VABALOG

"Rootsi mudelist" ja Austria plaanidest

The Guardian kirjutas hiljuti “rootsi mudelist” ning sellest, kuidas Austrial on Euroopa Liidu eesistujana plaanis Euroopa majanduse elavdamisele suuremat tähelepanu pöörata ja seda peamiselt rootslaste “mudelit” esile tõstes. Samas on rootslased ise kohaliku “mudeli” vastu skeptilisemad kui varem:

But even admirers of the system in Sweden, where the top tax rate is 55%, have their doubts. The country has the highest absentee rate of any in the developed world, with 14% of the working population on sick leave or disability benefit at any time. Critics say this contributes to a “hidden unemployed” figure of about 20%.

Johnny Munkhammar, from Stockholm’s centre-right Timbro thinktank, says: “The extreme version of the social model we have … causes high unemployment and fairly low growth. It creates dependency on the government.”

Kuigi artikkel on üpris tasakaalukas ja kajastab ka “rootsi mudelist” tulenevaid probleeme võib artiklist leida lõike, mis esmapilgul tunduvad igati õigustatud:

There is generous paid parental leave and free childcare is offered to everyone until the child reaches the age of five. This has allowed women to work in record numbers, making them the most empowered in the world, according to the World Economic Forum.

Kahju, et Guardian’i ajakirjanikud enda kolleegide tööga ei tutvu, sest alles mõned kuud tagasi võis Guardianist lugeda, kui negatiivselt on Rootsi ulatuslikud sotsiaalhüved mõjutanud naiste tööhõivet ja palku. Sellest nädalast on võimalik aga lisaks Guardian’ile viidata veel Newsweek’i põhimõtteliselt samasisulisele artiklile:

But no paradise is without its paradoxes. In Sweden, the biggest one is this: while the government has done much to improve the lives of women, it has also created a glass ceiling for them that is thicker than that in many other European countries, as well as in the United States. While state-funded child care and extremely long and cushy maternity benefits (480 days with up to 80 percent of pay) make it easy to be a working mother in Sweden, such benefits also have the effect of dampening female employment in the most lucrative and powerful jobs. In Sweden, more than 50 percent of women who work do so in the public sector—most as teachers, nurses, civil servants, home health aides or child minders, according to the OECD. Compare this to about 30 percent in the U.K. and 19.5 percent in America.

Newsweek’ist võib leida ka teise artikli, kus leiab kajastamist “rootsi mudel” ja erinevate parteide arusaamad sellest, mis suunas Rootsi peaks arenema nagu ka tavainimeste arvamus:

An increasing number of Swedes do not recognize the socialist paradise-cum-economic wunderkind of Guardian headlines. The model is showing “visible cracks,” says Klas Eklund, the Stockholm-based chief economist of SEB bank. Among them: the lack of incentive to work, resulting in a real unemployment rate roughly three times the official 6.3 percent; the failure to foster entrepreneurship (Swedes are the Europeans least likely to consider starting businesses), and the “total inability to handle the integration of immigrants,” who face an unemployment rate one third higher than native Swedes. The disparity is among the widest in Europe.

Võib juhtuda, et 2006. aastast saab “rootsi mudeli” aasta Euroopas, kuid ma kaldun arvama, et see mis on võimalik Rootsis ei ole võimalik paljudes teistes riikides. “Rootsi mudel” on ajalooliselt välja arenenud väikese ja homogeenses ühiskonna kompromiss, mis vaatamata enda avatusele on seda haavatavam, mida integreeritum on ta rahvusvahelisse majandusse.

Ma kaldun sügavalt kahtlema “rootsi mudeli” sobivuses teistele Euroopa riikidele, mille etniline koostis on märksa mitmekesisem kui Rootsis. Nende etniliselt mitmekesisemate riikide hulka kuulub ka Eesti tänu vene keelt kõnelevale vähemusele.

Midagi sarnast võiks ju ka liberalismi kohta öelda, et tegu on majanduse korraldusega, mis on sobiv ainult mõnedele riikidele, kuid liberalism on robustne, mis tähendab, et tingimused ei pea olema ideaalsed, et riigi majandus töötaks probleemideta ja saavutaks soovitud tulemusi – majanduskasvu ja heaolu võimalikult paljudele ka kõige nigelamate eelduste puhul. Nii võib suhteliselt liberaalse majanduskorraga riikide seast leida tillukese Uus-Meremaa (ja Eesti) koos suure USA’ga. Kusjuures, mida väiksem on riik, seda rohkem on tal liberalismist võita.

Lõpetuseks ei saa ma jätta mainimata vastuolu, mille Austria “rootsi mudeli” promo esile tõstab: ühelt poolt soovitakse rohkem toetada ettevõtlust ja suurendada konkurentsi, kuid just ettevõtlusega on kõige nutusemad lood Rootsis, sest vaatamata lubadustele on ettevõtluspoliitika Rootsis jätkuvalt suureettevõtete, mille suured käibed ja kasumid võimaldavad suuri maksutulusid ja stabiilsust, lüpsmise varju jäänud.


Categorised as: ...


