VABALOG

Mikseri ja sotsiaaldemokraatide kapitalimaksude plaanist

Sven Mikser on vastanud Sirbis mõnedele (küsitleja sõbralikult poleemilistele) küsimustele, kust selgub kui meelevaldne on tegelikult sotsiaaldemokraatide maksukava ja kuidas tulumaksu tõstmine ei ole kaugeltki ainus maks, mida soovitakse tõsta rääkimata maksudest, mis tahetakse täiendavalt kehtestada. Mitte, et Mikser midagi konkreetset või uut ütleks.

Ei ole mõtet pikemalt peatuda sisutul retoorikal nagu “õiglasem” või “ühiskonda tasakaalustav” või “dünaamilisem tulumaksusüsteem”, millele ei anna isegi konttekst mingit selgust, kuid mida sellele vaatamata võib kahetsusväärselt palju Mikseri vastustest leida. Ilmselt ei ole ma ainus, keda taoline sisutu retoorika hakkab ära tüütama ja ma üritan sellele edaspidi suuremat tähelepanu mitte pöörata. Ilmselt on see poliitikute puhul möödapääsmatu pahe, kuid samas ei ole mõtet silmakirjalikult teiste erakondade esindajatel sarnast sõnaseadmist ette heita.

Küll aga väärivad tähelepanu mõned Mikseri väited, eriti need, mis puudutavad kapitalimakse.

Maksubaasist.

Jah, maksubaas on Eestis lai, kuid mis juhtub, kui seda maksubaasi oluliselt kitsendatakse ja enamus maksudest laekub kõrgetelt sissetulekutelt ja kapitalitehingutelt on samuti teada, Iirimaa varal. Alles nädala alguses viitasin Christopher Caldwelli artiklile Iirimaast, kus tuleb pikemalt juttu “sotsiaalse partnerluse” tagajärgedest. Maksusüsteem saab solidaarne olla ainult siis, kui ta on laiapõhjaline ja maksude tõus ei ole ainult väikese vähemuse vaid kõigi maksumaksjate mure.

Samas Sirbi numbris Mikseri maksuintervjuuga ilmus ka Heido Vitsuri artikkel Tulumaksust emotsioonideta, mis toob välja ühe seiga, mille kohalt pole diskussioon Eestis veel õieti alanud: mida saab üldse maksustatavaks tuluks lugeda. Ühtlasi ei pea Vitsur üleliigseks mainida, et mitmetes riikides pole astmelisus iseenesest veel mingi võluvits vaid “tihtipeale nullitakse mitmesuguste maksusoodustustega astmete mõju maksude suurusele enam kui täielikult.”

Kapitalimaksudest.

Mikser jätab enda kapitalimaksude oodis mainimata, et kapital on täna juba maksustatud. Ettevõtjal ei ole võimalik tulu ettevõttest välja võtta ilma tulumaksu maksmata, mis on täiesti võrdväärne Euroopa Liidu liikmete maksumääradega. See, mida Mikser näib taotlevat, on ettevõtlustulu topeltmaksustamine – kõigepealt ettevõtte jaotamata kasumilt ja siis dividendidelt. Pehmelt öeldes alatu, kuid ega seda selgelt ei ole väljendatud täpselt samuti nagu pole ka ümber lükatud.

Mikser väldib potentsiaalse ettevõtte tulumaksumäärade mainimist nagu tuld, mis teeb sellel teemal kirjutamise tüütult üldiseks, kuid üht-teist võib Euroopa kogemusest siiski öelda. Minu loetu põhjal moodustab ettevõtte tulumaks enamuses Euroopa riikides eelarvetulust umbes 10% samas kui üldine seisukoht Euroopa Liidus näib olevat just tarbimismaksude suurendamisele maksubaasi laiendamiseks. Mõlemad on seigad, millega tasub arvestada ka ettevõtte tulumaksust rääkimisel ja maksusüsteemi reformimisel.

Mikser jätab mainimata ka tõsiasja, et lõppude lõpuks maksustatakse ikkagi inimesi mitte ettevõtteid. Euroopa Komisjoni jaoks tehtud uuringus Corporate Income Tax and Economic Distortions (pdf) leiab Gaëtan Nicodème, et iga euro kohta, mis on ettevõte sunnitud ettevõtte tulumaksu maksma väheneb pikas perspektiivis töötajate palgafond 92 eurosenti. Mikser võib ju väita, et “ei pea nii olema, et Eestis kannab suurema osa maksukoormust töötav inimene. Palju rohkem tuleks maksustada kapitaliomanikke”, kuid see tähendab lihtsalt seda, et töötaja saab selle võrra madalamat palka, mis ettevõtte on sunnitud tulumaksu maksma.

Ettevõtte tulumaksul on veel üks varjund. Nimelt soosib ettevõtte tulumaks ettevõtlustegevuse laenudega mitte omakapitaliga finantseerimist. Ei pea olema just eriline finantsgeenius, et enda kasumit näidata üliväikese või lausa olematuna samas kui laenudega finantseeritakse käibekulutusi samas sisuliselt ettevõtte tulumaksumaksmata. Ilmselt läheks taolise skeemi rakendamiseks siiski mõningaid kogemusi vaja, mis on kindlasti olemas suuremates ettevõtetes, kuid puuduvad väikeettevõtjatel, kes on sunnitud kas ettevõtte tulumaksu tasuma või optimeerimisteenust sisse ostma, mis on aga samuti arvestatav kulu. Kui Mikser enda intervjuus väidab, et tulumaks astmelisusest ettevõtjad võidavad, siis väikeettevõtjatele ettevõtte tulumaksuga kaasnevatest koormast eelistab ta vaikida nagu ka sellest, et alustaval ettevõtjal on laenudega enda tegevust finantseerida märksa keerulisem. Tundub, et ettevõtte tulumaksu koormast kannaks taolisel juhul ebaproportsionaalselt suure osa just väikeettevõtjad.

Majanduse “juhtimisest”.

Minus tärkab sügav skeptilisus (isegi kõhedus) kui keegi hakkab rääkima majanduse juhtimisest läbi maksusüsteemi ja maksuastmete pideva korrigeerimise. Ilmselt ei vaidle keegi sellele vastu, et inimesed korrigeerivad ka enda tarbimis- ja investeerimiskäitumist lähtuvalt maksumääradest, kuid siinkohal väärib väljatoomist tõsiasi, et igasugune riiklikul tasemel jälgimine saab toimuda ainult läbi andmete kogumise ja analüüsi, mis automaatselt soosib lihtsamini kogutavaid ja analüüsitavaid andmeid. Kahjuks on alternatiivkulu ja vähegi kaudsemate mõjude arvestamine – isegi kui need on oluliselt suuremad kui otsesed mõjud – piisavalt keeruline, et sellega mitte tegeleda. Lisame siia veel väikese avatud majandusega riigi eripära, milleks on kiired ja kohati vägagi järsud muutused, millele valitsus vältimatult arvestatava viivitusega saab reageerida, ja saame olukorra, millest tulenevalt võib maksuastmetega mängimisega kaasneda soovitule vastupidine tulemus.

Valimisteks ühte, tegelikult teist

Huvitav oleks teada, kas Mikser ise ka täheldab vastuolusid enda jutus. Algus on juttu maksusüsteemi pidevast korrigeerimisest, kuid natuke hiljem räägitakse toimetulemisest 26% tulumaksuga nagu see olekski loo lõpp mitte traagiline algus. Jääb mulje, et 26% jutt on mõeldud potentsiaalse valija lollitamiseks samas kui 1000 EURO piirmäär on lihtsalt laest võetud kena ümmargune number. Kuidas jõuab Mikser järelduseni, et pakutud maksuaste tooks riigieelarvesse lisatulu 1,2 miljardit jääb minule arusaamatuks. Ilmselt käib selle numbri ette vaikimisi “ceteris paribus” eeldus, kuid maksuküsimustes on taoline eeldus äärmiselt riukalik.

Optimeerimise sünonüümidest.

Maksukavaldus, maksuvigurdamine, maksupettus ja maksude optimeerimine ei ole sünonüümid. Teiste hulgas on ka Eesti Riigikohus mõista andnud, et maksude optimeerimine ei ole kuidagi ebaseaduslik või taunitav tegevus. Ma soovitaks lugejale mõelda ka sellele, mida soovib Mikser öelda kui väidab, et “ühiskonna kui terviku võit maksusüsteemi muutustest on suurem kui kaotus läbi maksukelmide tegevuse”. Sama kentsakas on väita, et “progressiivne maksustamine peaks ka sisenemist ettevõtlusse ja ettevõtlusega alustamist kergendama” ilma täiendavate selgitusteta, kuidas see mehhanism töötab kui osaühingu asutamiseks ei ole täna vaja isegi mitte varem kohustusliku algkapitali.

Konkreetsuse defitsiit.

Ma olen nõustun lugejaga, kes leiab, et eelnev polnud just kõige selgem või analüütilisem juttu, kuid kahjuks selline see diskussioon täna on. Kui maksusüsteemi potentsiaalsed muutjad ei soovi detailidesse laskuda, siis ei saa ka sisulist diskussiooni olla, sest maksusüsteem ongi valdavas enamuses riikidest kogumik detaile ja nüansse, millest kujuneb lõplik olukord. See on ka põhjus, miks selles postituses polnud juttu teistest kapitalimaksudest, mida Mikser pidas vajalikuks möödaminnes mainida.

Tagged with:

Categorised as: ...