Statistikaameti puudulikud ettevõtjat õigustamatult koormavad uuringud
Iga ettevõtja jaoks on tõenäoliselt üks ärritavamaid ja tüütumaid tegevusi aastast aastasse mitmete Statistikaameti “uuringute” täitmine. Uuringute, mis on sageli puudulikult ja ebaprofessionaalselt koostatud, kuid mille täitmine võtab nahhaalselt palju aega, sest mõni ametnik ei ole viitsinud mõnda küsimust isegi mitte üle lugeda. Võiks arvata, et ettevõtjal pole enda ajaga muud teha kui mingile uuringule vastata, millele mitte vastamine võib tähendada mitmekümne tuhande krooniseid trahve.
Taolisel ükskõiksel sunnil põhinev lähenemine võib isegi esmapilgul tunduda õigustatud, kuid natuke kriitilisemalt ja põhjalikumalt mõeldes selgub üpris kiiresti, miks taoline lähenemine on puudulik. Kuna ma sattusin hiljuti “Ettevõtte innovatsiooniuuringu” otsa ja see on teema, millega sai ka magistrantuuris tegeletud, siis mõned täheldused:
1. Statistikaametis koostatud uuringute eest ei vastuta mitte kui keegi. Vastutus on hajutatud tervele Statistikaametile ja tõenäoliselt ka Rahandusministeeriumile, mille tulemusena võib küsitluste küsimuse loogikas ja otstarbekuses sageli kahelda. Kvaliteedikontroll samuti puudub, sest kuidas muidu saaks uuringutes sees olla segased pärlid nagu allolev väljavõte:
Mulle jääb vägisi tunne, et Statistikaametis pole inimesi, kes mõistaks kui väärtuslik on ettevõtja jaoks aeg. Enamusel ettevõtjatest ei ole aega ega viitsimist tegeleda ajamahukate mõttetustega, mis on ainult kulu samas kui sama aja võiks kulutada põhitegevusele. Kahju tõdeda, kuid Statistikaamet näib olevat üks nendest kohtadest, kus veel pole mõistetud, et aeg on raha.
Ühtlasi jääb minu jaoks täiesti arusaamatuks miks:
- kogutakse mitu kord ühtesid ja neid samu andmeid näiteks käibe või ekspordi kohta kui neid samu andmeid on varasemates uuringutes juba kogutud?
- kasutakse termineid ja sõnavara, millel on väga spetsiifiline tähendus või mis on lihtsalt umbmäärased nagu mitteresidendile müük, esteetiline uuendus või innovatsiooni kvaliteet?
- pole kuskile märgitud, mis otstarbel andmeid kogutakse ja milleks kasutakse nagu ka seda, millal ja kus uurimuse tulemused avalikustatakse?
2. Mõttetu kulu kui teed ja veel mõttetum kui ei tee. Iga Statistikaameti poolt saadetu uurimuse täitmine võtab aega ja kui sa seda aega ei kuluta, siis ähvardatakse sind kohe trahvidega. See, et sul on vaja leida töötajatele tööd ning tegeleda asjadega, millega ei kaasne ainult kulu, ei huvita Statistikaametis kedagi. Kui uuringutega kaasnevaid küsitlusi täita kontrollitud andmetega, siis venib uuringu täitmine tundide pikkuseks protsessiks, millele võib vabalt kuluda päev kui mitte rohkemgi veel. Eriti koormavad on taolised uuringud väikeettevõttele, mis peavad niigi väheseid ressursse kulutama mingil ebamäärasel põhjusel.
Ühtlasi sisaldavad enamus aruandeid küsimusi, millele enamus ettevõtte töötajaid ei suuda vastata. See tähendab, et uurimusi täidavad vähemalt keskastmejuhid, mis ei ole aga kaugeltki odav lõbu. Oletame, et keskmine keskastmejuhi palk on 20 000 krooni, siis ühe töötunni hind on 125 krooni. Kui uuringu valimi suurus on 20% kõigist ettevõtetest, siis teeb see kuskil 10 000 ettevõtet, kes saavad “au” uuringule vastata. Kui iga ettevõte vastab uuringule ja kulutab selleks tunni, siis on taolisele küsitlusele vastamisega kaasnev kogukulu 1,25 miljonit krooni. Samas ei piirdu Statistikaamet ühe uuringuga vaid pea iga ettevõtja (mitte ainult ühe uuringu valimisse sattunud) on kohustatud aastas esitama nii kümmekond täidetud ankeeti. Minu loogika ütleb, et 1 250 000 x 5 x 10 = 62,5 miljonit krooni on ettevõtjatele Statistikaameti uuringutega kaasnev kogukulu, mis sisaldab eeldust, et ühele vastamisseansile ei lähe rohkem kui tund. See on äärmiselt konservatiivne number, mis ei sisalda näiteks ettevõttel saamata jäänud tulu.
Kuigi eelnevalt toodud arvutused on üpris pealiskaudsed, siis julgen ma väita, et Statistikaameti aruandlusega kaasnev kulu ettevõtjatele on vähemalt 100 miljonit krooni aastas. See on ka põhjus, miks vähegi suuremates riikides on isegi seadusandjad mõistnud, et kui mingit aruannet või vormi on kohustus esitada, siis peab see olema täitjale võimalikult selgelt sõnastatud, kulutama võimalikult vähe aega ja olema asjakohane. Esimese hooga torkasid silma Kanada ja USA vastavad initsiatiivid.
3. Tüütud ja mõttetuna tunduvad aruanded viivad ükskõiksete vastusteni. Probleem on selles, et enamus juhtudel pole esitatud andmeid võimalik objektiivselt kontrollida, eriti kui võtta näiteks veel eelnevalt mainitud innovatsiooni uuring. Ainuüksi kontrollitavate andmetega uuringute kontrolliga kaasneks arvestatav täiendav kulu, kuid täiesti subjektiivsete küsimuste puhul kontrolli võimalus puudub või on täiesti meelevaldne.
Kasumi teenimisest huvitatud ettevõtja vaatepunktist on uuringutele vastamine kulu, mida tuleb minimeerida läbi võimalikult vähese ajakulu. Selelst tulenevalt vastatakse “jah” ja “ei” vastavalt sellele, kumma vastusega kaasneb vähem täiendavaid küsimusi ehk ajakulu on väiksem.
Tegu on metodoloogilise probleemiga, mis kipub moonutama ka kogutud ja avalikustatud statistikat. Mulle tundub, et kui ettevõtjatele saata vähem nende väärtusliku aega raiskavaid aruandeid, siis oleks ka täpsemate vastuste saamine mõnevõrra tõenäolisem. Ühtlasi võiks mõelda rohkem ajenditele nagu auhinnad. Näiteks kõigi vastajate vahel võiks välja loosida mingi hulga aastaseid maksudest vabastamisi, kuid seda eeldusel, et ettevõte lubab esitatud andmeid täiendavalt kontrollida.
4. Statistikaameti mõttetu online lahendus. Hiljuti kuulsin meie raamatupidaja võitlusest Statistikaameti aruandluse esitamisega nende online keskkonnas. Selgub, et tegu on üpriski puuduliku lahendusega, mis annab hulgaliselt veateateid ja sunnib isegi kogenumaid arvutikasutajaid kukalt kratsima. Viimane rekord oli 57 veateadet ühte aruannet täites, mis lõppes kõnega Statistikaametisse, kust anti mõista, et selline see süsteem ongi ja veateateid tuleb lihtsalt ignoreerida.
