VABALOG

Sotsiaalmaksu lagi ei ole võrdsustatav arendustöötaja toetusmeetmega

Sven Kirsipuu kaitses hiljuti Äripäevas Rahandusministeeriumi otsust mitte kehtestada sotsiaalmaksule lagi. Problemaatiliseks teeb artikli mitte niivõrd Kirsipuu käsitlus sotsiaalmaksu laest kui suunatud soodustusest vaid soov võrdsustada EAS’i arendustöötaja kaasamise toetusmeede maksusoodustusega.

Vastupidiselt maksusoodustusele kaasnevad arendustöötaja kaasamisega läbi EAS’i ettevõtjale ka ulatuslikud kulud ja ka riskid. Kulude kohalt väärib esile tõstmist, et EAS’ile tuleb esitada taotlus, mille ettevalmistamine on ajamahukas, ja hiljem pidevalt ka kaasatud arendustöötaja tegevusest aru anda. Bürokraatiahulk, mis toetuse taotlemisega kaasneb, on arvestatav ja seab suuremad ettevõtted, kellel on rohkem inimressurssi, automaatselt eelisseisu. Tähelepanu väärivad ka kaudsed kulutused, mis väljenduvad eelkõige EAS’i personalikulus, kuid mulle tundub, et neid on Kirsipuu otsustanud lihtsalt ignoreerida. Riskide osas ei ole vaja aga kaugemale vaadata kui eelmise aasta oktoobrisse kui EAS otsustas antud toetusi ettevõtjatelt tagasi nõuda probleemide tõttu, mis tulenesid eelkõige EAS’i töötajate tähelepanematusest.

Keeruline on ka nõustuda Kirsipuu väitega, et EAS’i toetuse näol on “tegemist oluliselt paremini sihitud meetmega alles loomisel olevate töökohtade suunal” olukorras, kus meede kitsendab oluliselt nii töötajate ringi, keda saab toetust kasutades üldse palgata, kui ka nende arvu. Tähelepanu väärib ka tõsiasi, et nelja aasta jooksul jagati arendustöötaja kaasamise toetusega 12,2 miljonit eurot ehk natuke üle 3 miljoni euro aastas, kuid sotsiaalmaksule lae kehtestamisega väheneb sotsiaalmaksu laekumine 14 miljonit eurot aastas ja seda hinnanguliselt 2500 inimesele rakenduva lae kehtestamise tõttu. Samas ei leia Kirsipuu artiklis mainimist tõsiasi, et EAS’i arendustöötaja toetust on saanud viimase 4 aasta jooksul 65 ettevõtet.

Häma jagub aga veelgi kui jutt läheb ettevõtjate maksukäitumisele:

Sotsmaksu lae kehtestamise ettepanekuga sooviti vähendada ka maksupettusi ja tööjõumaksude optimeerimist, nt palga asemel igakuiste dividendide maksmist. Samas näitavad arvutused, et tegelikult ei ole põhjust eeldada muutust ettevõtete käitumises.

Alatu on enda argumentatsioon üles ehitada “arvutustele”, mille sisu ega olemusega (mida? kuidas? miks?) ei ole võimalik tutvuda samas toppides maksupettused (illegaalne tegevus) ja maksude optimeerimine (legaalne tegevus) ühte patta. Makse optimeerivad ettevõtted ei ole probleemsed ja nende palgataseme kohta üldistuste tegemisel nende liigitamine samasse klassi maksupetturitega on häbematult manipuleeriv.

Mulle jääb ka mõistmatuks, miks võrdleb Kirsipuu Eesti tööjõu maksukoormust (ja sedagi üldiselt – kas konkreetseid numbreid on piinlik mainida?) Eesti eelnevate perioodidega kui kvalifitseeritud tööjõu eest konkureerivad Eesti ettevõtted mitte 2008. aastaga vaid ikkagi teiste riikide ettevõtetega, kellele rakendub nende asukoha riigi maksukoorumus. Kirsipuu viitab ka uuringutele, mille kohaselt on välisinvestori jaoks maksukoormusest olulisemad mitmed muud tegurid, kuid Eesti investori (ja me kujundame Eesti maksupoliitikat eelkõige eestlaste huvidest lähtuvalt, eks ju) jaoks on üks suuremaid küsimusi, kas maksukoormuse tõttu tasub mujal alustada või idee teostamisest lausa loobuda?

Eelnevale vigasele ja puudulikule arutelule toetudes jõuab Kirsipuu järelduseni:

Sotsiaalmaksu laest tekkiv maksutulude vähenemine [on] ebaproportsionaalselt suur võrreldes võimalike positiivsete mõjudega ning meede toetab eelkõige kõige võimekamaid ettevõtteid. Sotsiaalmaksu lae kehtestamise asemel tuleks täiendada ja arendada täna EASis olemasolevaid ja oluliselt täpsemini suunatud meetmeid kõrge lisandväärtusega töökohtade loomiseks ning välisekspertide teadmiste importimiseks.

Sõnu ja lauseid on Kirsipuu ritta seadnud, kuid tema kokkuvõte ei baseeru eelnevale jutule vaid näib olevat artikli lähtepunkt, mille õigustamiseks on hiljem kõik eelnev tekitatud.

Täiesti vastumeelseks teeb Kirsipuu artikli aga suhtumine, kus maksustamine (teenitud raha võtmine) on võrdsustatud toetuste jagamisega (teenimata raha andmisega), mis võimaldab raha mitte võtmist (sotsiaalmaksule lae kehtestamisega) näidata andmisena sarnaselt toetuste jagamisele. See aga eeldab lähtepunkti, milles riigil on alati olnud õigus kõigele, mida ei ole (veel?) võetud. Taoline lähenemine on äraspidine ja tuleneb tülgastavast ametnikuloogikast, millega ükski erasektori tööandja nõustuda ei saa.

Tagged with:

Categorised as: ...