VABALOG

Riigihangete seaduse uuendamine kui fasaadi kosmeetiline kohendamine

Esmaspäeval selgus, et riigihangete seadusel seisab hiljemalt 2015. aastal ees ulatuslikum uuenduskuur. Muudatuste ulatus pole veel avalik ja ilmselt ka päris selge, kuid vähemalt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil näib olevat ideid, kuidas lisaks direktiividest tulenevatele muudatustele riigihangete seadust täiendada:

"Ettevõtte tootearendus ei saa tekkida tühjast kohast. See peab olema tunnetatud paratamatus või selge signaal turult, et seda toodet või teenust on tarvis. Riik targa tellijana saaks olla informatsiooni vahendaja ja turu tekitaja. Mis on siinjuures kriitiline, et riik ei jääks ettevõtte ainsaks kliendiks. See tellimus või toode peab olema selline, et lõpuks saab ettevõte seda toodet või teenust eksportida," selgitas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi innovatsioonitalituse juhataja Marika Popp.

Ühtlasi selgub ERR'i uudisest, et seaduse muutmisega soovitakse muuta ka arusaama, mille järgi olulisim kriteerium riigihanke võitmiseks on odavaim hind. 

Olles praegu üpris tihedalt seotud riigihangetega nii nendel osalemise kui korraldamise läbi, siis tekitavad taolised sõnavõtud minus skeptilisust.

  1. Mul pole midagi selle vastu kui abstraktselt või üldise jutu sees keegi räägib, et "riik" teeb midagi. Riigihangete puhul on avaliku sektori organisatsioonide kompetents ja suutlikkus aga väga erinev, millest tulenevalt ei ole põhjust rääkida ühest tellijast nimega "riik". Kas mõni avaliku sektori organisatsioon on "tark tellija" selgub alles konkreetse riigihanke raames. Mulle meenub üks riigihange (viitenumber 132833), kus MKM soovis rentida Microsofti tarkvaralitsentse selle asemel, et lubada alternatiivseid lahendusi ja võitles tulihingeliselt selle eest, et alternatiivsed lahendusi ei saaks isegi mitte pakkuda. Taolistel juhtudel tekib veel täiendavalt küsimus, milles see "tarkus" väljendub – kas mugavuses, uudses lahenduses või rahalises kokkuhoius?
  2. Hind oli, on ja jääb määravaks, sest eelarved seavad omad piirangud ja igasugsed uuenduslikumad erilahendused on möödapääsmatult ka kallimad. Vähegi uudsematel lahendustel on  kalduvus oluliselt kallimaks kujuneda juba ainuüksi sellepärast, et puudub võrdlusbaas ja ettenägematute kulude osakaal võib kujuneda sama suureks kui esialgne lepingu maksumus. Isegi tavaliste lepingute puhul võib riigihangete aruandeid jälgides taolist tendentsi märgata ja seal on tööde ulatust ja vajalikkust märksa selgemalt võimalik määratleda.
  3. Uuenduslikud lahendused riigihangete raames on problemaatilised juba ainuüksi lähteülesande formuleerimise ja hilisema võrdleva hindamise tõttu. Kriteeriumid tuleb panna paika enne lahenduste selgumist, mis aga tähendab juba osade lahenduste välistamist, mis ühel (ühilduvus) või teisel (usaldusväärsus) põhjusel ei sobi. Tegu ei ole seega niivõrd uuendusliku lahendusega kuivõrd mingite lahenduste kohendamisega, mis annavad eeliseid ühtedele ettevõtetele teiste ees. Võimalused läbi uuenduslike lahenduste tellimise hoopis konkurentsi piirata on ulatuslikud ning ilma riigihankeid ise tegemata või neis osalemata jäävad seaduse usinatel täiendajatel need võimalused tähelepanuta.
  4. Kui otsustavaks ei ole hind, siis tuleb hankijal määratleda hindamiskriteeriumid. Kõik, kes arvavad, et see käib niisama lihtsalt, ei tea, millest nad räägivad. Esiteks peavad hindamiskriteeriumide olema objektiivsed, kuid seda pole sugugi lihtne saavutada kui vaadata hindamiskriteeriumeid kasutavaid hankijaid. Hiljuti olin ühe RIA riigihanke (viitnumber 146769) raames sunnitud hankijalt seoses hindamismetoodikaga küsima rida küsimusi sealhulgas tundma huvi ka selle vastu, mis vahe on "suuremate muutusteta kasutamise" ja "väiksemate parandustega kasutamise" vahel, sest vastusest küsimusele olenes ka omistatav punktide arv. Teiseks peab hindamiskriteeriumitele vastavus olema ka kontrollitav. Riigi Kinnisvara AS on üks kompetentsemaid riigihangete korraldajaid, kuid üritades hindamiskriteeriume kasutada Eesti Rahva Muuseumi omanikujärelevalve riigihankes (viitenumber 140111) tuli paljuski hindamise aluseks olnud kogemus kontrollimatuse tõttu tühistada lõpuks terve hange, mida vaidlustati kokku neljal erineval korral.

Eraldi huvitav oli lugeda Äripäeva toimetuse mõtteid riigihangete suuremast läbipaistvusest. Probleemiks on aga see, et hankijad ei ole huvitatud suuremast läbipaistvusest ja erinevaid tõendusdokumente varjatakse teiste pakkujate eest kiivalt. Nii tuli näiteks ühe Kaitseministeeriumi riigihanke raames pöörduda lausa Andmekaitse Inspektsiooni poole, et saada teoreetiliselt täiesti avaliku informatsiooni, mille väljastamisest keelduti vaatamata teabenõude esitamisele. Kusjuures põhjus, miks teabenõue tuli üldse esitada, tulenes riigihangete seaduse teadlikust väänamisest, mille käigus viidi osade kvalifitseerimisdokumentide esitamine hankemenetluse järgsesse perioodi.

Küsimus ei ole riigihangete seaduse puhul seega selles, et seadus ei võimaldaks vaid selles, et praktikas ei soovi hankijad seadusest tulenevaid nõudeid täita või järgida põhjustel, mis jäävad tihti mitte edukaks osutunud pakkujatele mõistatuseks.

Lihtsam on teeselda probleemide puudumist kui tegeleda nende lahendamisega.


Categorised as: ...


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga