Avaliku sektori palkadest ja produktiivsusest
Tänasest Postimehest võis leida Guido Viigi arvamusloo Riik ja tema palgalised, mis “kirjeldab Eestis levinud eksiarvamusi, mille tagajärjeks on ühiskondlik hüsteeria ametnike ja firmajuhtide kõrgete palkade pärast.”
Kui firmajuhtide (ei pea silmas riigimonopole) palgad pole tõesti teiste inimeste asi, sest turg seab omad piirangud, siis avaliku sektori palkasid tasub mõnevõrra kriitilisema pilguga vaadata. Guido Viik kirjutab:
Tegelikult on asi veidi keerukam. Missioonitundest üksi ei piisa. Võimekus enda eest seista on eelduseks (kuid mitte garantiiks), et ka rahva eest seistakse. Teisiti öeldes: loll saab kirikuski peksa, ammugi siis riigiteenistuses. Viimasel juhul oleme aga kannatajaks kõik.
Jah, eks ta nii ole, kuid kui erasektori palgad tõusevad produktiivsuse arvelt, siis sama ei saa väita avaliku sektori palkade suhtes. Lisandväärtus, mis paljude hästi tasustatud ametnike poolt luuakse, on aga minimaalne – pigem isegi negatiivne, sest regulatsioone, seadusi ja mõttetut paberimajandust, mis haarab enda alla eraettevõtjate inim- ja ajaressurssi, tuleb pidevalt juurde.
Seega, kui erasektoris ajendab palgatõusu produktiivsuse kasv, siis avalikus sektoris sarnast produktiivsuse kasvu ei toimu. Palkade tõus oleneb hoopis erasektori palkadest ja ettekäändeks on ametnike poolt välja käidud kvalifitseeritud personali vajadus riigiametites. Selle lähenemise negatiivseks kõrvalnähuks on aga eraettevõtete poolt makstav palgapreemium ehk summa, mida erasektor on sunnitud piiratud oskustööjõu pakkumise puhul töötajatele maksma, et neid riigiametitest eemal erasektoris hoida. Kuid nagu eelpool mainitud olenevad avaliku sektori palgad erasektori palkadest.
Voíla – peaaegu surnud ring. Peaaegu, sest eraettevõtete palgad peavad lõppude lõpuks korreleeruma produktiivsusega.
Eelnev ei tähenda, et avalikus sektoris produktiivsus ei kasvaks vaid seda, et palkade tõus ei ole seotud produktiivsusega. Tasub mõelda kasvõi sellele, kas avaliku sektori poolt osutatavate teenuste kvaliteet või hulk on tõusnud sama kiiresti kui avaliku sektori palgad. Ma julgen väite, et ei ole.
Riigikogu on tõenäoliselt üks parimaid näiteid palkade ja produktiivsuse negatiivsest korrelatsioonist sellepärast, et isegi kui riigikogulastele makstakse märgatavalt väiksemat palka ei tekiks olukorda, kus meil pole inimesi Riigikogusse kandideerimas. Teine hea näide on Kodakondsus- ja migratsiooni amet, kus täna on sugulasele viisat saada kordades keerulisem ja aega nõudvam kui mõned aastad tagasi. Palgad aga samale tasemele ei ole ju jäänud.
Kes Vabalogi on mõnda aega jälginud teab, et minu ettepanek ebatõhususe vähendamiseks on võimalikult palju avaliku sektori teenustest erasektorisse suunata, kus tekiks ka konkurents.
Lisa materjal:
(1) View: Why College Costs So Much (New York Times) (2) The Highest-Cost Producer (Tech Central Station) (3) Public sector pay and private sector wage premiums: Testing alternative models of wage determination (Word’i fail) (4)Wage and Productivity Differentials in Private and Public Manufacturing: The Case of Turkey ( PDF )
Categorised as: ...
Riigikogu saadikute palgad on pidevalt tähelepanu all, kuid sageli vales kontekstis, nii ka siin. Loomulikult oleks Riigikogu saadikutele võimalik vähem palka maksta ja tahtjaid oleks ikka. Arvan, et tahtjaid oleks ka siis piisavalt, kui Riigikokku saanud isik peaks iga kuu kõva summa peale maksma. Küsimus on selles, et missuguseid inimesi me Riigikogus tahaksime näha?
Riigikogu saadiku palk peab võimaldama muu hulgas ka vaesel ja ausal inimesel saadiku legaalsetest tuludest (palk siis) normaalselt ära elada. Leian, et tegelikult võiks Riigikogu saadiku palk olla kõrgem, kui praegu on. Muide, ma ei ole poliitik ega isegi mõne partei liige.
Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et ma olin riigikogulaste suhtes ülekohtune. Oleks pidanud keskenduma rohkem ministeeriumitele ja ametitele.