Infosteetikast, Wikipediast ja Friedmanist
Vabalogis on ka varem informatsiooni visualiseerimisest juttu olnud (1, 2), kuid enne kui ma ise nii kaugele jõudsin suutis keegi ettevõtlik inimene ainult informatsiooni visualiseerimisele ja disainile tähelepanu pöörava blogi luua – Information Aestehtics. Tegu ei ole ainult silmailu pakkuva leheküljega vaid ka praktiliste näpunäidetega näiteks Exceli kasutajatele:
An extremely simple technique for adding simple bar charts or sparkline-like diagrams within the cells of an Excel spreadsheet. the already built-in Excel REPT function repeats any text entry a certain number of times. for instance, REPT(”X”,10) results in “XXXXXXXXXX”. so the trick is to repeat specific characters, such as a single bar “|” to create data bars.
* * *
New Yorker’is on pikem artikkel Wikipediast, kust Wikipedia asutaja Jimmy Wales mainib ära ka Wikipedia intellektuaalsed esivanemad:
As an undergraduate, he had read Friedrich Hayek’s 1945 free-market manifesto, “The Use of Knowledge in Society,” which argues that a person’s knowledge is by definition partial, and that truth is established only when people pool their wisdom. Wales thought of the essay again in the nineteen-nineties, when he began reading about the open-source movement, a group of programmers who believed that software should be free and distributed in such a way that anyone could modify the code.
Huvitav on see, et paljud inimesed ei seosta hindasid eriti informatsiooniga ja on valmis osasid hindasid kas külmutama või kuidagi reguleerima. Samas on valdav enamus inimestest nõus väitega, et parimate otsuste tegemiseks on vaja kõige värskemat ja täpsemat informatsiooni.
Hinnad on informatsioon ja igasugune aktiivne sekkumine, mille tulemus on hindade moonutamine, põhjustab eksitava informatsiooni edastamist tarbijale, kes ei saa enam lähtuda valikute ja otsuste tegemisel õigest informatsioonist.
* * *
Greg Mankiw kogus mõni aeg tagasi kokku viited Milton Friedmani dokumentaalsarjale “Free to Choose”, mida saab juba mõnda aega Google Video vahendusel vaadata. Iga osa kestab umbes tund ja kokku on sarjal kümme osa.
Categorised as: ...
Keskmine lõik (informatsioon ja hinnad) tundub kuidagi mõttepoolik.
Kas sa pead silmas hinnainformatsiooni (=informatsioon hindade kohta)? Kas sa oleksid nii lahke ja selgitaksid näidete varal, mis olukorras hinnainformatsioon hindu moonutab (kui ma asjast õigesti aru sain), mis selle tagajärjed võiksid olla ja kuidas halbu tagajärgi ära hoida?
Hind kui agregeeritud informatsioon (tööjõu maksumus ja saadavus, kapitali soetus hind ja amortiseerumine, litsentsid ja load, transpordi ja tehingkulud, alternatiivkulud) mitte informatsioon hindade kohta.
Kui sa veel pole midagi Hayek’ilt lugenud aga oled valmis vähemalt midagi temalt lugema, siis tsitaadis mainitud “Used of Knowledge in Society” on piisavalt lühike ja konkreetne, et seda võib alati soovitada:
http://www.econlib.org/library/Essays/hykKnw1.html
Ahah, sain vist natuke aru, mida Hayek öelda tahab. Aga mida sina öelda tahad?
“…paljud inimesed…on valmis osasid hindasid kas külmutama või kuidagi reguleerima.”
*Kes* on valmis külmutama-reguleerima ja miks ainult osasid hindasid?
Minu arust ettevõtete juhid sätivad kõiki oma kaupade-teenuste hindasid, samuti töötajate palku ettevõtte kasumit arvestades (mis on juhuslik alus – sõltub ahnusest ja kadedusest, mis kõigub ettevõttest ettevõttesse), mitte ei juhindu näiteks sellest, et ühiskondlikult vajalikum teenus võiks olla kättesaadavam ja ühiskondlikult vajalikum töö kõrgemini tasustatud.
Samuti kohati väga suvalised alused on riigi poolt määratud maksudel (eriti riigilõivud), palkadel (õpetajate, arstide-õdede ja päästeteenistuse töötajate palgad peaksid kindlasti märksa kõrgemad olema või peaks neile lisahüvesid pakkuma) ja riiklike teenuste hindadel.
