Miks soomlaste innovatsioonipoliitika ei sobi eestlastele eeskujuks
Eilses Ärilehes ilmus Villu Zirnaskilt artikkel Mis on viltu Soome innovatsioonipoliitikas?, kust selgub nii mõndagi, mida tasub ka kohalikel tsentraliseerijatel meeles pidada. Neist üks olulisemaid on, et riiklikul tasandil üksikute valdkondade või tööstusharude eelistamine on tupik:
Soome tulevik sõltub edaspidi „vähem üksikutest juhtivatest majandusharudest ja ettevõtetest ning rohkem laiaulatuslikust ettevõtlusaktiivsusest”. Soome senise (eduka) innovatsiooni- ja majanduspoliitika tuumaks on olnud täpselt suunatud tugi- ja abiprogrammid, uutes oludes see lähenemine hästi ei tööta.
…
Teine põhimõtteline muutus meie naabrite innovatsioonistrateegias on senisest suurema tähelepanu pööramine tarbijate-kasutajate soovidest, ettepanekutest ja nõudmistest lähtumisele, kasutajate kaasamisele protsessi. Soovitakse, et innovaatiline tegevus ei seisneks üksnes teadlaste ja inseneride peas sündinud uute ideede kasutajate ette heitmises.
Kunagi 2008. aastal kirjutas üks eestlane Hea Eesti Idee aprillinumbris (PDF) sarnasest tendentsist Eestis (lk 48-49):
Lewis juhib tähelepanu ka sellele, et mida suuremad on valitsussektori kulutused, seda tõenäolisemalt on tegu ka mingite huvigruppide toetamisega. Kuna tarbijate huvid on sedavõrd erinevad ja hajutatud, samas kui tootjad koonduvad erialaliitudesse, siis kipub avalik sektor toetama eelkõige tootjaid ja viljelema tootjakeskset mõtteviisi, mis on aga tõsine takistus tihedama konkurentsi tekkimisele.
Tänu mitmesugustele Euroopa Liidu toetustele, mida EASi kaudu ka Eestis jagatakse, on Eestis vaikimisi omaks võetud euroopalik tootjakeskne mõttelaad, mis võib pikemas perspektiivis saada Eesti arenguväljavaadetele saatuslikuks.
Tsentraliseerimine tähendab loobumist lokaalsest teabest ja teadmistest, mida on lihtne pidada tühiseks ja ebaoluliseks järjekordset Suurt Visiooni koostades. Mingite valdkondade eelistamine ja toetamine tähendab aga paratamatult ressursside võtmist/suunamist nii inimeste kui raha näol eemale neist, kellel puudub poliitiline toetus “õigete tuttavate” näol või kes tegelevad valdkondades, mis pealiskaudsemal tutvumisel pole piisavalt seksikad, et õigustada kümnete miljonite kroonide suuruseid toetusi, mida nagunii kõigile ei jagu.
Kui toetustevabas konkurentsis suudaks esoteerilisemates valdkondades tegutsevad ettevõtted veel kompetentse tööjõu ja finantseerijate tähelepanu pälvida, siis tsentraliseeritud toetuste puhul on olukord märksa ebasoodsam alles tärkavates valdkondades tegutsevatele ettevõtetele, mis pole paljude “ekspertide” arvates üldse perspektiivikad.
Ühtlasi on problemaatilised ka ametnike ajendid, kes ühelt poolt hajutavad igasugust vastutust valdkondlike eelistuste seadmisel ja teiselt poolt ka ei vastuta mitte mingit moodi selle eest, kui valitud valdkonna ettevõtted ei suuda toetustele vaatamata näidata tulemusi, mis neid toetusi pidid õigustama. Teiste rahaga on alati lihtsam mängida nagu seda on ka lihtsam laiali jagada, eriti kui negatiivne tulemus
Zirnaski artiklist seda küll otse välja lugeda ei saa, kuid mulle tundub, et soomlaste ettevõtluskeskkonda on pärssima hakanud lisaks maksukoormusele ka erinevad toetusmeetmed, mis moonutavad paljude ettevõtete organisatsioonikultuuri märksa bürokraatlikumaks ja konkurentsi ühekülgsemaks, mille tulemusena pööratakse vähem tähelepanu tarbijale ja rohkem rahastajale.
Eestlased võiksid soomlaste vigadest õppida. Kahjuks on aga teiste tegevust kopeerida alati lihtsam, sest saab näidata, et nemad teevad ja vaadake kui hästi neil läheb. Ei pea isegi eriti millegi eest vastutama, kui ei lähe nii nagu lubatud vastupidiselt sellele, kui tuled välja omad algatuste ja lahendustega, mis on mõnevõrra radikaalsemad.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar