Miks miinimumpalgast tasub loobuda
Olen juba pikemat aeg mõelnud miinimumpalga teemadel sõna võtta, kuid selleks pole erilist põhjust olnud – kuni eilseni.
Teisipäevases Postimehes ilmus Maris Lehtmetsa, kes on Eesti Ametiühingute Keskliidu infojuht, arvamuslugu Kõrgem alampalk aitab tublit töötajat.
Alguses mõtlesin, et tsiteeriks seda kirjatükki, kuid üllatavalt kombel on sellele arvamuslool hämmastavalt vähe pistmist miinimumpalgaga. Heietatakse mõtteid külle sellel, et inimesed on tublid (ei vaidle vastu) ja meil on lähenemas demograafiline kriis (ei vaidle vastu), kuid erinevatest väidetest mingit selget argumentatsiooni peale “tubliduse” mina välja ei suutnud lugeda.
Millest Maris Lehtmets ei kirjutata on aga see, et riikliku sunniga palga tõstmisel on omad tagajärjed tööturul.
Sisuliselt on Ametiühingute Keskliidu ettepaneku näol tegu barjääri tõstmisega tööjõuturul sisenemiseks. Inimene, kellel puudub haridus või kes pole suuteline seda piisavas koguses omandama, on sisuliselt tööjõuturult välja tõrjutud kui tema poolt pakutava tööjõu väärtus jääb alla miinimumpalgale.
Tööandja peamiseks eesmärgiks ei ole enda töötajaid koorida vaid neile maksta tasu tehtud töö eest, mis on tugevas korrelatsiooni nende poolt sooritatud tööga – produktiivsusega. Miinimumpalga kehtestamine või selle tõstmine ei võimalda tööandjal töötajatel kõrgemat palka maksta ilma teenuse/toote hinda tõstmata.
Kui tegu on tiheda konkurentsiga, siis seda lihtsalt ei juhtu.
Seega pigistatakse töötajast veel rohkem välja või veel parem: vallandatakse 2 miinimumpalgaga töötajata (2 x palk + sotsmaks) ja asemele võetakse 1 kvalifitseeritum või võimekam töötaja, kelle palk jääb alla 2 kordse miinimumi.
Voíla – ühe töötu asemel on meil nüüd kaks töötut, kaks ühe sissetulekuta perekonda, kaks korda rohkem näljaseid lapsi. Kas seda Ametiühingute Keskliit taotlebki, et ainult võimekamad ja haritumad tööd leiaks?
Lisaks võib miinimumpalga tõstmine anda lisapõntsu inflatsioonile, mida praeguse valitsuses eelarve poliitika juba niigi (häbematult) soodustab.
Igati õigustatud on aga küsimus, mida annaks miinimumpalga kaotamine?
Eestis on töötud ligi 10% tööealisest elanikkonnast, kellest valdav enamus suudaks leida endale tööd, kus makstakse vähem kui miinimumpalk. Kuna tööjõukuludesse lisandub veel sotsiaalmaks ning tööjõuturu regulatsioonidega (loe: tööseadus) jäikusega kaasnev preemium, siis pole midagi imestada sedavõrd suure töötute protsendi üle.
Inimesed, kelle produktiivsus on madal, kelle oskused ei vasta tööjõuturu vajadustele või kes pole suutelised tegema tööd (invaliidid, puudega inimesed) võiksid miinimumpalga puudumisel samuti leida rakendust mõnel tööl. Nad ei peaks elatuma ainult abirahadest ja saaksid tagasi osa inimväärikusest, mis kaasneb tehtud tööga.
Tavaline töötaja ei peaks aga kartma, et ta endale uut tööd ei leia. Tõsi, ta ei pruugi mõnda aega leida sama tulusat tööd, kuid vähemalt leiab ta endale uue töö kiirest. Ja mitte ainult ühe vaid mitu, mida saab korraga pidada kui soovib kõrgemat sissetulekut. Hirmu kadumine tähendaks ka vabatahtlikumat suhet tööandja ja töövõtja vahel ning palgaläbirääkimistel isegi tugevamaid trumpe töövõtjale.
Ei tasu unustada, et kui inimene töölt lahkub, siis tuleb talle keegi asemele leida ja kõigega ka kurssi viia. See võtab aega ja aeg – nagu me kõik teame – on raha. Odavam on produktiivset töötajata hoida ja talle natuke rohkem maksta kui pidevalt uusi töötajaid otsida.