Taolise suhtumisega ei kaasne Statistikaameti töötajale mitte kui midagi, kuid kui mõned esitatud andmetest mingil põhjusel ei salvestu või moonduvad, siis oled sisuliselt rikkunud seadust ja selle eest vastutad sina koos ettevõttega. See, et mõni ametnik sulle midagi telefoniteel “väidetavalt” ütles ei tähenda aga mitte kui midagi. Kümnetesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvad trahvid jäävad taolisel juhul ettevõtja kanda.
Ja nii see elu läheb, täites mõttetuid pabereid, mida lõppude lõpuks ei saagi nagu väga tõsiselt võtta samas kui kaasnevad kulud pole kaugeltki triviaalsed vaid kõigest hajutatud.
Categorised as: ...
Huvitav kuidas võrdlub Statistikaameti eelarve selle saja miljoniga 🙂
Täitsa huvitav küsimus. Vaatsin järgi Statistikaameti aastaraamatust (http://www.stat.ee/dokumendid/33976) ja viimastelt lehekülgedelt tuleb välja, et 2008. aastal oli Statistikaameti kogueelarve nii 130 miljont krooni.
hmm… mis oleks lahendus? Ehk mida saaksid Sina Jüri ja selle blogi lugejad üheskoos teha, et see jama ära lõppeks? Ilmselt sellest postitusest päris ei piisa kahjuks…
Vähemalt võiks selle postituse ajaleheartikliks ümber proovida töötada.
Olen seda öelnud ka varem ja ütlen ka praegu – minu arvates on kõikides ühiskondades era- ja avalikus ektori käitumine ja mõtteviis sarnased. Eestis on paljud avaliku sektori asutused passiivsed ja tegelevad tihti mõttetustega. Aga sama kehtib ka erasektori kohta.
Kui jutt on erinevate uurimuste, siis üks näide. Kui helistad Tööandjate keskliitu ja küsid teenindussektori või tööstussektori kindlustunde indikaatorit, vastavad nad sulle “möh?”. Helistad aga näiteks Soome töösturite keskliitu, annavad nad selle info sulle kohe – nad muuseas ise igakuiselt koostavad erinevaid kindlustunde indikaatoreid. Üleüldse, lääneriikdies ettevõtjad, ettevõtjate organisatsioonid teevad ise või tellivad pidevalt igasuguseid uurimusi. Või rahstavad erinevate mõttekdoade, ülikoolide või instituutide poolt tehtud meile vajalikke töid. See on niivõrd elementaarne.
Samamood nagu on elementaarne see, et riigile tehakse pidevalt hästi argumenteerituid (taustatöö ja uurimustega toetatud) ettepanekuid. Praeguse kriisi ajal loomulikult igasugused majanduselevadamise ettepanekud ja programmid valitsustele.
Mei ettevõtjate kriisiprogramm aga koosneb ajakirjanduses vingumisest või Lumani ja Veskimägi targutustest kusagil ETV saates.
Ma arvan, et nii ettevõtjate, tavakodanike, riigibürokraatide aga enam-vähem kõigi kohta see, et liiga palju on nõukogude aja pärandit, üheltpoolt riiki ei usaldata, teisalt oodatakse riigilt kogu aeg midagi, et riik teeks ja riik korraldaks. Ettevõtlusorganisatsioonid ja ettevõtjad ka ise ainult hädaladavad praegu, et riik tehku, riik elavdagu, aga kas on endal mingeid konkreetseid programme?
Mikk: olen seda varem öelnud ja ütlen veel kord – erasektoris ei ole sul kohustust nõmedustega tegeleda ja üldjuhul on võimalik valida alternatiiv või soovitust loobuda. Keegi ei saa sind vägivalla ähvardusega sundida. Ühtlasi loob konkurents olukorra, kus olemas ajendid kliendile parem teenuse pakkumiseks, uuteks lahendusteks ja tõhususeks. Avalik sektor soosib passiivsust ja status quod, sest nende soosimise tagajärjel ei juhtu üldjuhul midagi.
Kui eestlased pole harjunud Tööandjate keskliidult infrmatsiooni otsima, siis pole nemad harjunud seda ka väljastama. Meil täidab ju veel kaubandustööstuskoda informatsioonijagaja funktsiooni ja mulle on jäänud mulje, et ka nende liikmeskond on suurem. Ühtlasi on uute institutsioonide areng pikaajaline protsess, mille käigus selguvad rollid ja ülesanded koos ootustega järk järgult.
Mul pole mingit erilist sümpaatiat ka tööandjate keskliidu osas. See pole kaugeltki kõiki ettevõtjaid esindav organisatsioon, kelle tegevuse põhjal saaks midagi ettevõtjate tegevuse kohta üldisemalt midagi öelda. Enamus ettevõtjaid ei nõu ega kirjuta vaid tegutsevad lähtuvalt olukorrast ilma igasuguse abita. Neil pole aega iriseda kui on vaja tegutseda.
Tööandjate keskliit on näide sellest, mis juhtub kui ettevõtjad leiavad, et neid tuleks poliitilistel põhjustel toetada. Mida mina ettevõtluse “stimuleerimisest” arvan on aga korduvalt kirja saanud. Ühtlasi ei leia, et isegi vabatahtlikuse organiseerumise alusel loodud liidud peaks jõudma soovitustest kaugemale nende jaoks, kes nendesse organisatsioonidesse ei kuulu.
Aga nõus sellega, et palju nõukaaja mentaliteeti on igal poole säilinud, kuid ilmselgelt on seda rohkem välja juuritud era kui avalikust sektorist.
Asi pole mitte selles, kas keegi on harjunud Tööandjate keskliidust või kaubandustööstusko informatsiooni otsima. Ega Soome vastavad organisatsioonid ei kogu infot ega tee erinevaid uuringuid sellepärast, et äkki keegi küsib…
Nad teevad seda iseenda jaoks, et olla targemad ja haritumad ja lõppkokkuvõttes olla proaktiivsed. Võib-olla on sinu arvates demokraatia nagu nagu üks powerpoint fail, kus näidatakse kastikestega organisatsiooni struktuuri, et siin on avalik sektor ja siin on erasektor.
Ei ole. Demokraatia on protsess. See on idee võistlus. See on debatt. Ettevõtjad ega neid esindavad organisatsioonid ei pea käituma nagu oma tagumikku laiaks istuvad müügimehed, kes telefoni taga klienti ootavad. Pea ise olema aktiivne. Praegu on aga nii, et kui kuulame-näeme mõnda debatii, kus osalevad ettevõtjad ja ametiühingurtegelased, siis mõlemad lihtsalt vinguvad. Kumbki küll omast vaatenurgast, aga mõlemad lihtsalt vinguvad. Eesti Vingujate keskliidud…
Ja see ei käi ainult esindusorganisatsioonide kohta. Ettevõjad on ise samamoodi passiivsed. Ma olen rääkinud kõigi Eesti suuremate eksportööridega, kõik nad ütleva dnagu ühest suust, et riik ei hooli ekspordist üldsegi ja riik peaks hoopis rohkem ekspordiga tegelema. Küsid siis nende käest konkreetselt, et okei, mida te tahate, mis on ettepanekud? Vastused: “ää…öö..mmm.”
Muuseas, su enda näide Statistikaameti uuringute mõttekusest ja kulukusest. Kui see on probleem, siis peaksid ettevõtjad ise jalad kõhu alt välja võtma või siis tagant torkima oma esindusorganisatsioone, et need tegeleksid antud teemaga.
Kui need asjad on mõttetud, siis ettevõtjate enda asi veenda avalikkust, Statistikaameti või keda iganes, et need asjad on mõttetud. Veelgi parem kui oldaks oma kriitikas ka konstruktiivsed, pakutaks alternatiive, pakutaks ideid kuidas samu asju saab paremini, tulemuslikumalt või odavamalt teha.
Kui sa ütled sellepeale, et selliste asjadega tegelemine ei ole ettevõtjate asi, siis küsin vastu, kelle asi see siis on. Kellel janu sel jalad. Sest veelkord, demokraatia on ideede võistlus. Riik, sealhulgas ka Eesti riik ei ole selle maailma willwilkinsonide või teiste Cato teadurite ideede katsepolügooniks. Riik esindab paratamatult väga-väga erinevate vaadetega inimesi, liberaalidest kuni sotsialistina. Nüüd on igaühe enda asi müügimees olla. Riik on passiivsed, alahoidlikum ja konservatiivsem kui erasektor ning väga hea, et on. See ongi demokraatlikus diskursuses riigi roll.
Hea Jüri,
Kuna olen tegelenud innovatsiooniuuringuga juba tosinjagu aastaid, siis pidasin vajalikuks kommenteerida mõnda Teie blogis leiduvat selle uuringuga seotud väidet. Kirjutan Teile mitte kui ametnik, vaid kui teemaga seotud ekspert.
http://www.mkm.ee/failid/Innovaatiline_tegevus_Eesti_ettev_tetes__CIS4_.pdf
http://epp.eurostat.ec.europa.eu/cache/ITY_OFFPUB/KS-PB-07-001/EN/KS-PB-07-001-EN.PDF (vt lk 241, kuid terve kogumik on lugemist väärt, eriti arvestades teie magistrantuuri tegemisi)
Samuti ei ole mul mõttes mingit diskussiooni alustada.
1. Statistikaametis koostatud uuringute eest ei vastuta mitte kui keegi
Kahjuks ei ole innovatsiooniuuring koostatud ei Statistikaametis või mõnes muus Eesti ametnikupesas. See on üle-Euroopaline uuring, mis esmakordselt toimus üheksakümnendate alguses ja mida sellest saadik on arendanud ja täiendanud väga esinduslik rahvusvaheline seltskond. Niisiis haugute valet puud. Küll võib kohalikku kapsaaeda langeda süüdistus kehvast maakeelde ümberpanemise kvaliteedist, kuid loodan uskuda, et käesolevaks — juba neljandaks — uuringuks on see paranenud.
2. Enamusel ettevõtjatest ei ole aega ega viitsimist tegeleda ajamahukate mõttetustega
Ma olen nii mõni kord ettevõtjat, ettevõtte arendus- või turundusjuhti telefonitsi abistanud küsimustiku täitmisel ja üle 10 minuti ei ole see kunagi aega võtnud. Ajamahukaks muutub ettevõtmine ainult siis kui ei viitsita juhendit lugeda või asutakse eelarvamuslikult negatiivsele positsioonile.
3. Kogutakse mitu kord ühtesid ja neid samu andmeid näiteks käibe või ekspordi kohta kui neid samu andmeid on varasemates uuringutes juba kogutud
See etteheide on täiesti kohane, sest oli planeeritud nende lahtrite eeltäitmine, mis jõuab rakenduseni alles tulevikus. Vajalik on see aga selleks, et varasemal aastal valimisse mittesattunud väikeettevõtete kohta andmed käepärast oleksid.
4. Pole kuskile märgitud, mis otstarbel andmeid kogutakse ja milleks kasutakse nagu ka seda, millal ja kus uurimuse tulemused avalikustatakse?
Tõepoolest ei ole te juhendit suvatsenud lugeda, seal seisab järgmine tekst:
• Uuring (The Community Innovation Survey — CIS) korraldatakse ühel ajal kõikides Euroopa Liidu liikmes- ja kandidaatriikides. Innovatsioon on ettevõtete, regioonide ja riikide konkurentsivõime peamisi tegureid. Teie osalus uuringus annab võimaluse mõõta Eesti ettevõtete innovaatilisust, analüüsida selle arengutrende ja mõista probleeme, mis takistavad innovatsiooni või on ettevõttes uuenduste puudumise põhjuseks. On võimalik võrrelda Eesti ettevõtete innovaatilisuse taset teiste riikidega, sh ka tegevusalade kaupa. Uuringu tulemused on oluline allikas ettevõtetele tulutoova innovatsioonipoliitika kavandajatele nii Eestis kui ka Euroopa Liidus.
Mis avaldamisse puutub, siis on eelmise kahe uuringu koondandmed kõigile kasutamiseks meie avalikus andmebaasis.
5. täiesti subjektiivsete küsimuste puhul kontrolli võimalus puudub või on täiesti meelevaldne.
Päris nii ei ole, ettevõtete aastaaruanded ja veebilehed sisaldavad üsna palju infot.
6. Selelst tulenevalt vastatakse “jah” ja “ei” vastavalt sellele, kumma vastusega kaasneb vähem täiendavaid küsimusi ehk ajakulu on väiksem.
See on tõesti nii, kuid ainult üksikud raamatupidajad harrastavad seda. Sellise suhtumise avastades olen helistanud ettevõtte juhile ja küsinud, kas teda solvab väide, et viimase kolme aasta jooksul ei ole tema ettevõttes midagi uut sündinud. Valdavat enamust solvab.
7. Viimane rekord oli 57 veateadet ühte aruannet täites, mis lõppes kõnega Statistikaametisse, kust anti mõista, et selline see süsteem ongi ja veateateid tuleb lihtsalt ignoreerida.
Kui see rekord saavutati innovatsiooniuuringuga, siis see ei üllata. Kui juhendit ei loe ja küsimustikus olevaid edasisuunamisi ei jälgi, vaid JAHhisid ja EIsid loobitakse ekraanile samal printsiibil, mida Toots kasutas köstri peenardel, võib tulemus ka sajani jõuda. Mõista anti mitte seda, et nii peabki olema, vaid pakuti võimalust kinnitada vigane aruanne, mis hiljem kontrollimise käigus ära parandatakse.
Lõpetuseks tõden, et võib-olla saabki Botswanas palmi all statistikat esitamata ettevõtte püsti panna, kuid Euroopa Liidus see ei kipu õnnestuma. Kuna blogis kiitsite Kanadat, siis vaadake kas Kanada innovatsiooniuuringu aruandevorm tundub teile teisest puust olema või tuleb tuttav ette.
http://www.statcan.gc.ca/imdb-bmdi/instrument/4218_Q1_V5-eng.pdf
Austusega,
Aavo Heinlo, PhD
peaanalüütik
Statistikaamet
6259217
aavo.heinlo@stat.ee
Hea Aavo,
1. Kindlasti oled teadlik ka kriitikast, mida CIS’i suunas on tulnud nii akadeemilistest ringkondadest kui ka ettevõtjatelt – osa sellest on seotud küsimuste sisuga, osa aga sõnastusega, mis aga eriti pärast tõlkimist tunduvad veelgi problemaatilisemad.
2. Huvitav, see tähendab seda, et inimesel on selleks ajaks juba enamus täiedetud. Ainuüksi uuringu ja juhendi läbi lugemisele läheb mõni kümmekond minutit, teist sama palju nende küsimuste vastamisele, mis on kohe vastatavad. Lisaks on aga välja vaja tuua ka hulgaliselt konkreetseid andmeid majandusaasta aruaandest (ja valeandemete esitamine on karistatav!) ja lisaks veel arvutada välja kui palju teadus- ja arendustegevusele kulutatud, palju kulutatud seadmete ja tarkvar soetamisele ja teadmiste hankimisele väljastpoolt jne. Üldiselt 10 minutiga on seda uurimust võimalik täita siis, kui eeltöö on juba tehtud. Ilmselgelt see, kust selleks aeg leitakse, ei puutu asjasse.
