VABALOG

Stagneerumisest – Hiina 15. sajandil, Prantsusmaa 21. sajandil?

Üks suuremaid vastamata küsimusi majandusajaloos on Hiina suutmatus vaatamata Euroopast märkimisväärselt kõrgemale tehnoloogia tasemele enne 15. sajandit jõuda tööstusrevolutsioonini.

Joel Mokyr on raamatus “Lever of Riches” proovinud sellele küsimusele ühes peatükiks vastata võrreldes ja arutledes erinevate teooriate üle. Mokyr leiab, et mahajäämise peamiseks põhjuseks oli Hiina ühiskonna stagneerumine, mis tulenes ühelt poolt konfutsianismist ja teiselt poolt imperaatori ümber tekkinud bürokraatiast, mis eelistas igasugustele muutustele stabiilsust. Leiutajad ja nende leiutisi ei hinnatud, mis omakorda takistas nende laiemat levikut ja kasutusele võttu.

Mõeldes viimase ajal Prantsusmaal toimunule ja sellele, kui olulist rolli mängivad sealses poliitikas erinevad huvigrupid, mis pole nõus aksepteerima mingeid suuremaid muudatusi, mis võiksid nende hüvesid kuidagi vähendad, tekib tunne, et ka Prantsusmaa on jõudmas olukord, kus inimesed väärtustavad pigem stabiilsust kui mingit muutust, millel võiksid olla positiivsed tagajärjed.

Hiljuti ilmus New York Times’is artikkel Prantsusmaa kõrghariduse hetke olukorrast, mis on suht masendava lugemismaterjal, kuid samas selgitab noorte prantslaste suhtumist:

There are 32,000 students at the Nanterre campus of the University of Paris, but no student center, no bookstore, no student-run newspaper, no freshman orientation, no corporate recruiting system.

The campus cafeterias close after lunch. Professors often do not have office hours; many have no office. Some classrooms are so overcrowded that at exam time many students have to find seats elsewhere. By late afternoon every day the campus is largely empty.
. . .
“Universities are factories,” said Christine le Forestier, 24, a 2005 graduate of Nanterre with a master’s degree who has not found a stable job. “They are machines to turn out thousands and thousands of students who have learned all about theory but nothing practical. A diploma is worth nothing in the real world.”
. . .
Only 4 percent of French students make it into the most competitive French universities — the public “grandes écoles.” But the grandes écoles, along with a swath of semiprivate preparatory schools, absorb 30 percent of the public budget.

Murelikuks peaks aga tegema prantslaste suhtumine muutustesse olukorras, kus nad jätkuvalt mängivad Euroopa Liidus olulist rolli suunanäitajana ja pidurina näiteks liberaliseerumisele, mis on vajalik jätkuvaks majanduskasvuks, mille mootoriks on aga peamiselt innovatsioon – iseenesest sageli radikaalsetele muutustele rajanev protsess.

Euroopa Liidu ametnike ja poliitikute kiindumus igasugustesse regulatsioonidesse ja üldisemasse bürokraatiasse ei tule kellelegi uudisena. Küsimus on selles, kas see võib mõjuda ka Euroopa üldisemale arengule pidurdavalt. Kas vaenulikus muutustele ja üldisem globaliseerumise põlastus võib luua Euroopas sarnase olukorra Hiinale pärast 15. sajandit?

Tõenäoliselt mitte, sest Euroopa on märksa heterogeensem piirkond kui Hiina ja piisavalt killustatud, et võimaldada erinevatel piirkondadele pakkuda üks-teisele konkurentsi. Küll on aga tõenäoline, et prantslaslik suhtumine võib oluliselt aeglustada vajalike reformide läbiviimist.

Viimasel ajal on majandusteadlased rohkem tähelepanu hakanud pöörama ka sellele, millist rolli mängib ühiskondlike muutuste (social change) võimalikus, mis on vajalik uute olukordade ja pidevalt muutuva maailmaga kohanemiseks. Frederic Sautet arutleb:

Belief systems are very strong. So strong, actually, that they hinder positive social change. This probably defines the conditions for social revolutions and radical policy changes. Milton Friedman emphasized this view in his 1982 preface to Capitalism and Freedom. The role of economists he said is to “develop alternatives to existing policies, to keep them alive and available until the politically impossible becomes politically inevitable.”

Again, Friedman reminded us that we know what good policies look like but we don’t control when and how they could be implemented. In some cases, the opportunity comes, is seized (by social entrepreneurs), and policy changes are carried out (e.g. New Zealand in the 1980s and early 1990s), but in others, countries never recover and are stuck in perpetually paralyzing social movements.

Mida rohkem huvigruppe, mis suudavad peale suruda enda tahet ja pidurdada uues olukorras kohanemiseks vajalike muudatuste sisse viimist, seda tõenäolisem on stagneerumine ja muutuste edasi lükkamine punktini, kus enam pole midagi kaotada.

Mul on vahel tunne nagu otsiks prantslased “tünni põhja”, kuid millised tagajärjed võivad sellest olla ülejäänud Euroopale. Kas uppuja tõmbab teised enda märga hauda kaasa või laseb neist lahti…kas teised rebivad end ühel hetkel lahti? Kas Euroopa Liit hakkab varsti lagunema või osutub hoopis köieks, mis tõmbab kõik sügaviku?

Tagged with: ...

Categorised as: ...