Ühest deklaratiivselt idealistlikust hartast
Täna kogub tähelepanu “Harta 12” nimeline dokument, kus deklareeritakse dramaatiliselt, et “Eesti demokraatia laguneb meie silmade all”, mille järgneb äärmiselt üldine heietus sellest, kuidas osad inimeste arvates võiks ideaalne demokraatia välja näha. Ega allkirjade kogumiseks (mis näib olevat peamine eesmärk) tõenäoliselt konkreetsem sõnastus sobigi, kuid vähemalt enda arusaama kodanikuühiskonnast oleks võinud lahti mõtestada, sest ilmselt saavad erinevad inimesed sellest mõnevõrra erinevalt aru:
Vaja on uut ühiskondlikku kokkulepet. Ei Vabariigi President, Riigikogu ega Valitsus pole ilmutanud soovi olukorda muuta. Kui süsteem ei suuda end ise reformida, tuleb kodanikuühiskonnal oma tahte teostamiseks ja surve avaldamiseks kokku kutsuda alternatiivne institutsioon, milles oleks ülekaalus kodanikuühiskonna esindajad.
Esmajärjekorras tahame, et Eesti poliitilises süsteemis leiaksid teostust järgmised põhimõtted, mille keskmes on erakondliku süsteemi avamine ja kodanikuühiskonnale reaalse mõju andmine poliitikas.
Mulle jääb väga häguseks, milles võiks seisneda kodanikuühiskonnale reaalse mõju andmine poliitikas või kuidas kujutavad hartale allakirjutanud ette alternatiivset institutsiooni, milles oleks ülekaalus kodanikuühiskonna esindajad? Arvestades seda, et esialgsete alla kirjutanute seas paistab silma rohkem kui üks sotsiaaldemokraat, siis mida arvaks sotsid kui näiteks pärast järgmisi valimisi Maksumaksjate Liit ja Kaubandus-Tööstuskoda teatavad, et kodanikühiskonna esindajatena ei poolda nad maksude tõstmist (tulumaks) või uute maksude kehtestamist (ettevõtte jaotamata kasumi maksustamine) küll aga maksude alandamist? Kui makse ikkagi tõstetakse ja kehtestatakse, kas siis saab öelda, et kodanikuühiskonnale pole reaalset mõju poliitikas antud?
Minu ootused demokraatiale on oluliselt tagasihoidlikumad. Esiteks pole radikaalsed muudatused Euroopa Liidu (ja paljude rahvusvaheliste lepingute) kontekstis võimalikud ja teiseks puuduvad ambitsioonikamate algatuste teostamiseks rahalised võimalused. Eestit valitsetakse üpriski tehnokraatlikult, mis tähendab piiratud võimalusi radikaalsemateks algatusteks. Demokraatia on minu jaoks võimalus vägivallatuks võimuvahetuseks mitte enda soovunelmate realiseerimiseks, mida ei pruugi kaugeltki nii paljud jagada kui tundub. Inimeste eelistused ja prioriteedid on erinevad ning kui valimisteks ja prioriteetide seadmiseks läheb, siis ilmnevad ka erinevused arusaamades ja prioriteetides.
Kui millegi poole pürgida, siis ühiskonna korralduse poole, kus inimesed saavad ise teha võimalikult palju nende eluga otseselt seotud rahastusotsuseid mitte ei pea leppima sellega, mida järjest ulatuslikumalt tsentraliseeritud riigiaparaat otsustab. See tähendab rohkem otsustusvabadust enda tervishoiu, hariduse ja tööelu korraldamisel ning oluliselt väiksemat raha ümber jagamist.
Aga mõtleme värske deklaratsiooni autoritega kaasa:
* avalikkusel peab olema selge ülevaade poliitiliste ühenduste rahaallikatest – nii avaliku raha kasutamisest kui nende muude tulude algupärast;
Poliitiliste ühenduste rahastamine peaks olema läbipaistev ja rahastamine maksumaksjatelt kogutud rahast ei ole minu arvates põhjendatud. Kes tahab mõnda erakonda toetada tehku seda otse, kas eraisiku, ettevõtte või mõne muu organisatsiooni kaudu. Ma ei saa pidada eetiliseks olukorda, kus inimesi sunnitakse toetama osasid erakondi vastu nende endi tahtmist.
* erakondade loomine, rahastamine ja töö peavad olema läbipaistvad ning erakonnad peavad esindama avalikku, mitte grupihuvi;
Poliitiline ühendus on juba enda olemuselt kindla nägemusega ning esindab mingi grupi maailmavaatelisi eelistusi ehk enda grupi huve. Avalik huvi ei ole paljudes küsimustes sugugi kergelt tuvastatav ja on mitmetes küsimustes vastuoluline ning manipuleeritav (a la Keskerakonna küsitlused Tallinnas). Avalik huvi ei ole alati see, mis Marju Lauristinile või Andres Ammasele parajasti meeldib.
* valimissüsteem peab selgelt kajastama valija tahet, muu hulgas peab saadikul olema pideva aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees;
Kui on soov valimissüsteemi muuta, siis palun, aga enne võiks täpsustada, mida täpselt pakutakse. Ma ei saa praegu aru, milles pidev aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees seisneb. Kas kirjalikes aruannetes või vastustes konkreetsetele küsimustele? Kas aru peaks andma ainult enda valijatele või kõigile? Millise detailsusega ja kas aruandmise kõrvalt jääks aega ka Riigikogu jaoks? Idealismi paberil lämmatavad reaalsed võimalused koos sellega, mis on üldse praktiline.
* parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse;
Uute poliitiliste ühenduste loomine võiks tõesti oluliselt lihtsam olla (100 inimeste on poliitilise ühenduse jaoks piisav), kuid kas mitte pole Res Publica ja Rohelised tõestanud, et isegi tänastes tingimustes on uutel erakondadel keeruline kauem kui ühe tsükli pildil püsida, sest sellest piisab enda ideoloogilise puhtuse diskrediteerimiseks? Küll aga ei tahaks taolisel juhul näha olukorda, kus poliitilisi ühendusi toetatakse maksumaksjate raha eest.
* kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument.
Kui keeruline on selgelt sõnastada, mida tegelikult soovitakse? “Rahvaalgatuse instrumendi” alla mahuvad mitmed väga erinevad “instrumendid”. Mul on keeruline allkirja anda deklaratsioonile, mis ühelt poolt kutsub üles läbipaistvusele ent teiselt poolt on teadlikult asunud enda eesmärke hägustama.
Mina isiklikult ei taha ägestunud kätega vehkimisele alla kirjutada, sest olgem ikkagi ausad, ei lagune see Eesti demokraatia veel kellegi silmade all kui isegi järjest ulatuslikumad piirangud ja suunised Brüsselist pole tõlgendatavad Eesti demokraatia lagunemisena.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar