VABALOG

Kolm artiklit Arengufondist ehk õigustatud skeptilisusest

Olen algusest (2005 november) peale olnud Arengufondi väljavaadete osas skeptiline ja viimaste kuude jooksul loetu annab põhjust arvata, et see skeptilisus on ennast igati õigustanud.

Esialgu ainult riikliku riskikapitalifondi funktsiooni täitma pidanud asutus on endale aastatega juurde saanud ka arenguseire tegemise ülesande, kuid seoses Arengufondi investeeringuraha ehk telekommi aktsiate ära võtmisega tundub esialgsest plaanist järgi jäävat ainult hale vari, mis tegeleb eelkõige arenguseirega. Siiani ei mõista, miks arenguseirega ei võiks tegeleda projektipõhiselt ülikoolid või Konjuktuuriinstituut või Praxis, kuid tõenäoliselt polegi siin midagi loogika ja ratsionaalsusega mõista.

Viimaste kuude sisse mahub hulgaliselt huvitavat. Indrek Neivelt’i lahkumist Arengufondi nõukogu esimehe kohalt serveeriti kui Neivelti soovi rohkem ettevõtlusega tegeleda:

Indrek Neivelt kommenteeris nõukogu esimehe kohalt tagasiastumist Arengufondi investeerimisrolli kahanemisega ning oma sooviga keskenduda rohkem tegevusele erasektoris, seisab Arengufondi pressiteates.

Ei läinud kuudki enne kui Neivelt enda lahkumise põhjuseid natuke täpsustas:

Oma hiljutist lahkumist fondi nõukogu esimehe kohalt põhjendas Neivelt sellega, et ta ei suutnud arengufondi seadust ellu viia. “Üle poole aasta üritasin veenda teisi nõukogu liikmeid, et tuleb seadust muuta, aga ju ma ei olnud küllalt veenev,” rääkis ta.

Samas ei saanud ta Arengufondi nõukogu liikmeks oleku ajal ise ettevõtlusega tegeleda. “Kuigi nõukogu ei tee ühtegi investeerimisotsust ja veelgi enam. Nõukogu ei tea vastavalt seadusele fondi tehtud investeeringutest rohkem kui tavaline lehelugeja, seda keegi ei usu,” sõnas ta. Kui veel investeerimiseks mõeldud vahendid ka ära võeti, oli otsus lihtne, lisas Neivelt. 

Mina nimetaks seda bürokraatlikuks innertsiks, millest pääsemine oli alati ebatõenäoline. Selle nädala alguses ilmus aga Äripäevas artikkel Arengufond – palju kära, vähe villa, kus ütleb sõna sekka ka Markku Mäenpää, kes oli mõnda aega Arengufondi investeerimisdivisjoni juht – enne kui lahkus:

“Lahkusin konfliktiga. Minu nägemus sellest asutusest ja tegevusest oli sootuks teine,” ütles ta. “Vabandust julma väljenduse eest, kuid Eesti on nagu Siber, kus kasvavaid firmasid on ääretult vähe ja ilma nendeta pole võimalik startida,” rääkis ta.

Mäenpää kritiseeris ka Arengufondi struktuuri, mis on tema arvates vale, ja asukohta – Eesti kalleimat äripinda. Samuti toonitab ta, et Arengufondi taustal liiguvad väga suured poliitilised jõud.

Mäenpää kommenteeris fondi kolme investeeringut vaid sõnadega, et see on kurb.

Täpselt nii nagu oli ebatõenäoline bürokraatlikust inertsist pääsemini oli ebatõenäoline ka poliitilistest huvidest ja mõjudest pääsemine. Huvitav on aga see, et Mäenpää on praeguseks jõudnud NarTesti tegevjuhiks. Ettevõtte oli ka Arengufondi huviorbiidis nagu sai ka eelmise aasta aprillis kirjutatud. 

Täna kirjutab Toivo Tänavsuu natuke NarTest’i plaanidest, kuid väike kommentaar õnnestub saada ka Arengufondi tegevusele seoses NarTest’iga Endel Siffilt:

Nördinult meenutab ärimees ka aasta aega kestnud edutuid läbirääkimisi Arengufondiga, kellelt oodati investeeringut NarTesti. “Nad pakkusid meile tingimusi, mida tänapäeval ei paku ka kõige karmimad liigkasuvõtjad oma ohvritele. Meilt nõuti kasumisse jõudmist kahe aastaga!” ütleb Siff. Et Arengufondi investeering olnuks võrreldav riigi abiga, piiranuks see Sifi sõnul Nartesti müüki valitsusasutustele.

Sifi firma võttis kohustuse läbirääkimiste nurjumise korral hüvitada Arengufondile mõistlikus ulatuses advokaadikulusid. Nüüd on ärimehe laual 460 000kroonine arve – 200 tundi tegid fondi palgatud advokaadid aktsionäride lepingu kallal tööd. “Soovin noortele ettevõtetele edu Arengufondiga asjaajamisel,” ironiseerib Siff. “Meile läks see väga kalliks maksma.”

Kentsakas on aga kogu selle Arengufondi loo juures see, et enamus probleemidest olid ette aimatavad enne kui organisatsioon oli üldse loodud. Midagi väga üllatavat viimastes arengutes pole. Igal juhul jälgin Arengufondi saatust lõpuni välja ja see lõpp tundub täna selgelt lähemalt olevat kui keegi tunnistada soovib.

Arengufondist olen kirjutanud veel:

1. Arengufondi investeeringute problemaatilisusest (jaanuar 2009)
2. Arengufondi investeering Smartposti VÕS § 213 lg 4 varjus (juuli 2008)
3. Arengufondi esimene investeering “omadele”? (aprill 2008)
4. Arengufond – mõistatus ja müsteerium (Kortslehte, märts 2008)
5. Mida arvaks Adam Smith Arengufondist? (veebruar 2008)
6. Indrek Neivelti lohakad üldistused Arengufondi nimel? (veebruar 2008)
7. Kuidas Eesti innovatsiooniga maailmas laineid saaks lüüa! (mai 2007)
8. Arengufond: hägune ja halb idee (juuni 2006)
9. 7 põhjust ehk alternatiivist Arengufondile (jaanuar 2006)
10. Arengufond – kõigi aegade suurim fiasko on tulemas (november 2005)

Riskikapitali kaasamisest Eestis ja sellega seoses ka Arengufondist kirjutasin ettevõtlusinkubaatori juhina:

1. Alustavate ettevõtete finantseerimisest – seemne-,riski- ja avalikkapital (veebruar 2007)
2. Avaliku sektori poolsel erasektori toetamisel pole pääsu hõõrdumisest (mai 2007)
3. Riskikapitalile ligipääs ettevõtlusinkubaatoris (august 2007)
4. Ettevõtte kasvu finantseerimisest ehk riskikapitalist Eestis (oktoober 2007)

Tagged with: arengufond, äripäev, nartest, Neivelt, Toivo Tänavsuu

Categorised as: ...