VABALOG

Intensiivsem linnastumine Eesti regionaalpoliitika alustalaks

Nii nädal tagasi ilmus Postimehes arvamuslugu “Kolm teadlast: millist riiki me tahame”, mis tundus väärivat mõningat arutlemist just enda ebamäärasuse ja mõnevõrra eksitavate väidete tõttu

Arvamusloo autorid võivad küll kirjutise alguses väita, et “regionaalpoliitika ei eelda, et liikumine maalt linna on paha”, kuid vaid mõned lõigud hiljem peetakse vajalikuks tuua Põhjamaid välja kui maailmaliidreid regionaalpoliitika rakendamisel, sest “nad on teinud kõike muud kui soodustanud inimeste ümberasumist pealinna”. Kuid tegu on ka pindalalt suuremate riikidega ja oluliselt suurema elanikkonnaga kui meil. Eestis on kolm linna, mis on samas suurusjärgus artikli autorite poolt toodud Umea, Jonesuu ja Ouluga – Tallinn, Tartu ja Narva.

Keeruline on pidada muuks kui eksitavaks ja kunstlikuks artikli autorite väidet nagu keegi tahaks hirmsasti kõiki maailma inimesi ühte kohta koondada või probleemid, mis on 1-miljonilises Tallinnas oleks võrreldavad 100-miljonilise Ciudad de Mexicoga. Terminind nagu “liigne ja korraldamatu tihedus” ja “parem ressursside kasutus” või “majandusprotsesside tasakaalustamine” jätavad aga kahjuks mulje kindlusest, mis on eksitav ja teadmistest, mis on paljuski illusoorsed. Regionaalpoliitika kujundajatel on piiratud teadmised sellest, kes, mida ja kuidas võiks mingite ressurssidega teha. Kui ulatuslik rahastamine või subsideerimine on võimalik avaliku sektori vahenditest, siis võib otsustajatele jääda märkamatuks, et tehtud investeeringud võivad osutuda pöördumatuteks kuludeks. Veel tagasihoidlikum on aga planeerijate ja otsustajate suutlikus midagi sisulist öelda inimeste eelistuste ja võimete kohta, mis väljenduvad regionaalpoliitilistes otsustes pigem üksikute soovide ja lootuste väljenduse kui reaalsusena.

Ma tahaks regionaalpoliitikas kaasa kõnelejatelt näha rohkem alandlikust ja valmisolekut rohkem aktsepteerida, et elanikkonna paiknemine Eestis muutub nii demograafilistel kui majanduslikel põhjustel ja nendele muutustele vastu töötamine võib olla kulukas aja ning ressursside raiskamine. Neid muutusi ei ole mõtet takistada ega tagasi pöörata uute investeeringutega, mille tasuvuses on põhjust sügavalt kahelda või mikrosekkumistega ettevõtluses, kus üksikud rahasüstid annavad inimestele pigem võltslootust kui tõsiselt võetavat elukeskkonda.

Mulle on Edward Glaeser’i kirjutatu sümpatiseerinud juba pikemat aega ja ma leian ennast taas kord vaatamas tema uurimuste poole, mis käsitlevad just piirkondade arengut ja muutumist. Glaeser on viimaste aastate jooksul korduvalt selgitanud, et kohtadesse investeerimise asemel tuleks pigem panustada inimeste toetamisel. Mitmed väiksemad külad ja linnad on Eestis muutumas perspektiivituteks lõksudeks, mille infrastruktuuri ei ole mõtet investeerida. Pigem tuleks luua võimalused nendele inimestel suurematesse keskustesse kolimiseks, kus on paremad võimalused nii töö leidmiseks kui lastele hea hariduse andmiseks. Ainult, et enamus regionaalpoliitikas liikuvast rahast tuleb täna Euroopa Liidust, mis soovib näha koha- mitte inimestekeskset poliitikat, mida propageerib Glaeser (pdf):

The economic approach to urban policy combines the use of cost-benefit analysis and the assumption that the goal of policy is to increase the choices available to people. The most important part of this assumption is that people, not places, are the important outcomes. A policy that yields a beautiful place, but does little to increase the welfare of individuals has little appeal to most economists. Policies make sense to economists if their benefits to people outweigh their costs.

Möödapääsmatuks tõsiasjaks jääb, et eestlaste sissetulekute ja elatustaseme kasvule mõjub regionaalpoliitika enda tänasel kujul pigem pärssivalt ja võimalusi piiravalt samas kui nii ministeeriumite kui omavalitsuste lubadused nii tervishoiu kui hariduse osa on järjest vähem tõsiselt võetavamad.

Elatustaseme ja sissetulekute kasva saab toimuda eelkõige linnades ja seda tihedamalt asustatud linnades, mis on vastuvõtlikud muutustele ja muudatustele ning mille elanikud ei pea iga nostalgiliselt sümpaatset nurgatagust pühaks (see käib linnahalli kohta, see käib endise “Turisti” nimelise valuutapoe kohta ja see käib topelt Lasnamäe ja Õismäe kohta). Eestis on kolm linna – Tallinn, Tartu ja Narva – , mis väärivad linna nime ja vähegi edukama ning jõukama Eesti tulevik on seotud nende linnade kasvu ja arenguga. Ülejäänu on pigem joonealune märkus.

Ryan Avent avaldas hiljuti pikema essee mõõtu raamatu The Gated City, kus peatus sellel, kui olulised on linnad – just tihedamad linnad – tootlikkuse kasvu, innovatsiooni ja kõrgemate palkade ning elatustaseme jaoks. Ta kirjutab küll peamiselt USA’st ent küsimused ja vastuolud, millega ta kõige rohkem heitleb, on tuttavad enamusele eestlastest ka Tallinnas:

• soov enda elukeskkonda säilitada võimalikult muutumatuna, mis takistab uute elamute ehitamist, hoiab hinnad kunstlikult kõrgel ja seab piiranguid madalama sissetulekuga inimestele linnadesse kolimisele;
• vastuseis tihedamale ja kõrgemale hoonestusele samal ajal kui valglinnastumist, mis on otseselt seotud linnas ehitamise keerulisusega, peetakse sama põlastusväärseks ja vastuseisu väärivaks;
• tihedusega kaasnevad transpordiprobleemid, mis samas õigustaks märksa ulatuslikumaid investeeringuid ühistransporti ja võimaldaks ummikutega kaasnevaid välismõjusid läbi ummikumaksude leevendada;

Minu tagasihoidlikus nägemuses võiks regionaalpoliitika seisneda eelkõige selles, et me lõpetame hajaasustuse subsideerimise nii otseselt kui kaudselt samas luues võimalusi märksa ulatuslikumaks migreerumiseks Tallinnasse (või Narva või Tartusse). See ei tähenda sugugi seda, et terve Eesti jookseb automaatselt Tallinnasse kokku vaid seda, et loobutakse kulukatest ja majanduslikult põhjendamatutest investeeringutest ja toetustest, mis moonutavad inimeste otsuseid.

See tähendab ka märksa keerulisemalt saavutatavat suuremat vastutulelikust tallinlastelt uute elamukvartalite ehitamisel (Hipodroomi koht ei ole keset linna) ja märksa mõistvamat suhtumist kõrghoonetesse (kui meil on üksikud piirkonnad määratud, siis laske ehitada vähemalt sinna) ja nendesse, kes on valmis neid ehitama. Vastu saaks tallinlased sügavamad tööturud, väiksemad riskid uute ettevõtete alustamisel ja suuremad turud nii enda kaupade kui teenuste jaoks.

Kui keegi soovib elada väljaspool suuremaid keskusi, siis palun, kuid ühtlasi tasuks loobuda mõttest, et üksikud hakkavad saama samas ulatuses või sama mugavalt avalike teenuseid kui paljud koos. Ootused teenuste kvaliteedile on muutunud ressursside piiratust arvestades täiesti ebarealistlikuks. Iga inimene saab siis ise otsustada, mida ta oluliseks peab ja mida ning mille nimel on valmis ohverdama. Valikud peaksid jääma inimestele endile mitte regionaalpoliitika spetsialistidele, kes päeva lõpus ei vastuta mitte millegi eest ja on enam kui valmis nõustama ning konsulteerima – mõistagi mitte tasuta.

Tagged with:

Categorised as: ...