateid. Iseenesest poleks selles ehk erilist probleemi, kuid see tähendab järjest suuremat survet ka sotsiaalkulutustele:
Young people are moving from the weak economies on the periphery to the comparatively stronger ones in the core, or out of an ever older EU altogether. This has the simple consequence that the deficit issues in the core are reduced, while those on the periphery only get worse as health and pension systems become ever less affordable. Meanwhile, more and more young people follow the lead of Gerard Depardieu and look for somewhere where there isn’t such a high fiscal burden, preferably where the elderly dependency ratio isn’t shooting up so fast.
Loomulikult võib Eestis kehtestada täiendavaid makse, kuid lõppude-lõpuks sõltub ka Eesti tulevik sellest, kas erksamad noored soovivad siin ettevõtlusega katsetada/töötada või lihtsalt kolida mõnda teise riiki, kus pärast makse jääb oluliselt suurem hulk raha kätte. Arvestades seda kui tagurlik on kohalik immigratsioonipoliitika jääb üle loota, et enamus eestlasi mõistab vähemalt ühte: nooremate töötavate inimeste koormamine täiendavate maksudega ei lõppe hästi.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar