Teedehangete riukalikud keerdkäigud
Viimaste päevade jooksul on avalikkuse tähelepanu pälvinud taas kord teedeehituse hanked ja nendega seoses mõnede tipp-ametnike tegevus. Vaatamata mitmetele artiklitele jäävad paljud detailid siiski piisavalt häguseks, et mingit lõpliku seisukohta kõnealuste ametnike tegevuse suhtes on keeruline võtta, kuid mõnele seigal sooviks siiski tähelepanu juhtida.
Raimo Poom kirjutas Päevalehes Ametnike ja hangete kaasus: õiguskaitsjad õhukesel jääl natuke ennatlikult sellest, mille eest kahtlustus esitati kui kirjutab:
Teisisõnu, pihtide vahele võetud ametnikud pole kuidagi mingit omakasu taga ajanud, vaid püüdnud seista selle eest, et sajad miljonid kroonid maksumaksja raha saaksid kasutatud õige asja eest, õigel ajal ja parimal viisil. Kuid seda tehes on nad sattunud tule alla hoopis väidetava konkurentsi kahjustava kuriteo eest.
Pea kümme aastat majandusministeeriumi kantsler olnud Marika Priske on tuntud oma otsekohesuse poolest. Teda tundvad inimesed kujutavad vaimusilmas väga hästi ette, kuidas ta võis järjekordsele kaeblemisringile saabunud ehitusettevõtjad pikema jututa kabinetist välja saata ja mitte lubada tagasi tulla enne, kui on võimalik asjaga edasi liikuda. Nüüd on tal selle eest kahtlustus kaelas.
Ehk väärib siiski tähelepanu ka tõsiasi, et Eestis on rohkem kui kaks teede ehitamisega tegelevat ettevõtete, rääkimata välisfirmadest, mis on samuti siinsetest suurematest projektidest huvitatud. Kui lahendusi otsitakse ainult kahe madalaima pakkumuse teinud ettevõtte seast, siis kuidas võiks see sadadesse miljonitesse ulatuvate projektide puhul välja näha?
Üks võimalus on lubaduste näol, et kui üks loobub vaidlustamisest, siis võimaldatakse teisele midagi. Kahjuks oleks see võimalik ainult kolmandate osapoolte arvelt, mis oleks ilmselgelt konkurentsi kahjustav tegevus. Liiapeksi-Loobu projekti puhul on Nordecon’i poolne lisaraha taotlemine ka aset leidnud, kuigi seda pole rahuldatud.
Teine võimalus on vaidlustusest mitte-loobumise puhul teisele osapoolele selgeks teha, et edaspidi korraldatavatel läbirääkimistega hangetel saab enda hinna esitada kõigepealt tülikam ettevõtte, kelle järel teeb enda pakkumise konkureeriv ettevõte, kelle pakkumus osutub üllataval kombel kõigest natukene odavamaks esimesena enda hinna avalikustanud pakkuja omast.
Mõlema eelnevalt toodud näite puhul oleks tegu konkurentsi kahjustavate tegevusega, kuid need on kõigest kaks varianti, millel ei pruugi tegelikkusega mingit pistmist olla. Praeguse seisuga me lihtsalt ei tea, milles siis asjaosalisis täpselt kahtlustatakse.
Haldusõigus annab ametnikel tegutsemiseks märksa kitsama raamistiku kui erasektoris tegutsejatele läbi selle, millised tegevused on neile lubatud. Ülejäänud tegevused on keelatud ja eesmärk ei saa pühendad abinõud õigusriigis, kus protsess peaks olema ülim.
Loodetavasti selguvad juba lähiajal ka selle kaasusega seotud üksikasjad, mis võimaldavad selgemalt mõista, mis siis täpselt toimus.
Categorised as: ...
Murelikuks teeb see, kui riigihangete võitjaid hakkab selgitama KAPO. Kui nii edasi läheb nagu praegu on, siis ei tule kaua oodata, kui riigihangete vaidlustuskomisjon jääb tööta.
Mismõttes hakkab selgitama KAPO? Kui mõnedel ametnikel hanked KAPO-sse jooksevad ja seal ka seaduserikkumisi leitakse, siis see ametnik ju rohkem hankeid otsustada ei saa. Ega KAPO ei jõua ju ka kõiki hankeid üle kontrollida. Ikka neid uuritakse, kus on, mille peale kaevata. Ametnike eetilisust saab hinnata ainult JOKK plaanis. Kui ametnike ei suuda isegi JOKK hanget korraldada, ei sobi ta igal juhul oma töökohale.
See on hoopis teine teema, et seadused lubavad ebaeetilist tegevust. Siinkohal tuleks inimestel oma eetilist komplekti muuta või seaduse muutmise suunas lobistada. Ühiskondlikud vaidlused peaks just selliste teemade üle toimuma. Kohtus vaieldakse eelmise lõigu asjade üle.