3 kommentaari

  1. Larko ütleb:

    Minu isiklikud kogemused Rootsist on muidugi juba ammu aegunud, sest elasin seal ligi veerandsajandi eest. Aga siis vastas küll tõele see glaasist laekene, millest Newsweek kirjutab, aga teisest küljest oli keskealisi ja sellest vanemaid (st. enam mitte laste sünnitamise ja kasvatamisega tegelevaid) naisi silmatorkavalt palju näiteks mu ülemuste hulgas, isegi kõrgetel ja väga kõrgetel kohtadel. Töötasin panganduse valdkonnas.

    Mida Sa pead etnilise mitmekesisuse all silmas? Kui ma näiteks Botkyrka vallas elasin (tegemist on Stockholmi eeslinnaga) oli seal algkoolis n.n. kodukeele õpegrupe rohkem kui 50 keeles, vallaelanike hulgas 150 riigi kodanike. Kas see pole etniline mitmekesisus? Eestis vast nii mitmekesiseid piirkondi ei ole.

  2. Jüri Saar ütleb:

    Tõesti, mõnes piirkonnas on ka Rootsi etniliselt mitemkesine, kuid seda ainult suuremate keskuste juures, kus inimesi võib olla igast maailma nurgast, kuid kogu rahvastikust moodustavad nad marginaalse osa – kurioosumi nagu näiteks neeger Eestis.

    Tom Schelling (värske Nobeli memoriaalpreemia laureaat) on aga näidanud, et inimesed soovivad ikka elada teiste enda sarnaste juures ja kalduvad kolima sinna, kus on rohkem “omasid”. Nii on näiteks tekkinud suurlinnades etnilised keskused a la Chinatown või Little Italy jne.

    Kui sa elad võõras riigis, siis on sageli teiste immigranditega/välismaalastega mugavam suhelda ja koos elada kui kohalikega. Ma võib-olla natuke häbematult palju oletan ja üldistan, kuid ma arvan, et sattusid ühte taolisse piirkonda elama, kus mitmekesisu oli tõesti arvestatav. Samas kui suure osa moodustasid need inimesed kogu Stockholmi elanikkonnast? Aga Rootsis omast? Esimesed immirgandid tulid praegu Rootsi teiseks kõige populaarsemasse piirkonda, Malmösse, alles 1970.ndatel lõpul.

    Kuid isegi praegu on immigrantide hulk Rootsis kuskil 10% kandis samas kui Eestis on vene keelt emakeelena kõnelevat vähemust üle 30% ning neid eriti integreerituks Eesti ühiskonda pida on vist veel esialgu natuke palju.

    Võib-olla oleks pidanud lisama, et arvestatav etniline mitmekesisus või hoopis kirjutama arvestav osa elanikest on immigrandid.

    Mida siis etniline mitmekesisus tähendab? Ma arvan, et “heaoluriigi” loomise seisukohalt annab päris hea vastuse sellele küsimusele Alberto Alesina, Edward Glaeseri ja Bruce Sacerdote uurimus “Why Doesn’t the US Have a European-Style Welfare System?”

    Kuigi uurimuses peetakse silmas peamiselt rassilisi erinevusi, siis Venemaa antagonism, eestlaste “ajalooline koorem” ja sellest tulenev kohalike arvamuskujundajate mõningane paranoia ei tee “heaoluriigi” jaoks vajalike poliitikate sisse viimist lihtsaks.

    Tegelikult on olukord loomulikult keerulisem ja ma pole sugugi kindel, kas ma suudaks kõik mõjutavaid tegureid tuvastada.

  3. Larko ütleb:

    Vaat, minul integreerumise probleemi ei olnud, sest rootsi keel oli mul juba enne sinna kolimist suveräänselt suus. Botkyrkas aga elasin lühikese aja ja seda ainult sel põhjusel, et tol ajal oli kortereid mujalt üsna raske saada. Üldiselt oli mu suhtlusringkond väga “mitmekesine” ehk koosnes mitme erineva rahvuse esindajates, kusjuures näiteks väliseestlastel oli seal nii arvuliselt kui ka vaimselt tähelepanuvääriv osakaal.

    Eestis on tõesti “muulaste” osakaal rahvastikust suurem kui Rootsis, aga ma ei peaks seda mitmekesisuseks vaid pigem kahekesisuseks, sest valdav enamust Eesti muulastest on ikka vene keele kõnelejad. Mina vähemalt mõistan mitmekesisuse alla mitmest omavahel erinevast fragmendist koosneva rahvastiku. Ja nende fragmentide arv on ikka Rootsis suurem kui Eestis, vägagi palju suurem.

    Jah, Rootsis on piirkondi, kus peale rootslaste teiste rahvuste esindajaid ei ela, aga suurlinnades, Stockholm, Göteborg ja Malmö (eeslinnad kaasa arvatud), elab ikka väga suur hulk muulasi. Näiteks selle kohtuasja puhul kõlab väide nagu oleks rootsi keelest mitte aru saajaid Rootsis sadades tuhandetes. Ei pea seda võimatuks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga