Leon Glikman politseiriigilikest tendentsidest Eestis
Leon Glikmanilt ilmus Postimehes arvamuslugu, mida on põhjust kohe päris mitu korda lugeda kõigil, kes leiavad, et nende väärikust ja privaatsust tuleb austada ka riiklikel institutsioonidel ja ilma mõjuvate põhjusteta, mida pärast iseenesest mõistetavalt ka jälitatavale tutvustatakse, pole nende põhiõiguste rikkumine põhjendatud.
Arvamusloo kommentaaridest jääb paaris kohas kõlama nagu oleks Glikmani kirjutise näol tegu eneseõigustusega või tema klientide kaitsega või isegi tulevast klientide kaitsega. Lihtne on taolisi artikleid isiklikuks ajada ning läbi autori mustamise ka tema kirjutatut kahtluse alla saada, kuid iga õigusriigist huvitatud kodanik peaks arusaama, et faktiliselt on Glikmanil õigus – meeldigu talle tema persoon või mitte. See, mida ta väidab, ei ole väljamõeldis vaid paljude jaoks elu tänapäeva Eestis:
Viimase kolme aasta jooksul on meil rahuldatud 97–99 protsenti telefoni pealtkuulamise taotlustest, mistõttu loa andmine on pigem automaatne. Enamik karistusseadustiku paragrahvidest võimaldab pealtkuulamist. Olukord vastab sellele, mida taunis Euroopa Inimõiguste Kohus lahendis Iordachi vs Moldova. Põhiõiguste tagamise kvaliteedilt on meie jälitamist võimaldavad seadused ühest alamliigast inimõiguste kohtult valusasti vastu näppe saanud kunagiste Moldova, Bulgaaria ja Rumeenia omadega, vahe on vaid selles, et Eesti kõige põhimõttelisemad asjad pole veel lahenditeni jõudnud.
. . .
Isegi kui jätta kõrvale sellised isikule loomuomased põhiseaduses sätestatud õigused nagu sõnavabadus, õigus privaatsusele ja tõhusale kaitsele riigi omavoli vastu, on ikkagi tegemist üldise inimväärikuse põhimõttega. Erinevalt muust Euroopast pole Eestis jälitustegevuse ohvril peaaegu mingisuguseid võimalusi tema suhtes toime pandud põhiõiguste riivet vaidlustada ja ta ei saa kunagi teada õiguste piiramise aluseks olevatest dokumentidest. Ilma jälitustoimikuga tutvumiseta pole ju vaidlustamine võimalik.
End ilmeksimatuks pidav riik lihtsalt ei pea väärikaks inimest, kelle suhtes ta peab põhiõiguste riivet õigustatuks – tal pole õigust riigi tegevust vaidlustada ega kontrollile allutada. Nii lihtne see ongi: põhiõigusi kandev subjekt on riigi silmis väärikas; riikliku omavoli objekt seda paraku pole ja peab riigi tegevusega vaikimisi leppima.
Kuna tegemist on dokumentidega, mille alusel on riik piiranud isiku põhiõigusi ja mõjutanud tema saatust, siis on mõistusevastane, et inimene ei saa neid näha. Isik on eriti abitu, kui jälitustegevust tehakse kriminaalasja raames tema vastu tõendite kogumiseks, kuna meie «tubli» seadusandja on jällegi toiminud jõustruktuuride kummipitserina ja lülitanud jälitusload mittekaevatavate määruste hulka, tabamata tõsist ohtu demokraatiale.
Puutunud hiljuti ise kokku kohalike ametivõimude valimatu andmete kopeerimisega isegi neilt, kes ei ole kahtlustatavad vaid kõigest kaudselt seotud projektiga, millega seoses uurimine on algatatud, saan öelda, et see on rõve ja vastumeelne tegevus, kus indiviidi õigused taanduvad kohustusteks – kuuletuda, alluda, anda ja tänulik olla, et niigi hästi läks.
