Vernon Smith elektrituru konkurentsist USA’s
Elektrimonopoli kaotamisest ja selle järgsele korrale elektriturul on Vabalogis juba tähelepanu pööratud ning abivalmite kommentaatoritega isegi põhjalikult arutatud.
Reedeses Wall Street Journalis võtab elektrituru konkurentsi teemal USA’s sõna 2002. aasta Nobeli (memoriaal)preemia majandusteaduses võitnud Vernon Smith ja seda sarnase suunitlusega sellele, mis Vabalogis mõned kuud tagasi, kuid mõnevõrra selgemalt ja konkreetsemalt kui amatöörid Eestis:
Many foreign countries–the U.K., Chile, Australia and New Zealand–have managed to liberalize electricity systems. There are no regrets in spite of mistakes, backsliding and learning bumps. Liberalization occurred because both U.S.-style regulation and foreign nationalization programs were judged serious failures.
From the beginning many foreign countries saw that restructuring must honor the technical difference between the wires business and the energy business. They severed that long enforced tie-in sale of energy with the wires monopoly, and alternative energy suppliers were allowed entry to compete with the distributors. In the U.S., we made the costly error of not embracing upfront the principle that the local monopoly wires business must be distinct and separate from the sale and provision of energy to retail accounts. Only in this way can you hope to see retail energy competition, and the unleashing of a trial-and-error discovery process in which firms search for the best means of matching dynamic pricing and monitoring technologies with consumer preferences.
“…the unleashing of a trial-and-error discovery process…” need sõnada võiksid sama hästi kuulud Hayekile (PDF).
Categorised as: ...
Seejuures oleks huvitav mõtiskleda ka sarnasele küssale telekommi vallas: oletame, et Eesti Telefon oleks erastatud eraldi traadi ja teenusena, st sama infra peal saaksid täna kõik võrdsetel alustel toimetada. Mis oleks olnud täna teisiti?
Huvitav tõesti…ma arvan, et midagi sarnast, mis praegu toimub GSM operaatorite vahel – alguses hinnasõda ja siis lisandväärtusega pakettid…rohkem pakkumisi, mis on suunatud konkreetsetele sihtgruppidele. Tõenäoliselt oleks ka praegune GSM maastiks teine, sest sissetöötatud brände, mis nagunii seostuvad telefoniga, oleks laiendatud GSM’ile.
Ei saa välistada ka seda, et tugev konkurents oleks sundinud mõnda firmat VoIP suunda agressiivsemalt ajama.
Aga kui ma ei eksi, siis näiteks Tele2 pakub Elioni kaablit mööda oma teenust, kuid tunneb ennast siiski ahistatult nagu võis lugeda ühest märtsikuu Ärilehest:
http://www.arileht.ee/artikkel_1538.html
Samast artiklist kerkib esile ka veel üks küsimus: kui infra oleks erastatud, kas siis oleks surve ADSL kiiruse tõstmisele või hinna alandamisele suurem?
Äkki tasub Res Publical hoopis 40 miljoni kulutamise asemel agressiivsemalt regulatsiooni poolt vaadata – mõelda, kuidas oleks võimalik konkurentsi suurendada ja soodustada. Mis kõige parem, kui ajada agressiivsemalt traadi eraldamist teenusest, siis saaks sellest kasu lõigata terve Eesti mitte ainult Tallinn…vähemalt teoreetiliselt.
viimase kommentaari viimase lõigu kommentaariks: nõus. tahad tegelikult ka aidata, ära anna kala (raha) vaid õng (soodsad tingimused) 🙂