Sotsialiseeritud tervishoiusüsteemi varjuküljest
Päevaleht vahendab kahte huvitavat uudist Kreekast Suhkruhaiged kreeklased jäävad kärbete tõttu ravimist ilma ja Juba teine firma teatas, et jätab kreeklased ravimiteta. Väike väljavõte ignorantsematest väidetest:
Grupp aktiviste on Taani ettevõte Novo Nordiski otsuse hukka mõistnud ning nimetab seda „brutaalseks kapitalistlikuks väljapressimiseks“, kirjutas BBC.
. . .
Kreeka suhkruhaiged on hoiatanud, et Novo Nordiski otsuse tõttu võivad inimesed surema hakata.
* * *
Kreeka valitsusametnikud kahtlustavad, et taanlased üritavad neilt lihtsalt raha välja pressida, kuna mõned nende tooted on riigi ravimiturul sisuliselt monopoolses seisus.
Kreeka majandusministeeriumi hinnangul on Kreeka Euroopas kolme kõige kõrgemate ravimihindadega riigi seas. Ravimifirmad on ministeeriumi teatel Kreeka turul suuri kasumeid korjanud ning nüüd on neil kohustus hinnakärbet aktsepteerida.
Ma tahaks ka nii elada, et lähen poodi, vaatan hinda ja siis hakkan nõudma, et mulle kaupa 25% odavamalt müüdaks. Kui müüa ütleb, et ta parema meelega mulle sellisel juhul kaupa ei müü, siis süüdistan teda “brutaalses kapitalistlikus väljapressimises”. Kusjuures viimase poekülastuse käigus krediiti ostetud kauba eest pole ma veel samuti müüjale sentigi tasutud.
Taolist hellitatud lapse juttu ei ole võimalik tõsiselt võtta.
Tegelikult ei ole probleemiks ravimifirmad vaid sotsialiseeritud tervishoiusüsteem. Kui ravimite ostuotsused ja hinnapoliitika on keskvalitsuse käes, mis reguleerib tervet tervishoiusektorit ja seeläbi ka apteeke, siis muutub ravimite müümine realistlikuma hinnaga, mis erineb keskvalitsuse poolt sätestatust muinasjutuhinnast, mõnedes riikides lausa kuriteoks isegi siis kui inimesed oleks valmis seda hinda maksma.
Seda koomilisem on lugeda, et varsti võivad inimesed väidetavalt lausa surema hakata, sest neil ei ole ligipääsu ravimile. Samas uudises on selgelt välja toodud, et taanlased on valmis tasuta (mitte odavamalt vaid tasuta!) asendustoote asemele pakkuma. Seega surema ei hakka keegi, kuid mugavuse ja lihtsuse eest, mis on kuluka arendustegevuse tulemus, tuleb ikkagi maksta.
Tähelepanuta ei saa ka jätta väidet, et nagu oleks tegu monopoolses seisu olevate ravimitega. OECD uurimusest Pharmaceutical Price Controls in OECD Countries (pdf) toob välja, et kreeklased on taolises olukorras paljuski ise süüdi. Ühelt poolt võtab uute ravimite tunnustamine aega kuni 2 aastat ja eeldab ravimi varasemat tunnustamist mõnes teises Euroopa riigis ja teiselt poolt sõlmib riiklik ravikindlustaja ostulepinguid soodsaima pakkumuse teinud ettevõtetega, mis tõrjub potentsiaalsed alternatiivid ja asendustooted lihtsalt turult välja.
Mis puutub aga ravimite rahvusvahelistesse hindadesse, siis tulenevad need paljuski turu suurusest ja konkurentsist turul. Mõlemad mõjuvad hindadele tarbija seisukohast positiivselt ent kummastki ei saa Kreekas eriti tõsiselt rääkida. Ühtlasi on ravimid mitmetes Euroopa riikides subsideeritud, mis tähendab, et tootja hinnast katab riiklik ravikindlustaja mingi osa, mis vastavalt prioriteetidele võib kõikuda 0-100%.
Kreekas toimuvat on põhjust võtta kui hägust pilku kõigi tsentraliseeritud tervishoiusüsteemide tulevikku, kus riikliku ravikindlustaja rahalised võimalused on märksa piiratumad kui pidevalt paisuvad patsientide ja tarbijate ootused. Pikemas perspektiivis tähendab taoline olukord kitsendavaid hinnapiiranguid, mis kõigepealt lämmatavad arendustegevuse ravimitööstuses ja hõrendavad arstiks õppijate ridasid ning mingil hetkel ei võimalda enam pakkuda kõige uuemaid ravimeid ning meditsiinilist tehnoloogiat rääkimata operatiivsest teenusest.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar