Obama ja demokraatide esimene valusam tagasilöök?
USA poliitiline blogosfäär kihiseb pärast eilseid erakorralisi senaatori valimis Massachusettsis. Valimised osutusid üldse võimalikuks pärast demokraatide raudvara Ted Kennedy alla jäämist ajuvähile.
Massachusettsi traditsiooniliselt demokraate eelistavad valijad otsustasid seekord aga demokraadi asemel hoopis Scott Brown’i kasuks, kes kuulub vabariiklaste ridadesse. Mõned huvitavamad spekulatsioonid taoliste asjade käigu kohta:
- Massachusetts on üks demokraatidele orienteeritumaid osariike üldse (viimati valisid Massachusettsi elanikud vabariiklase senatisse ligi 40 (!) aastat tagasi) ja vabariiklaste võit Massachusettsis võib tähendada laiema trendi algust;
- Demokraatidele sai selgeks, et päris suvalist intellektuaalselt ja ideoloogilist vaakumit, mida Martha Coakley tundub olevat, ei tasu valijatele pakkuda kui ei soovi vastu näppe saada – vabariiklased võiksid siit sarnaseid järeldusi teha;
- Demokraatide tervishoiureformi läbi surumine muutus just natuke keerulisemaks, sest lisaks ühele Senatis kaotatud kohale tuleb mitmetel napilt valituks osutunud demokraadil endalt küsida, kas tahan saada valituks ka järgmistel valimistel või toetan tervishoiureformi lõpuni välja.
Samal teemal pikemalt: Chris Cillizza – natuke taustast; Clive Crook – natuke analüüsi; Megan McArdle – tervishoiureformi lõpust.
Categorised as: ...
“päris suvalist intellektuaalselt ja ideoloogilist vaakumit ei tasu valijatele pakkuda”
Parteidel USAs ei ole täielikku voli oma kandidaate määrata. Enam-vähem iga partei liige võib ennast kandidaadiks seada ja osaleda eelvalimistel. Kindlasti peaks tal palju raha olema (enda või sponsorite oma). Ning see kes eelvalimised võidab saab ka kandidaadiks. Partei juhatused saavad valimistulemust mõjutada oma toetuse avaldamisega ühele või teisele kandidaadile.
PaulV: sul on põhimõtteliselt õigus, kuid ilma partei riikliku organisatsiooni rahalise toetuseta läheb keeruliseks kui sa oled suht uus nägu.
Mulle on jäänud mulje, et Coakley puhul polnud asi isegi mitte niipalju tema intellektuaalses ja ideoloogilises vaakumis, vaid selles, et ta ei teinud kampaaniat ja kui hakkas tegema, tegi sed alihtsalt halvasti. Ilmselt on see seotud sinu toodud punktiga 1 – osariik on traditsiooniliselt demokraatide kants, ja nii eeldas Coakley, et tema valimine on enesestmõistetav, sealt ka laiskus ja ebakompetentsus kampaania tegemisel.