Taolist pidevas jälitustegevusest teadmatuses ja suvalisel hetkel allutatuses elamist võib õigustada sooviga vähendada/vältida korruptsiooni tippametnike seas, kuid kahjuks on see loomas fooni, kus inimesed ei julge enam otsustada ega tegutseda, sest kontekstiväliselt on peaaegu kõike võimalik negatiivselt tõlgendada. Samal ajal näevad eraettevõtjad, et asjad venivad ja veel mõned aastad tagasi mõistliku ajavaruga tehtud plaanid osutuvad täna naiivselt optimistlikuks, sest ühelt poolt takistab tegutsemist rumalamate saamatus ja teiselt poolt targemate hirmust tingitud ettevaatlikus. Heas usus tegutsemine või mõistlik paindlikus on veskikivid, mis võivad valimatute ambitsioonide kärestikus osutuda ka kõige heatahtlikumale inimesele saatuslikuks ja see on üks peamisi põhjuseid, miks tasub lõpetuseks veel kord Glikmani tsiteerida:
Jälitustoimikutega tutvumise ja jälitustegevuse vaidlustamise õigus ei kahjustaks põhjendatud jälitustegevust, vaid kammitseks tsiviilkontrolli raames kuritarvitusi, mille tulemusel oleks meil kõigil väärikam ja turvalisem elada.
Categorised as: ...
Asi pole Glikmani isikus, vaid selles. et ta on ise asjast huvitatud (ja väga konkreetselt huvitatud) osapool. Ta ei ole antud kontekstis neutraalne ekspert. Sellele viitamine, ei ole Glikmani solvamin ja see iseenesest ei lükka ümber ka seda, mida ta kirjutab, aga samas on see piisavalt oluline asjaolu, et sellega arvestada ja sellele viidata. Olles ka ise natukene kõrvalt näinud, millist juriidilist ja suhtekorralduslikku pingutust maadevahetuse protsessi kaitsja pool on üles näidanud, oleksin mina küll veidi naiivnne kui arvaksin, et ka seda kirjatükki kirjutades Glikmanil (kasvõi osaliselt) kaitsetaktika meeles ei mõlkunud.
Minu jaoks ei ole küsimus Glikmani neutraalsuses vaid selles, et tema osalemine ja seotus mõnede kaasustega annab hea ettekäände nii mõnelegi inimesele tema argumente ja faktilis väiteid ignoreerida.
Probleem ei ole Glikmani solvamises (räiget anti-semitismi võis kommentaarides samuti leida), mida on lihtne ignoreerida vaid argumentide ja mõttekäikude sidumine inimesega, mis võimaldab nende sisu ignoreerida, tühiseks või sobimatuks pidada.
Ma arvan, et täiskasvanud inimesed ei ole nii naiivsed, et arvad, et kui keegi arvamuslugu kirjutab, siis ta ei toetu enda isiklikule kogemusele ja perspektiivile, millest möödapääsmatult moodustab arvestatav osa vähegi sisukamata sõnavõttude puhul nende professionaalne elu ehk see, millega nad tööl igapäevaselt kokku puutuvad.
Minu arvates juhtis Glikman tähelepanu probleemile, mis on täiesti olemas ja tema kirjutatu on vajaliku diskussiooni algpunkt mitte hea ettekääne diskussiooni läbi kirjutaja seotusele mõnede kaasustega summutada.
Kokkuvõtvalt: Kui erapoolik inimene osutab mingitele puudustele, ei muutu need puudused sellest erapoolikusest olematuks.
Õigupoolest ainult erapoolikud inimesed puudustele ja eelistele osutavadki, sest ainult nemad teavad ja tunnevad teemat. Ainult asjaosalistel on huvi millelegi tähelepanu juhtida.
Kurb tunnistada, kuid Eesti Vabariik on politseiriigiks muutunud. Seda kinnitab igapäevaseks muutunud telefonikõnede pealtkuulamine, massilised politseioperatsioonid eraettevõtete kontorites (läbiotsimised, arvutite sisu valimatu kopeerimine, pealtkuulamisseadmete paigaldamine jne.), ametnike pidev pinge all hoidmine ülekuulamiste kaudu, jõuorganite poliitiliselt kallutatud uurimised ja hinnangud sündmustele. Kurb, kuid igapäevane tõsiasi!
Ma ei lugenud Glikmani loo kommnentaare ja ei tea, millest seal jutt. Samas viitamine sellele, et Glikman on ise asjast huvitatud pool, ei ole kindlasti isiklik rünnak.
Ma nõustun iseenesest Glikmani murega, aga ma ei saa samas olla täiesti kindel, kas tema esitatud versioon on 100% õige. Mitte, et ta peaks ilmtingimata fakte muutma, aga piisab sellestki kui mõned faktid esitada, teised faktid jätad esitamata, muudad natuke järjestust ja tulemuseks ongi kallutatud lõppjäreldus. Ma ei ütle, et see nii antud artikliga on, ma ei tea, pole spetsialist, ei oska seda hinnata, aga tema erapoolikus antud küsimuses on siiski asi, millega võiks arvestada.
Maadevahetuse kohtuprotsessis kasutavad advokaadid, kaitsemeeskonna liikmed, nõustajad, PR-mehed igat võimalust, et endale soodsat otsust saada. Näiteks, advokaadid ja asjaosalised on nii kohtus, aga eelkõige avalikkusele meedias korduvalt rääkinud sellest, et asi on veninud ebamõistlikult pikast, viidanud selles kontekstist rahvusvahelisele praktikale ja kõigele muule. See, aga millest nad jätavad rääkimata on see, et nad ise on teinud kõikvõimaliku, et asi veniks. See on kaitsetaktika osa, nimelt on võimalus, et osa süüdistusi aegub. Esimeses astmes see küll arvesse ei tule, aga kuna asi läheb niikuinii ka teise astmesse, siis on tõenäoline, et ringkonnakohus ei saagi enam teatud asju otsustada. Selles, et kaitse kasutab sellist taktikat ei ole midagi valet, see on täitsa okei, lihtsalt kõrvalseisjad võiksid vahel aru saada, et osapooled üritavad kõigi vahenditega asjade kulgu mõjutada.
Eesti justiitssüsteemis on kujunenud praktika, et kohtunikud meedias sõna ei võta, ei selgita ega kommenteerida. Ka süüdistaval poolel on rääkimise osas mitmed seaduslikud piirangud. Kaitsajad on enam-vähem ainukesed, kes võivad rääkida-kirjutada vabalt ja loomulikult nad seda ka kasutavad, sealhulgas mõjutamise eesmärgil.
Eesti ajakirjandus saab väga halvasti aru meie justiitssüsteemist ja kohtupidamisest. Viimatine näide on Alice Järveti kaasus, paar nädalat tagasi kirjutas Postimees, et Riigikohus mõistis Järveti õigeks, rahvusringhääling kutsus Järveti prime-time eetrisse, et näed mõisteti õigeks ja küll riik(süüdistaja) kiusas. Tegelikult ei olnud asi nii, Riigikohus küll tühistas varasemate astmete otsused, aga ei mõistnud Järvetit õigeks, vaid saatis tema keissi uuele ringile. Sisuliselt oli tegemist menetlusõigusliku otsusega, kus Riigikohus viitas, et Järveti otsus tuleks teha teise paragrahvi põhiselt.
Sarnase näitena meenub Gunnar Bergvaldi asi, kes samamoodi pärast seda kui ta asi oli Riigikohtust läbi käinud, esines teles ja lehtedes vaat et kangelasena, keda riik aastatid alusetult kiusas.
Ilmselt kõik nõustuvad sellega, et arvamuslugu on alati rohkem kirjutaja nägu kui artikkel, mis mõnda uudist kajastab. Minu arvates on Glikmani poolt tõstatatu oluline ja väärib tõsiselt võtmist, sest mind isiklikult häirib kui ükskõikselt suhtuvad mõned ametivõimud inimeste privaatsusesse ja eraelu puutumatusse.
Kui ikka mingi kahtlustus (!), mis puudutab sinu ettevõtet kaudselt ja millega ise oled seotud ainult seeläbi, et oled saanud mõnede täiesti ametlike kirjade CC (sa ei ole isegi peamine kirjade saaja), mille kogumaht moodustab võib-olla paarkümmend mega, annab ettekäände täiesti valimatult kopeerida terve 750 GIGANE (!) ketas, siis on minu arvates aeg kohe päris tõsiselt tõstada küsimus: WTF?!