3. Küsimus ei olnud ainult innovatsiooniuuringus vaid ka kõigis neis uuringutes/küsitlustes, mis tuleb igal aastal täita. Majandusaasta aruaanded on esitatud igal aastal ja ausalt öeldes on see suhtumine, et andmete vaatamise asemel äriregistrist, peab statistikaamet mugavamaks neid mitu korda veel lisaks küsida, puudulik. Jääb üle ainult loota, et tulevik ei jää väga kaugele.
4. Tunnistan, et ei ole lugenud juhendit ja hea meel näha, et seal osa infost siiski sisaldub. Minuni jõudis ainult küsitluse pdf. Kas juhend on kuskilt avalikust kohast ka saadav? Saata võib samuti.
5. Kas me räägime samast innovatsiooniuuringust ja kas te tõesti tahata väita, et veebilehel olev info on samaväärne majandusaasta aruaandega?
6. Ma julgen väita, et enamus ettevõtte juhte jätaks taoline küsimus suht külmaks. Kindlasti olete aga sellest teadlik, et suvaline uuendus ei võrdu veel innovatsiooniga.
7. Ei, see rekord ei tulnud innovatsiooniuuringust ja oli saavutatud ikkagi seadusekohaselt küsimustiku täites ja pärast juhendi lugemist.
Botswana märkus oli üleliigne ja vaevalt, et see teie Botswana kolleegidele (http://www.cso.gov.bw/) au teeb. Positusest ei tule kohe kuidagi välja, et statistikat ei peaks koguma. Kogu posituse iva oli ju selles, et aega läheb palju ja seda kulutatakse täiesti süüdimatult vaatamat sellele, et mitmed andmed on olemas. Ühtlasi võiks vähemate aruannete täitmine võimaldada (vähemalt teoorias) ka usaldusväärsemaid tulemusi.
Aga mind rõõmustas, et kirjutatu õigete inimesteni jõudis ja isegi vastama ärgitas.
Hea Jüri,
kõik juhendid ja vormid on meie kodulehel,
näiteks innovatsiooniuuringu oma:
http://www.stat.ee/public/files/aruandevormid/2008/217021293-juhend.pdf
Kui innovatsiooniuuringut täidab isik, kes teab oma ettevõtte tegemisi, siis pole JAH/EI jaoks uuenduste osas miskit eeltööd vaja. Ning asjade selgeks saamisel ei teki ka erilist tarvidust kaks aastat hiljem uuesti juhendit lugeda.
Lõpuks innovatsioon ongi eesti keeles uuendus. Ja piir on tõesti ähmane, määratlemisel lähevad mängu uuenduse eesmärgid ja tagajärjed ning muud tunnused. On arvamusi, et tegemist peab olema radikaalse muutusega, tegelikult võib uuendus koosneda üksikutest väikestest sammudest või jääda küllalt kitsaks. Kõike seda püüab kirjeldada innovatsioonistatistika Piibel — Oslo Manuaal.
http://www.oecdbookshop.org/oecd/display.asp?CID=&LANG=EN&SF1=DI&ST1=5LGPBVQFQ4G5
Saekaater paneb keskkonnahoidlikult üles tolmupüüdjad, väikeettevõte vahetab välja raamatupidamistarkvara tunduvalt efektiivsema vastu, ettevõte hakkab esmakordselt oma tooteid müüma läbi interneti — kõik need pisiuuendused mahuvad definitsiooni alla. Ei pea ilmtingimata kandilisi mune munevaid kanu välja aretama.
Küsimus ei ole niivõrd erinevate koolkondade seisukohtade erinevustes, kuivõrd selles, et kõikides ühtse uuringuga kaetud riikides seda samaselt mõistetaks garanteerimaks rahvusvahelist võrreldavust. Selleks Oslo Manuaal on kirjutet (pange tähele, et juba kolmas versioon, et muutustega kaasas käia) ja selleks kogunevad nii analüütikud, statistikud kui poliitikud regulaarselt innovatsiooni mõõtmise metoodikat ja tulemuste interpreteerimist arutama.
Üldjuhul on samasugune tegevus rahvusvahelisel tasandil käimas ka teistes valdkondades. Seepärast on üsna ekslik käsitada statistika esitamist ametnike suvana. Sestap minu vihje palmidele, mis oli mõeldud pelgalt vürtsiks, mitte tublide Aafrika põliselanike solvamisena.
Edu ja jõudu,
Aavo
Piiblikauge inimesena küsiksin kõrvalmärkusena, et kas sõna “innovatsioon” kasutamine ei kaota oma mõtet, kui seda käsitleda kui suvalist muutust-uuendust?
Mulle tundub, et selle sõna traditsioonilisem tähendus, vähemalt ettevõtjate hulgas, on “positiivne, originaalne muudatus”. Ehk kui kopeerid konkurendi veidi paremat metoodikat, siis sa ei tee innovatsiooni. Kuid kui lood iseseisvalt metoodika, mis tõstab su firma efektiivsust, siis sa teed innovatsiooni.
Vaatasin ka juhendit. Lõbusalt kuiv lugemine, mida kokku 30 lehekülge ja mis ainuüksi definitsioonide all sisaldab sedavõrd palju välistusi ja täpsustusi, et seda peab mitu korda lugema…et mitte eksitavaid andmeid esitada. Kontrolltabel on aga eraldi kurioosum, mis tuleks tegelikult samuti läbi käia, kuid mulle tundub, et seda ei tee ükski täie mõistuse juures olev tegev-, arendus- või turundusjuht.
Ma ei pea ennast aeglaseks lugejaks, kuid kahjuks ei jõudnud 10 minutiga kaugemale kui 5-le leheküljele. Väide, et kogu küsitlus on võimalik täita 10 minutiga vastab tõele aga ainult siis kui arvandmed on peas, juhend varasemalt läbi loetud ja läbi mõeldud ning kõrval/telefonitsi konsulteerib uuringu koostamise/tõlkimisega tegelenud teadur. Kahjuks valdav enamus kohalikest ettevõtjatest (ja küsitluse täitjatest) siia alla ei kuulu.
Selleks, et trahvi vältida ja olla kindel valeandmete mitte edastamisest (mis võib trahvimiseni viia) peaks kulutama ikkagi pigem tunni kui 10 minutit.
Ühtlasi on uurimuses küsimuste blokides B4, E2 ja M küsitud konkreetseid arvandmeid, mida peast (M ja E2) ilma natukenegi mõtlemata (B4) lihtsalt ei ole võimalik täita samas kui nii B4 kui E2 blokkide objektiivne kontroll on sisuliselt välistatud.
Küsitavusi/ebamäärasust on ka mitmete teiste küsimuste juures, mis ainult kinnitavad veendumust, et 10 minutiga pole küsitluse täitmine lihtsalt reaalistlik.
Ma ei tahaks hästi nõustuda ka sellega, et “innovatsioon ongi eesti keeles uuendus”. Ma julgen väita, et kui saekaater saele uue tera soetab, või ettevõte uue Office’i versiooni hangib või uude kontorisse kolib, siis on tegu uuenduste, kuid mitte innovatsiooniga.
Eks seegi ole palju ütlev, et “selleks kogunevad nii analüütikud, statistikud kui poliitikud regulaarselt innovatsiooni mõõtmise metoodikat ja tulemuste interpreteerimist arutama.”
Ma juhin veel kord tähelepanu sellele, et postitus polnud sellest, kas statistika kogumine on üldse vajalik vaid sellest, et aega kulub palju, osad tulemused on paljuski küsitavad ja mitmeti tõlgendatavad, samas kui osasid andmeid kogutakse mitu korda vaatamata sellele, et nad on juba esitatud – sageli mitu korda.
Statistika kogumisega kaasnevad arvestatavad kulud, kuid nende hajutatuse tõttu puudub vajadus neid vähendada või nendega isegi arvestada.