VABALOG

Miks riik tuleb ettevõtlusest eemal hoida: Weroli juhtum

Esmaspäevases Äripäevas ilmus Martin Hansoni artikkel Werolist, kust selgub, et Ester Tuiksoo soovib Werolit Maaelu Edendamise Sihtasutusele lükata, et kuidagi lahti saada Weroli järjekordsest üle 20 miljoni krooni ulatuvast kahjumist:

Werol Tehased loodi 1997, mil suured kalatööstused Eestis vajasid ohtralt õli toodete konserveerimiseks. Aastapäevad hiljem tabasid Eestit aga järjest finantskriis ning Vene kriis. Et mitte tehaseid sulgeda, läks 98% Werolist 2002. aastal Hüvitusfondi omandusse, kes investeeris ettevõttesse 200 miljonit krooni.

2003. aastal Hüvitusfond likvideeriti, Weroli varad läksid põllumajandusministeeriumile ning Weroli juhatuse esimeheks sai Erki Aavik. 2004. aasta lõpus vallandas Ester Tuiksoo Aaviku, tuues ettekäändeks turuhinnast kallimalt ostetud toorainega ligi 22 miljoni krooni suuruse kahjumi tekitamise.

Werol on hea näide sellest, miks poliitikud ja riik tuleks ettevõtlusest kaugel eemal hoida. Vähe sellest, et alates töö alustamisest 1999. aastal pole ettevõte kordagi veel kasumisse jõudnud on ennast Weroli tegevusse ühel või teisel viisil mässinud Rahvaliidu ladvik (Tiit Tammsaar, Villu Reiljan, Ester Tuiksoo ja Arnold Rüütel nagu selgub veebruaris ilmunud Ekspressi artiklist. Tõenäoliselt näevad rahvaliitlased riigitehast ka poliitilise mängukannina, millega hea põllumeeste hääli koguda.

Weroli praeguse kahjumi peamise süüdlasena nähakse Erki Aavikut, kes ei ole küll süüst puhas, kuid tal oli vähemalt plaan, kuidas Werol lõpuks kasumisse tuua ja isegi erastada – plaan, mille vastu polnud põhimõtteliselt ka veebruaris majandusministri ametit pidanud Andrus Ansip:

Minu arvates ei ole Weroli puhul kindlasti tegemist strateegilist tähtsust omava ettevõttega, mis peaks olema riigi omanduses.

Ma kahtlen, kas äriplaan, millega Werol loodi, on üldse kunagi vettpidav olnud ning kas teistsuguse juhtimise korral võiksid ettevõtte tulemused olla teistsugused.

Kahjuks Aavik enda erastamis plaani ja sellele eelnevaid tehinguid ellu viia ei saanud. Eelnevalt juba mainimist leidnud Ekspressi artikli kohaselt tõmbas Aaviku plaanidele vee peale Tuiksoo pärast kohtumist Weroli nõukogu esimehe Raul Rosenbergiga:

Oktoobris tõstab Aavik nõukogu ees käed üles. “Nõukogu esimees on mulle teada andnud, et senine tegevusplaan ei pruugi leida nõukogu toetust. Werol on teinud pakkumise Mildola ostuks seitsme miljoni euro eest ning see pakkumine on ametlikult aktsepteeritud. Finantsinvestorid on valmis investeerima kaheksa miljonit eurot ning nad on andnud selle kohta kirjaliku ja siduva kinnituse. Kuidas jätkata?”

Seepeale tunnistab esimees Rosenberg, et rääkis vahepeal minister Tuiksooga ja too andis Aaviku Soome-ideele korvi. “Põllumajandusministeerium ei toeta äriplaani, millega riik jääb vähemusaktsionäriks.”

Tuiksoo kommentaar toimunule:

Osaluse omandamise ja muud äriühingu majandustegevusega seotud strateegilised otsused teeb seaduse kohaselt äriühingu nõukogu. AS Werol Tehased nõukogu lükkas Erki Aaviku esitatud äriplaani tagasi ja ministril ei olnud põhjust sellesse protsessi sekkuda.

Seega taandub üks tähtsamaid otsuseid Weroli ajaloos klassikalisele riigiteadusküsimusele: kumb oli enne – kana või muna?

Ekspressi artiklis jääb Rosenbergist mulje kui osavast laveerijast, kes laseb Aaviku ideid põhja, samas endale kena positsiooni kätte mängides. Head kontaktid Tuiksooga annavad aga põhjust huvi tunda Maaelu Edendamise Sihtasutuse juhatuse vastu, mille esimees on…üllatus, üllatus…Raul Rosenberg.

Minu arvates selline asjade kulg haiseb – haiseb nagu kalaturg kuumal suvepäeval.

Kas Rosenbergil oli Weroli jaoks plaani juba veebruaris olemas on võimatu öelda, kuid üks on kindel – Tuiksoo on kas rumal, ebakompetentne diletant või lihtsalt manipuleeritav.

Nende kolme artikli põhjal on aga võimalik öelda, et:

1) Kui riik tegeleb ettevõtlusega, siis tehakse tähtsaid otsuseid (asukoht ja logistilised võimalused) lähtuvalt poliitilistest (Eesti jaoks, Eesti põllumajanduse jaoks, Eesti keskele, Jõgevamaale – Villu territooriumile jne.) mitte majanduslikest kaalutlustest (kas sinna üldse tasub teha).

2) Ettevõtte juhil puudub võimalus pikemaajaliseks strateegiliseks planeerimiseks ja ettevõtte arendamiseks kui see on vastuolus poliitiliste huvidega või huvigruppidega. Tehtud plaanid võib ministeerium aga nurjata ilma põhjaliku selgituseta.

3) Kasumlikus ei ole primaarne ka strateegiliselt MITTE tähtsate ettevõtete puhul, sest pankrotti sattumine on mõne võtmepoliitiku (ikka põllumajandusministeeriumis) huvi olemas olu puhul sama hästi kui välistatud, sest kahjumit saab lappida riigieelarvest.

4) Vastutus hajub riigiettevõttes kiiremini kui suits orkaanis – ainult ebameeldiv vingulõhn jääb riiete külge.

4.5) Kuna riigiettevõtte juhtimine on mitmetasandiline protsess, kust selgeid süüdlasi on keeruline ilma põhjalikult dokumentidega tutvumata tuvastada, ei võta riigitehase iga-aastane kahjum erilist vedu ajakirjanduses – vastupidiselt näiteks erinevatele autoskandaalidele (Antropov, Tuiksoo), kus summad on naeruväärselt väiksed.

5. Riigiettevõtetel on kalduvus turgu moonutada – tulla vastu tootjatele ja ostjatele hinnaga eirates igasugust ettevõtte kasumlikust, sest pankrott ei ole oht (v.t punkt 3). Tulemuseks on inimeste arusaama moonutamine sellest, mis on ilma riigi abita kasumilik tegevus.

Lõpetuseks ei saa ma jätta mainimata, et kui praegused probleemid on tingitud riigi märkimisväärsest osalusest ettevõttes, siis tõenäoliselt ei ole lahenduseks järjekordne riigipoolne sekkumine a la Weroli kinkimine Maaelu Edendamise Sihtasutusele.

Ma ei saa aru, miks mina – rapsiõli mitte tarbiva inimesena – pean läbi maksude totrust nimega Werol elus hoidma? Kui tegu on potentsiaalselt sedavõrd kasumliku ettevõttega nagu praegused Weroli juhatuse liikmed väidavad, siis miks pole see tsirkus veel erastatud? Mis on takistanud kasumisse jõudmist?

Tagged with: ...

Categorised as: ...