Märgatavalt lihtsam oleks tegeleda ka ettevõtlusega kui selleks ei pea üüratuid kulutusi tegema ja tööalased regulatsioonid võimaldavad inimesi palgata ja vallandada vabamalt. Uut tootmisettevõtet töötaja tõenäoliselt alustada ei saa, kuid teenindusettevõtet juba saaks – eriti kui erasektoriga koostöös suudetakse luua mingi mikrolaenude võimalus.
Miinimumpalga kaotamine annaks inimestele ka selgemaid signaale sellest, mis tööga kaasneb kõrgem palka ja kuidas korreleeruvad haridus ja kogemus sissetulekuga. Positiivne surve inimestele täiendõppeks.
Riigi ülesannete hulka ei kuulu miinimumpalga kehtestamine. Inimeste informeerimine läbi usaldusväärse statistika on riigile piisav roll. Palk jäägu töövõtja ja tööandja vaheliseks kokkuleppeks.
Ametiühingute Keskliidult tahaks aga kuulda, kuidas nad selgitavad töötuks jäävatele inimestele, et nad jäid töötuks sellepärast, et keegi saaks rohkem palka?
Miinimumpalga küsimust on uuritud korduvalt ja väga põhjalikult, seda eriti USAs. Suurepärase uurimustööde ja artiklite kogumi, mis käsitleb tööhõive ja miinimumpalga vahelist seost, võib leida SIIT.
Categorised as: ...
Mina, kui ettevõtja ei pea miinimumpalka vajalikuks. Kui mingil tegevusalal on töötajat väga vaja, siis miinimumpalka talle ei pakuta. Kui mingil teisel alal on palju potentsiaalseid töötajaid, kuid vähe tööd, siis leiab ettevõtja võimaluse, kuidas tasuda seda (tema arvates) õiget palka ja miinimumpalga kehtestamine siin ei aita.
Miinimumpalga nõudmine on vajalik ennekõike ametiühingutegelastele, kes püüavad näidata, et nemad ka midagi kasulikku teevad.
Mina kui vasakpoolne olen seekord Vabalogiga täiesti nõus. Miinimumpalgast pole Eestis kellelgi kasu. Või vähemalt töötajal ei ole.
Palgad lepitakse ikkagi kokku osapoolte vahel ja kui mõnele ei meeldi, siis on olemas teised võimalused, kas siis töötamiseks või streikimiseks, oleneb mistüüpi jamaga on tegemist.
Miinimumpalgaga on seotud veel hulk asju peale palga, näiteks see riigilõiv, mida tuleb maksta valimistel kandideerimisel. Mis on veel eriti supertotter.
minu enda sulest ilmus samuti alampalga teemaline arvamusartikkel Postimehes. panen selle ka siia, kuna põhimõtteliselt nõustun blogi autoriga.
Ebaloomulik alampalk
Peatselt on algamas läbirääkimised Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Tööandjate Keskliidu vahel, kus püütakse kokkuleppele jõuda alampalga suuruses. Üks surub ülespoole ja teine proovib kõige hullemat ära hoida – nii nagu ikka Eestimaal ametiühingud ja tööandjad läbirääkimisi on pidanud. Paraku ei jää üle midagi muud kui end tööandjatega ühele poole reastada, sest alampalk on majandusele ainult kahjulik. Ja kui uskuda, et inimestel läheb üldiselt paremini üldise hüvangu ja lisaväärtuse kasvades, siis oleks meil alampalgata tunduvalt parem. See ei ole mitte seisukoht tööandjate poolt ja töövõtjate vastu, vaid veendumus, et ametiühingute filosoofiline lähtepositsioon teeb töövõtjatele rohkem halba kui head.
Tööandjad on paraku sõrme kuradile juba andnud. EAKL ja ETTK on sõlminud omavahel kokkuleppe, et 2008. aastaks liigub alampalk 41% keskmisest palgast.
Eesti Panga uuringud näitavad, et kui alampalga tase oleks 41% keskmisest palgast, on kolmandik töötutest nõus töötama väiksema palga eest. Ning mida kõrgemad on töötu palgasoov, alampalk ning toetused, seda kauem on inimene töötu.
