VABALOG

Hõõglambid – saatusest, reguleerimisest ja innovatsioonist

Priit Prass kutsub igati ajakohases Päevalehe arvamusloos Hüvasti, hõõglamp! inimesi arutlema selle üle, kas hõõglamp on enda aja ära elanud – Priit ise näib olevat seisukohal, et hõõglamp pagendatakse põranda alla ennatlikult:

Hõõglambid on odavaimad valgusallikad, need on igast kauplusest laialdaselt saadaval. Rääkimata asjaolust, et juba sada aastat on disainitud valgusteid just selle lambitüübi tarbeks. Kes suudab ette kujutada, et klassikalisse kristall-lühtrisse pandaks kohmakad säästulambid?!

Säästulamp ei talu kuumust, seetõttu ei sobi see leiliruumi valgustisse. Sinna sobib edaspidi halogeenlamp. Säästulamp kardab niiskust. Säästulambile ei meeldi pidevad lühiajalised sisse- ja väljalülitamised, seetõttu ei ole hea seda kasutada WC-s või liikumisanduriga valgustites.

Säästulamp säästab energiat, selle vastu vaielda ei saa! Kas säästulamp säästab tarbija raha? Sõltub suurel määral sellest, kui kvaliteetse tootega on tegemist. Samal ajal: kui hõõglampi on lihtne toota ja utiliseerida, siis säästulamp sisaldab raskesti töödeldavaid osi – lambi sees on tilgakene elavhõbedat.

Kuna teema puudutab kõiki Euroopa Liidu elanikke, siis annaks oma tagasihoidliku panuse hõõglampide kaotamist puudutavasse arutelusse.

Kõige valusam on loomulikult säästupirnide oluliselt kõrgem hind. Õnneks on praeguseks kaotatud (ega ma peale ühe üldisema Bloombergi artikli sellele kinnitust ei leidnud!) Euroopa Liitu imporditud säästupirnide 66% tollimaks (postitus Vabalogis 2 aasta tagant), mis said kehtestatud eelkõige kahe Saksamaa suurfirma huvidest lähtuvalt. Küll aga pole kuskile kadunud tõsiasi, et säästupirnides kasutatakse elavhõbedat, mis on keskkonnaalastel kaalutlustel näiteks termomeetritest läbi Euroopa Liidu regulatsioonidega välistatud.

Ühtlasi on mulle jäänud mulje, et vastupidiselt USA’le pole Euroopa Liit elektripirnide puhul otsustanud reguleerida mitte seda kui tõhus ja energiasäästlik võib toodetav elektripirn olla vaid lähtunud sellest, et säästupirn on automaatselt parem kui traditsioonilisem hõõgniidiga elektripirn. Probleem on aga selles, et vähemalt USA’s pole suuremad hõõglampide tootjad tootearendusest loobunud ja see on omakorda võimaldanud teha arvestatavaid edusamme:

There’s a massive misperception that incandescents are going away quickly,” said Chris Calwell, a researcher with Ecos Consulting who studies the bulb market. “There have been more incandescent innovations in the last three years than in the last two decades.”

The first bulbs to emerge from this push, Philips Lighting’s Halogena Energy Savers, are expensive compared with older incandescents. They sell for $5 apiece and more, compared with as little as 25 cents for standard bulbs.

But they are also 30 percent more efficient than older bulbs. Philips says that a 70-watt Halogena Energy Saver gives off the same amount of light as a traditional 100-watt bulb and lasts about three times as long, eventually paying for itself.

Eelnev tsitaat on hõõglampide kohta, mis on juba praegu müügil, kuid labori tingimustes on ka 50% efektiivsemaid hõõglampe suudetud toota samas kui USA üks edukaimaid valgustusinnovaatoreid väidab, et suudab välja töötada hõõglambi, mis on 100% efektiivsem. Hiinlastest teadurid räägivad aga juba kordadest mitte protsentidest.

Vanem tehnoloogia elab viimase innovatsiooni laine üle siis, kui uus tehnoloogia on juba loodud.
(Allikas: Utterback, J. (1994), Mastering the Dynamics of Innovation (lk 159)

Kusjuures vanemate tehnoloogiliste lahenduste puhul on täiesti tavaline, et pärast vaikset hääbumisagooniat tehakse viimased pingutused vanast tehnoloogiast maksimumi välja pigistamiseks, millele järgneb innovatsioonilaine, mis võimaldab küll natuke vältimatut edasi lükata, kuid mitte kauaks. Minu vaikne lootus on, et hõõglambid peavad konkurentsis kuni LED-lampide hinnalanguseni vastu, sest säästupirnid on koledad, kallid ja nende valgus on vähemalt minule ebameeldivam.

Ühtlasi on USA ka hea näide sellest, kuidas suurtel turgudel on läbi regulatsiooni võimalik innovatsiooni esile kutsuda kui reguleerimisele mõistlikult läheneda – mitte dikteerides mida võib müüa või mitte vaid panustades eesmärgile ja jättes eesmärgi saavutamise ettevõtjatele, kes võivad leida lahendusi ja teha avastusi, mis kitsama regulatiivse lähenemise puhul ei pälviks mingit tähelepanu.

Eraldi tähelepanu väärib aga tõsiasi, et nii USA kui EL’i regulatsioonid tulenevad otseselt elektrituru reguleerimisest ja tegelikult elektrihinna subsideerimisest, kunstlikust konkurentsi ja ühtlasi hinnatõusu piiramisest. Kui inimeste elektriarvetel kajastuksid nende poolt tarbitava elektrienergia tootmise välismõjud, siis tõenäoliselt poleks vaja uusi piiranguid vanade piirangute tagajärgede likvideerimiseks.

Tõenäoliselt oleks ka Eestis taolises olukorras säästupirnid palju populaarsemad, eriti masu ajal kui iga kroon on järjest tähtsam. Kuid me ei ole taolises olukorras ja neil, kes oleks valmis hõõglampide eeliste eest natuke rohkem maksma, see võimalus lihtsalt puudub. Jääb üle loota, et Brüsseli reguleerijad arvestavad ka hõõglampide arenguga.

Vähemalt võib paadunud optimist taolist lootust vaikselt elus hoida.

Tagged with: elavhõbe, Euroopa Liit, hõõglambid, innovatsioon, LED-lambid, Päevaleht, Priit Prass, radikaalne, reguleerimine, säästupirnid, tariifid, Utterback

Categorised as: ...