Christopher Hitchens, viimase hetkeni kirjutamas
Chritopher Hitchens 2008. aastal poseerimas Vanity Fair’i jaoks.
Allikas: Vanity Fair’i fotoseeria
Eile suri kurguvähi tüsistusena tekkinud kopsupõletiku tõttu ühes Texase haiglas üks meie aja huvitavamaid poleemikuid ja kirjanike, Chritopher Hitchens. Ta oli 62 aastane ja tema tervalt tabavat sõnaseadmist jäävad mälestama sajad tuhanded kui mitte miljonid üle maailma.
Ilmselt koonduvad viited Hitchensi viimastele artiklitele Daily Hitchens lehele, kust on peatselt võimalik leida ka nekrolooge väga erinevatelt inimestelt, kellele Hitchensi kirjutatu on jälje jätnud. Vabalogis on Hitchensi kirjutatule olnud põhjust algusest peale viidata ja need kümmekond postitust võib leida siit.
Lõpetuseks väike väljavõte ühest Hitchensi viimasest kirjutisest Trial of the Will, milles vähiravi valudega võitlev kirjanik mõtiskleb nõrkuse, tugevuse, elu ja surma üle ning valgustab lugejaid viimaste kuude jooksul läbielatust. Kuid mitte groteskselt vahetud kirjeldused vaid hoopis ühe isiksuse seotus kirjutamisega on see, mis väärib esile tõstmist:
I am typing this having just had an injection to try to reduce the pain in my arms, hands, and fingers. The chief side effect of this pain is numbness in the extremities, filling me with the not irrational fear that I shall lose the ability to write. Without that ability, I feel sure in advance, my “will to live” would be hugely attenuated. I often grandly say that writing is not just my living and my livelihood but my very life, and it’s true. Almost like the threatened loss of my voice, which is currently being alleviated by some temporary injections into my vocal folds, I feel my personality and identity dissolving as I contemplate dead hands and the loss of the transmission belts that connect me to writing and thinking.
Categorised as: ...
Mulle läks väga korda Glenn Greenwaldi Hitchensi surma järgsed mõtisklused.
Ma kaldun arvama, et Hitchens ise oleks artikli põhisõnumiga nõus ja Greenwald näib sellele ka ise viitavat:
“Hitchens, like most people, did have admirable traits, impressive accomplishments, genuine talents and a periodic willingness to expose himself to danger to report on issues about which he was writing. But demanding in the name of politeness or civility that none of that be balanced or refuted by other facts is to demand a monopoly on how a consequential figure is remembered, to demand a license to propagandize — exactly what was done when the awful, power-worshipping TV host, Tim Russert, died, and we were all supposed to pretend that we had lost some Great Journalist, a pretense that had the distorting effect of equating Russert’s attributes of mindless subservience to the powerful with Good Journalism (ironically, Hitchens was the last person who would honor the etiquette rules being invoked on his behalf: he savaged (perfectly appropriately) Mother Theresa and Princess Diana, among others, upon their death, even as millions mourned them).
. . .
As I said, those demanding that Hitchens not be criticized in death are invoking a warped etiquette standard on his behalf that is not only irrational, but is one he himself vigorously rejected.”
Minu jaoks ei seisne Hitchens’i kirjutatu väärtus mitte niivõrd tema poliitilistes või päevakajalistes kirjutistes kui julguses enda veendumusi ja kogemusi teistega avalikult jagada. Ta võis eksida ja olla edev, kuid tema vaated olid alati huvitavad ja pakkusid perpsektiivi, mida väärtustati nii poliitilise skaala vasakul kui paremal pool, temaga nõustudes või siis mitte.
Ta ei arvanud, et on mingi pühak ega soovinud seda kunagi olla vaid proovis igasugusest silmakirjalikkusest hoiduda. Lõppude lõpuks oli Hitchensi üks läbivaimaid sõnumeid: mõelge kaasa ja omage julgust enda seisukoht välja öelda.
Katha Pollitt kirjutas samuti Hitchens’ist päris tabava artikli:
http://www.thenation.com/blog/165222/regarding-christopher