See üsna lihtne tõdemus lööb kõige kõvemini reeglina noori inimesi. Noortele, kel puudub tihti omandatud või omandatava hariduse kõrval vajalik töökogemus, mõjub kõrge alampalk tegelikult tööjõuturule sisenemise barjäärina. On ju töökogemuseta noored (kui ma ei eksi, siis kunagi üks Üliõpilaskondade Liidu vms uuring seda ka veenvalt tõestas) reeglina valmis töötama esialgu madalama palga eest, kui juba töökogemusega spetsialistid.
Mida kallim on tööjõud, seda vähem on tööandja motiveeritud uue töökoha loomisest. Mida odavam on tööjõud ning mida paindlikum on tööregulatsioon, seda dünaamilisemalt suudab tööandja reageerida uutele tingimustele ning vajadusel oluliselt ka ajutist või püsivat tööjõudu suurendada. Ja loomulikult saab sellist julgust ettevõtjasse sisendada ainult teadmine, et halvemate aegade saabudes on tal võimalik oma kulusid kokku hoida ja tagasihoidlikumalt paremate aegade saabumist oodata.
Alampalga ja sotsiaaltoetuste mõju töötusele on Euroopas pikka aega statistiliselt monitooritud. Ka Eestis on selles vallas natuke vaeva nähtud – juba 1998. aastal Statistikaameti poolt läbiviidud uuring näitas, et iga kaheksas töötu oli toona valmis töötama madalama palga eest kui seda on alampalk – ja siis oli alampalga suhe keskmisesse palka vaid 27%.
Tegelikkuses on võimalik tööpoliitikat teha üldistatult kahte, vastandlikku lähenemist
kasutades: passiivne sotsiaaltoetuste poliitika või aktiivsete tööturumeetmete poliitika.
Esimene variant põhineb eeldusel, et inimesed tahavad tööd teha kõrgema majandusliku motivatsiooni olemasolu korral ning teine variant eeldusel, et töö peab tasuma rohkem kui töötus ning et solidaarsus ei tähenda laiskuse hüvitamist.
Väär on arusaam, et töö eksisteerib iseseisvalt kõigile inimestele ja küsimus on lihtsalt selles, millise kompensatsiooni eest seda tehakse. Töö on tegelikult sotsiaalne võrgustik, inimeste omavaheline õlg-õla tunne ja üksteise toetamine, kus ettevõtlikud ja uute ideedega inimesed ulatavad abistava käe nendele, kellel ettevõtlikkust ja julgust esiotsa vähem. Töö on partnerlus. Alampalk või muu regulatsioon ei tohi seda partnerlust ohtu seada ega loodud habrast tasakaalu kõigutada.
Rääkimata sellest, et kõrgem alampalk jätab loomata lisatöökohti, võib see ka reaalselt vähendada olemasolevaid. Siin saame rääkida teatud tüüpi töödest, nt heakorra jms, mis on reaalselt tasuvad tasemetel allpool alampalka. Enamasti on jällegi selliste töökohtade võimalikud täitjad kas noored või seni pikaajaliselt töötuna olnud madala kvalifikatsiooniga inimesed.
Alampalga retoorika taga on alati olnud ainult erihuvidest motiveeritud poliitikud või organisatsioonid, mitte kunagi aga kained kaalutlused või majandusteoreetilised käsitlused. Alampalga retoorika taga seisavad ametiühingud, mis oma eksistentsis sõltuvad paanika ja hirmu külvamisest ja avaliku kaose korraldamisest ning erakonnad, mis valimistest valimisteni ärahirmutatud inimeste paanikast toituvad.
Ametiühingute ja sotsialistide jaoks on alampalk mitte tasu töö eest, vaid sotsiaaltoetus. Vastasel juhul mõistaksid nad, et palk pole midagi muud, kui ühe konkreetse inimese töö hind, mille määrab nõudlus tema oskuste järele. Tööandja sooviks on osta endale vajaminevat tööjõudu maksimaalselt madala hinna juures, kui samas töövõtjad püüavad oma oskuseid müüa maksimaalselt kõrget kompensatsiooni pakkuva tööandja juures.
Iga turul tekkiv hind sh rahapalk kujuneb tarbijate, st meie kõigi ühise käitumise tulemusena. Inimese töö hind sõltub sellest, kui kõrgelt tarbijad tema töö tulemit nende poolt ostetavas kaubas hindavad. Mitte kurjad korporatiivsed koletised – tööandjad – ei määra lõppkokkuvõttes töövõtja töö hinda, palka, vaid tavatarbijad. Meie kõik.
Iga hind, mis ei kujune turul loomulikult, kujuneb sunniga. Ja alampalk ongi selline ebaloomulik sund, mis vääristab õiglust ja toodab töötust.
Kõrge alampalk lööb kõige valusamini noori ja vähese kvalifikatsiooniga tööjõudu. Inimesi, kes just kõige rohkem meie abi vajavad. Alampalga kaotamine pole täna ilmselt veel reaalne. Küll aga tuleks edaspidistes käsitlustes arutada võimaluste üle alampalka kas east, erialast või muudest määravatest faktoritest läähtudes diferentseerida. Kuigi igasuguste erisuste loomine tekitab jällegi juurde uut ebaõiglust, oleks see siiski samm praegusest olukorrast edasi, suurema tööjõuturu paindlikkuse suunas.
Abiks lisa. Tänud.
Pentsikud arvamused.
Kui miinimumpalk ära kaotada, läheb tööandjatel hästi. Ja töövõtjatel sitasti. Eriti olukorras, kui on tööpuudus. Sest siis tööandjal on alati võimalik leida keegi, kes on sandikopikate peale õnnelik, ja anda korralikku palka nõudvale inimesele nobedalt ja mõnuga kinga.
Wumpus: vii ennast asjaga kurssi ja loe seda, mis siin juba kirjas ning ära unusta neid kümneid uurimusi, mille leiad viitest minu esialgse postituse lõpus. Siis saame edasi arutada.
Sinu poolt kirjeldatud olukord on aga sedavõrd üle lihtsustatud, et reaalsusega pole sellel enam mingit pistmist.
Sa lihtsalt väidad ja eeldad – alusetult. Ma võin ka väita, näiteks et Päike tiirleb ümber Maa või veel parem – Maailm on lame ning kui sa ettevaatlik ei ole võid üle ääre kukkud.
Ilus ja asjakohane jutt arenenud turumajandusse, paraku aga elame Eestis, kus 55-57 aastat puudus turumajandus. Igasugune ettevõtlus oli pärsitud, nõukavõim tegi su ettevõtlikuse eest kurjategijaks ja läksid aastateks kriminaalidega vett ja leiba jagama…
Miinimumpalk on vajalik mitmel põhjusel:
1.) ca 10-15 aastat kuni pensioniikka jõuvad inimesed, kes polnud suutelised turumajanduse tingimustega ümberkohanema st et nende tagasihoidlikkus eksplateeriti jõupositsioonil olevate tööandjate poolt ära (miks muidu puudus keevitajatest jms oskustöölistest)
2.) Maksunduse alustala – mida kõrgem alampalk seda paremini laekuvad maksud ja riigieelarve võimaldab lisaeelarveid koostada
3.) Trahvinduse mõõdupuu – kõik trahvid on miinimpalga päeva kordsed
Kuna tuleme nõuka süsteemist pole harjutud korralikult makse maksma, ikka tahetakse “optimeerida” st makse mitte maksta kuna seal Toompeal tehakse lollusi (ja maksumaksja deklareerib te tema neid lollusi kinni ei maksa!)
Turg on küll tore asi, kuid turg pole looduslik st isereguleeruv süsteem! Nii nagu inimene on kunstlik on ka tema leiutatud turg kunstlik, mille optimaalselt toimimist on vaja turustiihiate eest kaitsta ja reguleerida. Näiteks kasvõi monopolimaksud vältimaks monopolide laiutamist ja väikekonkurentidele võimalust konkurentsis püsida …
Juba pool aastat võitlen oma erakonnas piibli-eestlastega – inimesed, kes on lugenud läbi ühe raamatu ja seda idealiseerides nimetades seda loetut raamatute raamatuks .. ja nagu usuhullud korrutavad tüütuseni Turg – Turg …
Võtame looduse näiteks: Gepard teab et kui ta püüab kinni ja tapab kõik gasellid siis sureb ta ise nälga.
Kuid turuvõitjad võtavad kõik, mõtlemata homsele, et pole sul enam kedagi partneriks kellele tööd pakkuda … Euroopa Liidus konkureerimine paneb mõne aastaga asjad paika, kuid on näha, et iga viruärikas ei suuda ettevõtet juhtida ja müüb selle maha …