535 miljonit dollarit laenu 1% intressiga ja siis pankrotti?!
That’s the problem with these sorts of loan programs: even if they aren’t vulnerable to old fashioned corruption, they’re vulnerable to the appearance of it (rich people like to donate to campaigns, and there are only two major parties, after all; chances are close to 50-50 that the squeakiest loan is going to benefit a contributor.)
Moreover, they’re also still vulnerable to political influence. Venture capitalists, at least in theory, lend money to firms like Solyndra because they think that doing so will make them more money. Government programs lend money to firms like Solyndra because they want to lend money to “green” firms. They don’t lend until the returns drop below some threshold; they lend until they run out of the money that Congress has authorized them to lend.
When banks engage in this sort of behavior, we call it a bubble, and try to figure out how to fix things so they won’t do it again. When government agencies do this, we call it a weekday.
Megan McArdle heidab kriitilise pilgu Solyndra nimelise päikesepaneelide valmistaja tegevusele, mis näib praeguse seisuga olevat üks nendest ettevõttest, mis on suurte lubadustega USA valitsuselt välja luninud 1,025% (!!!) intressiga 535 miljoni dollarilise laenu, kuid nüüd on kahetsusega teatanud, et kahjuks ei tulnud asjast midagi välja. Tehased kinni, inimesed vallandatud ja pool miljardit dollarit läinud nagu seda polekski kunagi olnudki. Pole ime, et juhtumi vastu tunneb huvi ka FBI.
Miks ma sellele loole pean vajalikuks viidata? Eks ikka sellepärast, et tegu on ühe valdkonna (“roheline energia”) eelisarendamise soodustamisega läbi kitsalt suunatud riiklike grantide ja üliodavate laenude inimeste poolt, kellel sama hästi kui puuduvad ajendid kontrollida, et riigi eelarvest eraldatud vahenditega vastutustundlikult ümber käiakse. Kui ei ole oma raha, siis miks peaks selle saatus kedagi eriti huvitama?
Sarnaseid juhtumeid on teisigi ja nende valguses jääb mulle jätkuvalt arusaamatuks, miks näiteks Praxise analüütikutelt tuleb jätkuvalt ja järjekindlalt väiteid, et märksa väiksemas ja omavahel tihedamalt läbipõimunud ühiskonnas nagu Eesti, oleks mingite sektorite või valdkondade eelisarendamine riiklike toetuste abil nagu seda teeb EAS õigustatud? Iseenesest on siin ju oma loogika olemas (kui õnnestub, siis tänu ekspertidele professionaalsusel kui mitte, siis tänu ametnike saamatusele), kuid kas ei oleks äkki põhjust taolistele küsimustele enne mõelda – võtta ettepanekute tegemisel arvesse haldussuutlikkust ja renditaotlusega kaasnevaid ohte?
Categorised as: ...
Lisa kommentaar