Mida “õnnelikkuse indeks” EI mõõda on õnnelikkus!
Eile võis Delfis märgata kentsakat uudist, mis teatas, et Eesti on „õnnelikkuse indeksi” järgi maailmas 131.:
Suurbritannia uurimisasutuse New Economics Foundation andmetel on 2009. aastal kõige rohelisem ja õnnelikum riik maailmas Costa Rica. Eesti on tabelis alles 131. kohal.
Õnnelikkuse mõõtmisest on see indeks kahjuks päris kaugel. Will Wilkinson võttis vaevaks indeksi kujundamise metodoloogiale tähelepanu juhtida, kuid ühtlasi viitab enda mõned aastad tagasi kirjutatud pikemale postitusele, kus kriitika teravam ja põhjalikum:
Multiply life expectancy by life satisfaction and divide it by environmental impact? That is, to be over-charitable, completely arbitrary. This is an index of, at best, the New Economic Foundation’s ideological preferences. It is a totally intellectually vacuous product meant to garner headlines, and it worked, to the shame of the Bloombergs and UPIs of the world.
Furthermore, it cheapens the work of real social scientists attempting to measure happiness and well-being. I worry that much of the happiness work is ideologically loaded, but most of it is at least an honest attempt study human welfare empirically. Too much of it, however, is stuff like the NEF’s index, basically an attempt to persuasively define something like “happiness” so that it comports with a statist, anti-growth agenda. This is sheer politics brazenly posturing as social science. If the Cato Institute published a study that, say, mutliplied life satisfaction by the rate of economic growth and then divided it by government spending as a percentage of GDP, and called it “The Happy World Index, ” would editors think twice? I hope they would. In fact, I bet they would.
Mulle tundub, et iga inimene, kes vaevub tutvuma “õnnelikkuse indeksiga” (PDF, eelviimane lehekülg on võrdlustabel), mõistab suht kiiresti, et tegu on ühe kentsaka indeksiga, millel pole õnnelikkusega absoluutselt mingit pistmist.
See ei tähenda, et Eesti ökojälg ei võiks väiksem olla või keskmine eluiga pikem, kuid seda õnnega seostada on ilmselgelt natuke palju.
Categorised as: ...
Lõppkokkuvõttes on õnnelikus minu arvates subjektiivne nähtus mida ei ole võimalik võrrelda. Õnn on nagu väärtus (value) – seda ei ole võimalik inimeste-vaheliselt liita ega võrrelda. Ainukene võrdlus saab toimuda iga inimese sees aga siis on see ka suhteline – olen õnnelikum /vähem õnnelikum kui enne. Ei ole võimalik öelda, et olen praegu 2 x õnnelikum enne kui ma seda artiklit lugesin.
Jamaical ja Costa Rical oleks mul tõenäoliselt toredam päevast-päeva elada – ilm ilus ja soe, selge meri kus sukelduda ka ligidal aga samas pole neil laulupidusid ega Eestimaa metsi…
Füsiloogilisel tasemel saaks mõõta stressitaset ning see annaks hea võrdlusmaterjali teiste inimestega muudes maades aga see teadus pole vist veel väga kaugele arenenud.
See õnnelikkuse indeks on täielik absurd. Sa oled oma kriitikas isegi leebe. Ökonatside väljamõeldistel põhinev PR-trikk.
PaulV: Enamus “happyness research-ist” baseerub tegelikult küsitlustele, mille subjektiivsuse problemaatilisust on niigi esile tõstetud, kuid neis vähemalt küsitakse, kui õnnelikuna inimesed end tunnevad. Nii Will Wilkinson kui Johan Norberg on mõlemad kirjandusel kriitilise pilgu peal hoidnud ja üritavad suuremat jura ilma kriitikata läbi mitte lasta.
New Economics Foundation on aga lihtsalt mingid numbrid kokku indeksiks löönud ja hakanud väitma, et tegu on mingi õnneindeksiga. Ja mõistagi osad inimesed kohe usuvad: http://www.ekspress.ee/2009/07/09/arvamus/43581-teeme-eesti-onnelikuks
Mikk: ma outsource’isin enda ärrituse ja frustratsiooni Wilkinsonile 😀