VABALOG

Kuidas majandusteooria dotsent Trasberg ennast ühe arvamuslooga diskrediteeris

Paar nädalat tagasi lugesin Postimehest Viktor Trasbergi arvamuslugu "Mis maksab toit?" ja ei suutnud ära imestada, et Tartu Ülikooli majandusteooria dotsent ilma igasuguse nalja või irooniata avalikult taolisi seisukohti võtab – sisuliselt väidab, et konkurentsi piiramine alandab hindasid või kuidagi "ühiskonna ressursse" efektiivsemalt rakendab.

Ilmselt oli natuke palju loota, et Trasbergi kolleegid tema "analüüsi" puuduseid üritavad siluda, kuid arvamusloos toodud mõttekäigud olid sedavõrd vastuolulised ja problemaatilised, et neid natuke üksikasjalikumalt vaadelda. 

Trasberg alustab enda artiklit tähelepanukaga, et Eestis loodud lisaväärtusest moodustab kaubandus umbes 11%. Mulle jääb arusaamatuks, mida annab kogu Eestis loodud lisaväärtusest kaubanduse loodud 11% välja toomine? Ilma võrdluseta teiste riikidega pole selle numbriga midagi peale hakata. Teadmine, et Eestis loodud lisaväärtusest moodustab kaubanduses (kusjuures kas tegu on ainult jae- või ka hulgikaubandusega ei selgu kuskilt) loodu 11% ei võimalda midagi mõistliku öelda Eestis müüdavate toidukaupade hindade kohta. Euroopa Komisjoni tellimusel valmis 2009. aastal uurimus The functioning of the food supply chain and its effect on food prices in the European Union (pdf), mille tabelis 1 on toodud EU 27 lisaväärtus jae- ja hulgikaubanduse osas. Jättes kõrvale, et 11% ei õnnestunud mul tabelis toodud arvudest kuidagi kokku saada, selgub võrdlusest teiste riikidega, et Eesti jaekaubanduse loodud lisaväärtus on 5.2% oluliselt kõrgem Soome 3.5%-st, Rootsi 3.7%-st või Saksamaa 4.1%-st.

Kui kaubanduses loodud lisaväärtusest rääkida, siis eelkõige lisaväärtuse suurusest käibes. Võimalik, et Trasberg seda just silmas pidaski. Nii on Luksemburgis kui Leedus, Rumeenias ja Ungaris kaubanduses loodud lisaväärtuse protsent Eestist madalam, kuid paljudes teistes Euroopa riikides kõrgem. Nendest arvudest ei ole aga alust teha kaugele ulatuvaid järeldusi, sest me ei tea, millised on kaubanduspinna omanike ja kauplejate omandisuhted ning ainuüksi maksupoliitika või ühe osapoole asumine teises riigis võivad neid numbreid oluliselt moonutada. 

Trasbergi arvamuslugu kubiseb taolistest vastuoludest ja probleemidest ning ma panin neist enamuse kirja, kuid see on pikem jutt, mis läheb joone alla peitu ja ootab lugema eelkõige neid, kelle teema vastu sügavam huvi. Üks on aga selge: Trasbergi ei huvita toidukaupade hinnataseme tegelikud põhjused ning tal puudub uudishimu selle vastu, kuidas ja millistel põhjustel on kujunenud praegune olukord. Milleks aga võtab Trasberg sõna teemadel, milles ta ei orienteeru? Milleks avaldada Eesti ühes suurimas päevalehes arvamuslugu, mis ei ole isegi esmakursuslase essee vääriline rääkimata siis majandusteooria dotsendist? Vastust nendele küsimustele teab ainult Trasberg ise, kuid üks on kindel: jaekaubanduse majanduslikust poolest ei näi Trasberg õieti midagi aduvat. Parem kui ta jääks tahvliökonoomika juurde ja jätaks toidukaupade hinnatasemest kirjutamine inimestele, kes teema vastu  vähemalt sügavamat huvi tunnevad.

Huvilistele üksikasjalikum ülevaade probleemidest Trasbergi artiklis.

• Eestis on kaubandussektori palk alla keskmise, kuid vähemalt EU 27 kontekstis pole selles midagi erilist. Tegu on eelkõige töökohtadega, mille nõuded haridusele ja varasemale kogemusele on tagasihoidlikud, millest tulenevalt on ka palgad üpris tagasihoidlikud.
• Kas kaubanduses on tegu väikese tootlikkusega või mitte selgub aga alles siis, kui selgub võrdlusbaas. Nii ei ole mõtet oodata keskkooliharidust (kui sedagi) eeldavatelt töökohtadelt, kus automatiseerimine on esialgu üpris keeruline, sarnast tootlikkust kõrgtehnoloogilise tootmisega. Kaubanduses tuleb enamus tootlikkusest ikkagi klientide hulgast, mida teenindab tõhus tarneahel, mis omakorda saab toetuda suurte kogustega kaasnevatele allahindlustele. Kui võrrelda aga Eesti kaubandussektori palgatasemega korrigeeritud tootlikkust meie lähimate naabritega, siis jäävad nii Soome, Rootsi, Taani kui Leedu meist maha ning Saksamaaga oleme enam-vähem samal tasemel. Millele baseeruvad Trasbergi väited madalast tootlikkusest jäävad mulle arusaamatuks,
• Kas teadmise põhjal, et Eestis on kaubanduspinda 1,3 ruutmeetrit inimesed kohta samal ajal kui Saksamaal on kaubanduspinda inimese kohta 1,4 ruutmeetrit, on võimalik väita, et poepinda on liiga palju? Ei saa. Riigiti on ehitusalased regulatsioonid erinevad nagu on erinevad ka kaubandust puudutavad regulatsioonid. Kruntide ja sinna millegi ehitamise hinnad on samuti erinevad, mis võimaldavad ka madalama ostuvõimega riigis samal hulgal kaubanduspinda ehitada. Sealjuures tasub arvestada ka sellega, et eelmisel aastal külastas Eestit vähemalt 1,87 miljonit turisti, kellest valdav enamus külastas ka kohalike kaubanduskeskuseid. Ühtlasi on mitmed kaubanduskeskused otseselt suunatud pigem turistidele kui kohalikele. 
• Tartus elab umbes 100 000 inimest. USA's on umbes 60 linna, mille elanikkond jääb 110 000 ja 90 000 vahele. Võtta nüüd poodide arv Tartus ja asuda seda ilma igasuguse täpsustuseta võrdlema suvalise USA linnaga – nagu nad oleksid kõik äravahetamiseni sarnased – on asjatundmatu. USA omavalitsustel ja linnadel on märksa rohkem võimalust kaubanduspindade asukohta ja suurust mõjutada kui Tartu linnal. Mitmed USA omavalitsused on suuremate poodide (loe: Walmart) vastu lausa allergilised, millest tulenevalt ehitatakse neid poode linnakeskustest ja isegi linnapiiridest kaugemale. Sarnaseid tendentse võib täheldada ka näiteks Rootsis, kuid vastupidiselt Rootsile võimaldab USA elanike autokeskus ehitada suuremaid kaubanduspindasid linnadest kaugemale, kus maa odavam ja ka maksud väiksemad. Näiteks Walmarti üpriski edukas USA strateegia on lausa eraldi uurimist leidnud.
• Mõistmatuks jääb Trasbergi soov kaubandusettevõtete puhul rääkida tootmismahu ökonoomsusest (capacity utilization), mis on kaubandusettevõtete tegevuse kirjeldamiseks paljuski sobimatu termin, mida on lihtsam mõista kui Trasbergi väide "ettevõtte müügimahu suurendamine võimaldab vähendada ühiku tootmiseks tehtavat kulu ja seega alandada ka hinda, millega kaupa müüakse" lahti pakkida. Ilmselgelt ei tegele kauplused tootmisega vaid müügiga ja selleks, et rohkem müüa peab ka rohkem kulutama – ühelt poolt reklaamile ja teiselt poolt näiteks personalile, mida vastupidiselt tootmisele ei ole kaubanduses võimalik seadmete või masinatega sama lihtsalt asendada. Muutuvkulude osakaal on suurema müügimahu juures kaubandusettevõtet puhul suurem kui tootmisettevõtete puhul, kuid seda võimaldavad mõnevõrra tasakaalustada lahtiolekuajad.
• Õõnsaks jääb ka Trasberig väide, et kõikidele poodidele ei jätku ostjaid. Ostjate puudusest on põhjust rääkida alles siis, kui pood ei suuda kasumlikult tegutseda. Alusetu spekulatsioon, et kui vaid ostjaid oleks rohkem, siis kindlasti hinnatase langeks, ei sobi majandusteooria dotsendi kirjutisse. Kui palju neid ostjaid peaks olema ei selgu kuskilt nagu ei selgu ka see, milline võiks olla ostjate hulk, mille järel hinnad hakkavad langema. 
• Mõned lõigud hiljem leiab Trasberg, et Eesti tarbijaturu üldine väiksus ei ole tõsiselt võetav argument, sest "põhjamaade keskustest kaugemates piirkondades paiknevate poodide ostjaskond on kindlasti väiksem kui Tallinnas või Tartus asuvatel sama keti poodidel". Ainult, et kaupa ei osta poed individuaalselt vaid seda tehakse terve keti jaoks. See on ka üks peamiseid põhjuseid, miks väiksemates asulates avatud suuremate kettide poed suudavad pakkuda kaupu üle tee asuvast väikepoest odavamalt. Põhjamaade keskustest kaugemal asuvate poodide võrdlus Tallinna või Tartuga on sobimatu ja võrrelda tuleks riikide suurust, kus poeketid tegutsevad, ja potentsiaalsete klientide arvu. 
• Trasberg näib olevat ka seisukohal, et investeeringute tagasi teenimiseks on ainus võimalus hinnatõus. Kui aga poeketid suudavad kasumlikult tegutseda, siis ei takista miski neil investeeringuid tagasi teenimast. Hinnatõusu põhjuseks ei ole niivõrd investeeringute tagasi teenimise vajadus kuivõrd möödapääsmatu tõsiasi, et kaupade hinnad sageli tõusevad, töötajad soovivad kõrgemat palk ja kommunaalkulude tõusust pole samuti pääsu. Kõik need tegurid kokku sunnivad kaubanduskette ka hindu tõsta kui nad soovid kasumlikult edasi tegutseda. 
• Trasbergi vildakast loogikast annab hea ettekujutuse ka näiteks see kui mõni tema loogikakonstruktsioonidest lihtsamalt ümber sõnastada. Näiteks lause "majandussurutise ajal toidukaupade osa tarbimiskorvis tavaliselt suureneb, mis teeb ka hinnatõusu võimalikuks" ehk siis Trasbergi arvates "hinnatõusu teeb võimalikuks see, et majandussurutise ajal toidukaupade osa tarbimiskorvis tavaliselt suureneb". Kusjuures majandussurutise ajal suureneb toidukaupade osa tarbimiskorvis eelkõige sellepärast, et tarbekaupade ja investeeringute tegemist lükatakse edasi ja tarbimiskorvi suurus tervikuna väheneb, kuid toidukaupade osa selles jääb konstantseks. Hinnad ei pea selleks tõusma, et toidukaupade osakaal tõuseks. 

Eelnevalt tõin välja Trasbergi edasiste mõttekäikude eeldused – eksitavad väited, alusetud spekulatsioonid, tendentslik defineerimine, sobimatud võrdlused ja varjatud eeldused, millel puuduvad kokkupuuted tegelikkusega. Kõige selle põhjalt asub aga Trasberg edasi spekuleerima ja lausa soovitusi jagama.

Loomulikult on vildaka analüüsi alusel võimalik Trasbergil imestades küsida, et miks turukonkurents õigeid signaale ei anna ja miks nii palju toidupoode on ehitatud. Täpselt samuti nagu imestada selle üle, miks ehitatakse poode sinna, kuhu jõudmiseks tuleb mööduda viiest samalaadsest pooltühjast poest samas endale teadvustamata, et need viis poodi on kõik erinevatele inimestele kõige lähemad poed ning linna näol ei ole tegu tunneliga, mille lõpus asuva poeni jõudmiseks tuleb kliendil ilmtingimata kõigist teistest mööduda. Trasberg pole vaevunud endale isegi elementaarsemaid kaasaegse jaekaubanduse põhimõtteid selgeks tegemast mille tõttu ei ole põhjust tõsiselt võtta ka tema hinnangut "pooltühjadest" poodidest.

Ja siis hakkavad tulema järeldused, mis jahmatavad enda totrusega.

• Kui ikka kaks kolmandiku poodidest sulgeda, siis ei ole enam alust väita, et ostuvõimalused ja -mugavus ei halvene. Hinnad tõuseksid konkurentsisurve arvestatava vähenemise tõttu, väheneks kauba valik ja möödapääsmatult ka mugavus nende poodide klientide jaoks, kes varem sooritasid enda sisseostud nüüd suletud poodides. 
• Täiesti vastutustundetu on aga Trasbergil väita, et tegu on ennasthävitav konkurentsiga, mida "riik" peaks piirama läbi ühiskonna ressursside efektiivsema kasutamise kujundamise: läbi toidupoodide (millal on toidupood ainult toidupood?!) asukoha "parema" planeerimise, kauplemise tingimuste kujundamise ja poodide lahtioleku aegade piiramise. Sisuliselt on tegu subjektiivsete kriteeriumitega, mida pole võimalik objektiivselt hinnata, kuid mis loovad turule sisenemise ja laienemise barjäärid, mis möödapääsmatult vähendavad konkurentsi ja võimaldavad ka valitud õnnelikel kehtestada kõrgemaid hindasid.
• Jah, iga tund kaupluste lahtiolekuaega tähendab kulutusi, kuid kui üldjuhul ületab täiendavate tundidega saadud kasu kulu, sest vastasel juhul ei hoitaks poode nii pikalt lahti. Poe omaniku jaoks on pikem lahtiolekuaeg võimalus enda investeeringult kiiremini ja rohkem teenida. Mõnedes mikroökonoomika õpikutes nimetatakse taolist nähtust efektiivsuseks mitte ebamõistlikeks kuludeks nagu igasuguse kaubanduskogemuseta Trasberg näib arvavat. Hämmastav on ka Trasbergi väide, et lahtiolekuaega oluliselt lühendades saaks "ühiskond märkimisväärselt ressursse kokku hoida". Ei sõnagi sellest, et lahtiolekuaegade lühendamisega kaoks ka sajad kui mitte tuhanded üpriski tagasihoidlike nõudmistega töökohad. 
• Trasberg apelleerib korduvalt "ühiskonna ressurssidele" ja "ühiskonna rikkuse" madalale tasemele nagu looks inimeste töökohtade kaotamine ja kõrgemad hinnad kuidagi rikkust juurde mitte ei vähendaks inimeste sissetulekute ostujõudu, koormaks sotsiaalabi süsteemi sadade töötutega ning suurendaks konkurentsi alles jäänud töökohtadele, mis aga võimaldaks poeomanikel maksta madalamat palka või vähemalt seda oluliselt aeglasemalt tõsta. 
• Väited kaubandussektori madalast kasumitasemest on kõigest väited, mis rahvusvahelises võrdluses ei oleks tõsiselt võetavad. Ilmselt on see ka põhjus, miks Trasberg taolisest võrdlusest hoidub. 

Arvestades sellega, kuidas Trasberg on varem esinenud, siis ei peaks taoline kirjutis mind eriti üllatama, kuid masendav on taolist üllitist lugeda ilma, et keegi seda ümber lükkab. Nüüd on vähemalt see puudus kõrvaldatud.

Tagged with:

Categorised as: ...