Majanduskasvust ja subjektiivsest rahulolust ehk õnnelikkusest
Peeter Jalaks pidas vajalikuks hiljuti Päevalehele antud intervjuus deklareerida:
Ma ei arvagi, et loosungiga „Eesmärgiks on õnnelikud inimesed!” välja tulles see kohe ka juhtuks. Aga kui me arutleme, milleks riik üldse loodud on ja mis võiks tema eesmärk olla, on teisi ideid väga raske leida. Mis muu saaks riigi kui struktuuri eesmärk üldse olla, kui tagada see, et seal elaksid õnnelikud inimesed? Majanduskasvu sihiks seadmine tundub minu jaoks veidi kesine: kõhu täis söömine on küll üks esmaseid vajadusi, aga sellest jääb inimeseks olemiseks väheks.
Mind häirivad taolised mõttekäigud enda vildakuse tõttu, eriti kui on olemas põhjalike uurimusi, mis annavad mõista, et inimeste sissetulekutel (ja seda võimaldaval majanduskasvul) on otsene seoses inimeste subjektiivse rahuloluga, mida võiks lihtsustatult ka õnnelikkuseks nimetada. Inimeseks olemist võimaldavad mitmekülgsemad ja laiemad valikud enda elu korraldada ja siin on sissetulekul tähtis roll. Betsey Stevenson ja Justin Wolfers, kes ei ole just üleliia tuntud enda parempoolsete vaadete poolest, avaldasid mõned kuud tagasi uurimuse Subjective Well‐Being and Income: Is There Any Evidence of Satiation?.
Toetudes põhjalikele ja ulatuslikele aegridadele ja erinevate riikide andmetele on tulemuseks järeldus, et majanduskasvu poolt võimaldatav sissetulekute kasvamine võimaldab suuremat subjektiivset rahulolu ehk õnnelikumaid inimesi. Mul on kahju, et Peeter Jalakas sedavõrd kitsendavalt majanduskasvu tõlgendab, et tulemuseks on lihtsalt vastuoluline jutt, mis tegelikkusega hästi ei haaku.
Betsey Stevenson ja Justin Wolfers andsid juuni lõpus ka pikema intervjuu Russ Robertsile, kus selgitasid uurimuse tausta ja arutlesid ka kasutatud metodoloogia üle.
NB! Ilma väga mõjuva põhjuseta edaspidi enam Päevalehele ei viita, sest ka arvamuslugude tasuliseks tegemine ei ole põhjendatud olukorras, kus arvamuslugude autoritele ei maksta midagi.
Categorised as: ...
Eks see "kõhu täis söömine" on eesmärgiks teatud tasemeni. Kui inimese esmased vajadused (mis on ühel suuremad ja teisel väiksemad) on rahuldatud, siis tekib ka minu arvates situatsioon, kus sissetulekute kasvamine õnnetunnet otseselt ei suurenda.
Inimene harjub kõigega ja kõrgem sissetulek pole erand. Kui siis sissetulek jälle kasvab, siis saab ka inimene õnnelikumaks. Samas oli aga Jalaka jutu iva see, et riigi tasandil peaks majanduskasvu eesmärgist loobuma ja võtma inimeste õnnelikuse eesmärgiks, kuid milles see seisneb ei selgu kuskilt. Kõrgem sissetulek ei võimalda ainult asju vaid ka kogemusi ja elamusi, mis mõjutavad inimeste õnnelikust üpriski vahetult.