Mis saab piparmündist järgmisel aastal – Delfi esiaglne versioon
Üllatavalt paljudele inimestele on ette jäänud Delfis refereeritud Päevalehe uudis Euroopa Liit lisas piparmündi ravimite nimekirja, mille järgi on piparmündi müük järgmisest aasta aprillist keelatud. Kui nüüd eelnevalt viidatud artiklit lugeda, siis tuleb sealt üpris kiiresti välja, et “piparmünti ilma näidustuste ja meditsiiniliste väideteta müüa pole keelatud ka edaspidi”. Jutud kasvatamise keelamisest ja piparmündi müügikeelust on üleliigsed. Tegu on eelkõige mõnede taimede (ja nende preparaatide) raviomaduste reklaamipiiranguga, mille eesmärk välistada olukord, kus ravimtaimedena müüakse taimi ja nende preparaate, mille raviomadused ei ole tõestatud. Direktiiv ise on vastuvõetud juba 2004. aastal ja järgmise aasta aprillis saab lihtsalt läbi üleminekuperiood.
Kuidas on siis võimalik, et paljud artikli lugejaid ei mõista kirjutatu sisu? Kes esialgset artiklit mäletab (mis näib olevat omakorda ajendatud sellest postitusest), siis ta teab, et viimase 24 tunni jooksul on Delfi enda artikli sisu oluliselt muutunud (loe: asendanud uue artikliga). Kahjuks ei vaevu artikli (anonüümne) autor mainima, et seda sama artiklit on oluliselt muudetud.
Minu jaoks teeb see edaspidi Delfi artiklitele viitamise oluliselt keerulisemaks, sest see, mis seal on kirjas täna ei pruugi seal kirjas olla homme. Vastupidiselt ajalehtedele on ainult veebis ilmuvate artiklite muutumist hiljem keeruline tõestada, mis teeb nendele viitamise oluliselt problemaatilisemaks. Ma ei taha hiljem lolliks jääda, sest keegi otsustas artiklit “korrigeerida” või “täiendada” ilma, et sellest mingit märki maha jääks.
Kui tegid vea, ei süvenenud direktiivi sisusse ja lihtsalt kirjutasid midagi, mis klikke koguks, siis võiks vähemalt lugejatele märku anda, et sisu on oluliselt muutunud. Eksimine on inimlik, kuid nende eksimuste varjamine ja vaikne silumine – eriti ajakirjanduses – on tegevus, mis väärib hukkamõistu ja soovitust lugeda mõnevõrra usaldusväärsemaid allikaid nagu Päevaleht.
Õnneks võib Delfi artikli originaalteksti veel leida, mille selguse huvis siin täies mahus ära toon:
Järgmise aasta aprillist ei tohi Eestis enam müüa piparmünti, kuna uus eurodirektiiv nimetab piparmündi “meditsiiniliseks ravimtaimeks”.
Aprillist on suurem osa rahvameditsiinis kasutatavatest taimedest ja nende põhjal loodud preparaatidest Euroliidu uute direktiivide järgi tavamüügiks keelatud.
Nii satub keelu alla ka tavaline piparmünt, mis on sisse kantud EU direktiividesse kui “meditsiiniline ravimtaim” ning millele seetõttu rakenduvad karmimad müügi ja prepareerimise nõuded, mis usutavasti ürditalude tegevusele kriipsu peale tõmbavad.
Uus eurodirektiiv nimega “Traditsioonilis-meditsiin iliiste ravimtametoodete direktiiv” (Traditional Herbal Medicinal Products Directive) määratleb muude ravimtaimedega koos ka tavalise piparmündi kui meditsiinilise toote ning annab loa seda müüa vaid ravimimüügilitsentsiga asutustel ehk apteekidel.
Piparmünti peetakse väga heaks ravimtaimeks, et aidata leevendada kahte häda: ärritunud soolte sündroomi ja spartilist sapipõit. Mõlemaid peetakse suhteliselt raskeks seisundiks. Eurodirektiiv nimega “Traditsioonilis-meditsiin iliiste ravimtametoodete direktiiv” aga keelab vabalt müüa ravimeid, mida kasutatakse raskete hädade leevendamisel.
Tähendab see siis seda, et aprillist peale ei tohi keegi ka oma tarbeks piparmünti kasvatada ega seda müüa, kuna tegemist on seaduserikkumisega. Kuidas on lahendatud piparmündi tee levitamise ja kasutamise reeglid, direktiiv ei selgita.
Categorised as: ...
Huvitav et kui kohalike seaduste puhul säilib inimestel analüüsivõime ja ei jääda ammuli suuga nt Rein Langi allikakaitseseaduse teemalist promo kuulama ja seda pimesi sisse ahmima siis EL-i suunal kaob automaatselt igasugune kriitikameel ja iga sõna võetakse puhta plaatina pähe. Selle direktiivi praeguste selgitustega müüakse lihtsameelsele rahvale lihtsalt hunti lambanahas ja miskipärast Eestis keegi isegi ei kahtlusta midagi, rääkimata teema uurimisest. See direktiiv ei ole mingi isoleeritud akt, vaid osa pikaajalisest protsessist kodanikuvabaduse ja valikuvabaduse piiramiseks.
Selle protsessi esimene suurem samm toimus juba 1996, kui Codex Alimentariuse tasandil võeti 3 Saksa ravimifirma algatusel vastu otsus keelustada kõigi vitamiinide, ravimtaimede ja mineraalide vaba müük ravi ja profülaktika eesmärgil ja klassifitseerida need kõik ravimiteks koos vastavate piirangutega. Protestilaine tõttu otsust tookord ei rakendatud, aga aastate jooksul on samade huvigruppide survel WTO ja EL tasandil neid keelde tükkhaaval läbi surutud, viimane suurem samm oli 2005. a EL toidulisandidirektiiv, millest Eesti rakendas oluliselt drakoonilisema variandi kui ülejäänud Euroopa,keelates näiteks suure osa Hiina meditsiini ravimtaimedest. Tänu Eesti juba praegusele drakoonilisele seadusandlusele Eestis tõesti erilisi muutusi oodata ei ole, peaaegu kõik mida saab on keelatud.
Rääkides terviseväidetest (mis ei ole kuigi oluline osa teemast) – USAs on kirsikasvatajaid karistatud kirsside tervisemõju kiitmise eest. Piparmünt, kui ta pääseb uutest piirangutest, on tuntud taim. Kuidas aga müüa teisi taimi, kui nende kohta midagi öelda ei tohi – põldosja näiteks ? Maitset tal eriti pole ja muust rääkida ei tohi. Ja keegi seda taime ei tunne. Paljud uuringud on tehtud hiirtel nii et inimestel on kõik “tõestamata”.