VABALOG

VII osa: Nähtamatud ravijärjekorrad – üks kaasus

Kõige üllatavam oli Eesti tervisesüsteemi rahastamise jätkusuutlikkuse uuringus ravijärjekordade käsitlus, mis on valdavale osale tervishoiusüsteemiga kokku puutuvatest inimestest üks olulisemaid küsimusi. Üllatav, sest ravijärjekorrad ja nendega kaasnevad probleemid mingit sisulist käsitlust uurimuses ei leia. Miks tervishoiu rahastamise spetsialistid ravijärjekordi käsitlemise vääriliseks ei pea uurimusest ei selgu, kuid sarnast seisukohta ei jaga kaugeltki kõik. Loodetavasti illustreerib järgnev näide, mis tegelikkuses ravijärjekordadega kaasneb.

Mõni aeg tagasi hakkas minu tuttav vanem tööealine meesterahvas järjest sagedamini käies tundma ebamugavust vasakus puusas. Ebamugavus moondus peatselt valuks, millest pääsemiseks pöördus mees perearsti poole. Perearst kahtlustas, et puusaliiges pole suure mehe kaalule ja aktiivsele elustiilile vastu pidanud ja suunas ta eriarsti juurde, kes kahtlust kinnitas. Ainus võimalus probleem lahendada ja inimene valust liikumisel vabastada oli puusaliigese väljavahetamine proteesiga.

Puusaliigese asendamine proteesiga on üks kalleimaid kirurgilisi protseduure, mis piiratud rahaliste vahendite juures tähendab ravijärjekordi. Järjekorra pikkuseks oli sellel hetkel neli kuud, mis puusaliigese probleemide puhul tähendab ebameeldivalt terava valu kannatamist, äärmiselt piiratud liikumisvõimalusi ja tugevate valuvaigistite kasutamist.

Kui viimasest eriarsti külastusest ja ravijärjekorras ootamisest oli möödunud kuu võttis arst mehega ühendust. Selgus, et arst oli kogemata unustanud enda patsiendi lisamise ravijärjekorda ning oli seda teinud alles nüüd. Vaatamata ligi kuuajalisele piinlemisele polnud operatsiooniaeg lähemale tulnud ja ees seisid täiendavad neli kuud piinlemist. Lisaks ootas meest ees veel kaks kuud taastumist, mille jooksul oleks töö tegemine valdkonna eripärade tõttu välistatud.

Tööandja jaoks oli tegu oma valdkonna eksperdiga, kelle poole aastane töölt eemalviibimine tähendaks vajadust värvata sarnase taustaga spetsialist mujalt. Valdkonna eripära tõttu on asendustöötaja leidmisel määrav varasem kogemus, mis spetsialistide piiratud hulga tõttu Eestis tähendaks oluliselt kõrgemaid väljaminekuid, kui esialgu planeeritud, see seaks aga kogu projekti kasumlikkuse kahtluse alla. Kuna töökollektiiv on väike, siis oli ka tööandja huvitatud lahendusest, mis ei seisne ootamises vaid kiires tegutsemises, milleks oli kaks võimalust.

Esimene võimalus oli operatsiooni teostamine tasulise teenusena. Puusaliigse endoproteesimine on üks kallimaid tasuliselt osutatavaid raviteenuseid, mille maksumus ulatub 50 000 – 60 000 kroonini, kuid operatsioonile pääsemiseks ei peaks ise makstes ootama mitu kuud vaid operatsiooni saaks sooritada mõne päeva kuni nädala jooksul.

Teine võimalus oli probleemile lahendus leida meetoditega, mis peaksid olema tuttavad paljudele nõukogude ajast: kasutada tutvusi, et enda ravijärjekorda lühendada teiste arvelt.

Ei tööandja ega töötaja olnud huvitatud lahendusest, kus lisaks ravikindlustusele (13%), mida ettevõttes töötades oli selle töötaja eest ainuüksi viimase kolme aasta jooksul makstud üle 75 000 krooni, oleks samas suurusjärgus summa tulnud teist korda tasuda. Loogiliseks lahenduseks osutus seega tutvuste kasutamine.

Õnneks oli probleemi lahendamisest huvitatud inimeste kollektiivne suhtevõrgustik piisavalt lai, et mõne päevaga enam kui kolme kuuline ootamine taandada vaid mõnele nädalale. Kolm nädalat hiljem oli puusaliiges vahetatud ja poolteist kuud hiljem naases inimene tööle – nädalaid varem kuupäevast, mis oli esialgu määratud operatsiooni toimumise kuupäevaks.

Tagged with:

Categorised as: ...