VABALOG

V osa: Geneeriliste ravimite eelistamise hind

Uurimuse autorid näevad ühe olulise kulude kokkuhoiu allikana võimalust varasemast täpsemalt suunata arstide poolt väljakirjutatavate ravimite valikut. Eestis on juba mõnda aega olnud arstidel kohustus eelistada geneerilisi ravimeid (ravimid, mida ei ole tootja ise väljatöötanud) brändiravimitele (üldjuhul ravimi väljatöötanud ettevõtte toode). Uurimuse autorid juhivad tähelepanu tõsiasjale, et enamus arste ei pea kinni kohustusest eelistada geneerilisi ravimeid. Isegi kui arstid peavad geneeriliste ravimite väljakirjutamise kohustusest kinni, siis valdaval enamusel juhtudest apteekrid seda ei tee ja kirjutavad ikkagi välja brändiravimeid. Madalate administratiivkulude ja süstemaatilise kohustuste eiramise, mida soodustab sisuliselt olematu järelevalve (tänu madalatele administratiivkuludele), omavaheline seostamine jääb lugejale.

Vaatamata soovitustele järjest rohkem eelistada geneerilisi ravimeid ja luua ajendeid nende ulatuslikumaks kasutamiseks ei peatu uurimuse autorid taoliste soovituste pikaajalistel tagajärgedel. Tõsi, Eesti väiksus tähendab, et meie tagasihoidlikud valikud ei mõjuta üldisemaid pikaajalisi trende, kuid geneeriliste ravimite järjest ulatuslikum eelistamine on kujunenud üheks olulisemaks suundumuseks terves Euroopa Liidus. Sedavõrd laiaulatuslik geneeriliste ravimite eelistamine seab aga tõsise kahtluse alla uute ravimite väljatöötamise otstarbekuse.

Uute ravimite väljatöötamine on keeruline, pikaajaline ja kulukas protsess. Kui uus ravim on väljatöötatud, siis selle turule jõudmine on regulatiivsete kitsenduste tõttu sageli aasate pikkune protsess, mille käigus tuleb rahastada kliinilisi uuringud samas omamata mingit kindlust, et pärast kõiki neid investeeringuid saab ravim üldse reguleerija heakskiidu. Uute ravimite väljatöötamisega kaasnevad finantsriskid on ulatuslikud, kuid nad on väärt võtmist kuni on võimalik investeering tagasi teenida. See tähendab investeerimist avalikkuse teavitamisesse ravimi olemasolust ja toimest, mida on üldjuhul kõige lihtsam saavutada läbi brändi ja reklaami.

Geneeriliste ravimite tootmisega sarnaseid kulutusi ei kaasne. Niipea, kui brändiravimi patent aegub on teistel võimalik sama aktiivainega ravimeid toota, mis paljudel juhtudel tähendab lihtsat odavat koopiat. Ravimi valmistamise retsepti ei ole vaja välja töötada, mis võimaldab arendustegevusse investeerimisest hoiduda ja keskenduda tootmisele. Iga täiendava tableti tootmise kulu on triviaalne võrreldes esimese tableti väljaarendamise kuluga ja see võimaldab geneerilisi ravimeid märksa odavamalt müüa. Lisame veel kliiniliste uuringute finantseerimise ja regulatiivsete nõudmiste täitmisega kaasnevad kulud, millest geneeriliste ravimite tootjad on vabastatud (reguleerija on juba aktiivaine heakskiitnud) ning jõuame olukorrani, kus geneeriliste ravimite eelistamine brändiravimitele hakkab otseselt õõnestama uute ravimite turule jõudmiseks vajalikku finantseerimisbaasi.

Brändiravimite tootjaid kaitsevad mõnda aega patendid, kuid uue ravimi patenteerimisest turule jõudmiseni kulub umbes kümmekond aastat, mis moodustab 50% patendikestvusest. Tänu järjest karmimatele regulatiivsetele piirangutele ja kohustustele on aga brändiravimite patendikaitse aegne müügiperiood lühenenud ja võimalus ravimi müügiga arendamiskulud katta vähenenud. Geneerilised ravimid on odavamad ja nende eelistamine brändiravimite arvel, luues selleks täiendavad rahalised ajendid (uuringu autorite soovitus) on lühinägelik ja uute ravimite väljatöötamise protsessi otseselt õõnestav.

Viimaste aastakümnetega on terves maailmas domineerinud Euroopa ravimitööstus vaikselt hääbunud. Tsentraliseeritud tervishoiusüsteem võimaldab ravimitootjale seada hinnapiiranguid, mis teevad kasumliku ravimiarenduse Euroopas oluliselt keerulisemaks. Euroopa ravimitööstuse poolt loodav lisandväärtus inimese kohta on viimaste aastakümnetega stabiilselt vähenenud, samas kui USA’s on suundumus vastupidine. Ühtlasi tegutsevad suurimad ja edukaimad ravimitootjad täna USA’s mitte Euroopas nagu see oli veel vaid paarkümmend aastat tagasi.

Enamus Euroopa riike on viimaste aastakümnete jooksul valinud innovatsiooni lämmatamise Euroopa ravimitööstuses läbi madalamate ravimihindade, mida võimaldavad tsentraliseeritud tervishoiusüsteemi hinnapiirangud. Samas võetakse Euroopas kasutusele järjest rohkem USA’s väljatöötatud ravimeid, kus hinnapiirangute seadmine ravimihindadele on oluliselt keerulisem ja seetõttu on ajendid uute ravimite väljatöötamiseks oluliselt kõrgemad. Kui kulud teenitakse USA’s tagasi, siis on võimalik Euroopasse (või Kanadasse!) müüa ravimeid hinnaga, mida tsentraliseeritud tervishoiusüsteemi administreerija on nõus maksma. Sisuliselt subsideerivad ameeriklased valdava enamuse maailma tervishoiusüsteemi läbi enda osaliselt turupõhise tervishoiusüsteemi. Euroopa madalad tervishoiukulud pole aga ameeriklastel märkamata jäänud ja sarnast lähenemist soovitakse nüüd USA’s rakendada. Megan McArdle juhtis eelmise suve lõpus taolise lähenemise problemaatilisusele tähelepanu:

For me, it all boils down to public choice theory.  Once we’ve got a comprehensive national health care plan, what are the government’s incentives?  I think they’re bad, for the same reason the TSA is bad.  I’m afraid that instead of Security Theater, we’ll get Health Care Theater, where the government goes to elaborate lengths to convince us that we’re getting the best possible health care, without actually providing it.

That’s not just verbal theatrics.  Agencies like Britain’s NICE are a case in point.  As long as people don’t know that there are cancer treatments they’re not getting, they’re happy.  Once they find out, satisfaction plunges.  But the reason that people in Britain know about things like herceptin for early stage breast cancer is a robust private market in the US that experiments with this sort of thing.

So in the absence of a robust private US market, my assumption is that the government will focus on the apparent at the expense of the hard-to-measure.  Innovation benefits future constituents who aren’t voting now.  Producing it is very expensive.  On the other hand, cutting costs pleases voters this instant.  This is, fundamentally, what cries to “use the government’s negotiating power” with drug companies is about.  Advocates of such a policy spend a lot of time arguing about whether pharmaceutical companies do, or do not, spend too much on marketing.  This is besides the point. The government is not going to price to some unknowable socially optimal amount of pharma market power.  It is going to price to what the voters want, which is to spend as little as possible right now.

Eestlasi on piisavalt vähe, et meie valikud üldisemaid tervishoiu korraldamise suundumusi ei mõjuta, kuid meil ei ole mingit põhjust ignoreerida valikutest tulenevate suundumuste tagajärgi pikemas perspektiivis. Ideaalis teadvustaks neid valikuid avalikkusele ja otsustajatele tervishoiueksperdid, kes toovad need valikud ka uurimustes välja. Kahjuks jääb reaalsus ideaalist kaugele ja kulusid, mis ei kajastu tänases eelarves kiputakse ignoreerima.

Tagged with:

Categorised as: ...