Minu arust toimub praegu üleüldine rahaga mõõdetavate suuruste reguleerimine, külmutamine ja üksteise ületrumpamine selles vallas – eranditult tarbija-lihtinimese kahjuks. Plutokraatliku kapitalismi, s.t. praeguse majanduse tingimustes on Hayeki ihaletav hinna informatsiooniväärtus kahjuks kasin.
N-liidus oli kauba hindade infoväärtus suurem, sest kogu riigis olid samad hinnad. Veel parem – iga kaup sai tehases omale hinna külge, mitte alles poes. (Mitte et ma N-liidu majanduskorraldust eelistaks kapitalismile – ei eelista kumbagi.)
Või mida sina öelda tahtsid?
Heh, ega blogist ei saagi alati absoluutset selgust loota. Mida ma aga silmas pidasin (“paljud inimesed…on valmis osasid hindasid kas külmutama või kuidagi reguleerima”) on ikkagi avalik sektor. Alustades sundüürnikest, kes ei tahe enda elamu eest maksta turuhinda ja on selleks pöördnud korduvalt just poliitikute poole – lõpetades elektrihindadega, mis on tegelikust turuhinnast madalamal ja põhjustavad jätkuvalt raiskamist. Iga kord kui kütuse hinnad tõusevad võib kuulda kuskil mingit oigamist, et hinnad tuleks fikseerida olemas olevale tasemele.
Sinu mõttekäigust jääb mulje nagu sinu arvates oleks iga firma monopol, millel puudub konkurents ja selle tõttu saab hindu määrata nii nagu parajasti enda ahnus lubab. Kui sa oleks reaalselt kokku puutunud ettevõtluse ja konkurentsiga, siis tõenäoliselt sa sellistest üldistustest hoiduks. Ühiskondlikult on vajalikud väga vähesed teenused aga üldisemalt – ühiskond ei otsusta midagi, otsustavad inimesed ja kõigil neil on erinevad väärtused ja prioriteedid. See mis on sinu arvates ühiskondlikult vajalik ei pruugi seda olla minu arvates.
Kui meil õpetajad ja arstid saaksid palkasid mitte avalikult sektorilt vaid vastavalt osutava teenuse müügile, siis ei oleks ei arstide ega tõenäoliselt ka õpetajate palgad nii madalal. Kindlasti saaksid märksa kõrgemat palk hinnatud spetsialistid.
Sa vaata, mida tarbija-lihtinimene Eestis täna endale lubada saab ja mida ta sai endale lubada 10 aastat tagasi, siis räägime edasi.
“N-liidus oli kauba hindade infoväärtus suurem, sest kogu riigis olid samad hinnad. Veel parem – iga kaup sai tehases omale hinna külge, mitte alles poes.”
Minu teada pandi hinnad paika Hinna Komitees mitte tehases nagu ka tootmiskogused, mille tõttu ei oli mõni aasta midagi väga palju ja odavalt ja teine aasta polnud midagi…samuti odavalt 😛
Hayek’i kogu juttu point selles oligi, et kui keegi ütleb, et auto maksab nüüd 1000 krooni, siis see on informatsioon, mis eirab reaalsust. See hind ei edasta informatsioon auto sisendite jaoks vajaminevast summast ning teeb mõttetuks igasugused investeeringud tootmisesse. Tänapäeva maailm on aga märksa integreerunum ning vähe on tootmisharusid, kus kõik sisendid on võimalik saada enda riigi piirest ja seda ilma eksporditulu konkurentsita.
Ilmselgelt ei saa Tallinna kilu müüa teises NL’i otsas sama hinnaga, mis Tallinnas, sest arvestada tuleb ka transpordikuludega. Ainult käsumajandus saab võimaldada hinna tehases kleepimist – loomulikult tulemused oli siis samuti näha: nadi kaubavalik, defitisiidid koos järjekordadega ja masendavad poed.
“Mitte et ma N-liidu majanduskorraldust eelistaks kapitalismile – ei eelista kumbagi”
Väga huvitav oleks teada, mida siis sina eelistaksid?
Väide, et N-Liidus olid hinnad informatiivsemad on sulaselge provokatsioon!
N-Liidus olid hinnad kompartei poliitika üks osa, mille peamiseks eesmärgiks oligi inimesi petta, näidata olukorda paremana, kui see tegelikult oli.
“Sinu mõttekäigust jääb mulje nagu sinu arvates oleks iga firma monopol, millel puudub konkurents ja selle tõttu saab hindu määrata nii nagu parajasti enda ahnus lubab.”
Esiteks. Iga tegutsev firma omab turust mingit tükki ja tegutseb sellel tükil kui ainuvalitseja ehk monopol. Konkurents tekib siis, kui ta üritab oma tükki laiendada või kui keegi teine tungib tema alale.
Teiseks. Konkurentsiga on see jama, et ta pole ühegi firma jaoks eesmärk. Ükski firma ei tegutse selleks, et teistele puhtast südamest konkurentsi pakkuda. Ei tegutseta selleks, et teistel oleks konkurent, et nad saaksid oma tooteid-teenuseid parandada ja hindu alandada. Tegutsetakse selleks, et turult kasum välja võtta ja heal juhul seda võtma jäädagi. Seda saab kõige paremini kindlustada sellega, et teised süüakse turult välja ja tubli ettevõte rakendab selle eesmärgi teenistusse kõik vahendid: hinna- ja palgapoliitika, lobitöö riigihangete võitmiseks, avalikud suhted ja reklaami, patendi-, kaubamärgi- ja autorikaitsevaidlused jne. See tähendab, et eesmärk on monopol.
Kui suvatsed nende arutluste tõeväärtuses kahelda, siis lase käia. Ise arvan, et nendel alustel võib küll iga firmat teatud määral monopolina käsitleda.
Riigi turukäitumine ei erine firmade turukäitumisest. Riik laiab üsnagi samamoodi nagu iga firma laiaks, kui tal nii palju võimu oleks.
“Kui meil õpetajad ja arstid saaksid palkasid mitte avalikult sektorilt vaid vastavalt osutava teenuse müügile, siis ei oleks ei arstide ega tõenäoliselt ka õpetajate palgad nii madalal.”
Võib-olla, aga mismoodi sa kapitalismi reeglite järgi tagad, et õpetajad ja arstid – ülivajaliku ühiskondliku teenuse osutajad – saavad kõrget palka ja nende teenus on samas kõigile kättesaadav, s.t. TASUTA! Mitte kuidagi ei tee sa seda, eriti kui “riik ei sekku”, nagu sa oma sõnavõttudes alatasa soovid ja soovitad.
Minu Hayeki-kriitika on kokkuvõttes selline: hinna infoväärtus selles mõttes, et ta kajastaks infot toote-teenuse “sisendite jaoks vajaminevast summast”, kehtib praeguses maailmas ainult “tootmiskulu” mõiste näol. Praeguses kapitalismis ei näe ma kuidagi, et sisend kajastuks lõpphindades – nii tooraine-, hulgi- kui ka jaehindades. Need hinnad kujunevad hoopis teistel kaalutlustel – on olemas ettevõtte hinnapoliitika, mis on üks vahendeid oma turuosa suurendamiseks ja konkurentide konkurentsivõime halvamiseks.
Niisiis kajastab hind minu arust eelkõige ettevõtte turul-laiamise-võimet ja -julgust. Sisend kajastub seal väga juhuslikult, kui üldse.
Paul: “Väide, et N-Liidus olid hinnad informatiivsemad on sulaselge provokatsioon!”
Jüri Saar arvab, et hinnad kajastavad sisendit. Mina arvan, et hinnad kajastavad eelkõige ettevõtjate hinnapoliitikat ja väga vähe midagi muud.
N-liidu poest poodi vankumatud hinnad sisaldasid järgmist infot:
– tootja, kes sai poehinda oma tootmiskuludega võrrelda, nägi, kui palju riik teda või tema riiki toetab;
– teenusepakkuja, kes sai võrrelda oma teenusest laekuvat tulu ja riiklikult määratud palka, võis umbes samamoodi arutleda;
– ostja, kes sai toote-teenuse hindu oma palgaga võrrelda, nägi, kas see toode-teenus on tõesti mõeldud inimestele laialt tarbimiseks või ainult kaugelt imetlemiseks.
Selle üle, kumb info kasulikum on ja millist infot hinnad lõppkokkuvõttes ideaalühiskonnas PEAKSID kajastama, võibki vist vaidlema jääda. Mina ei eelista kumbagi.
Eke: Ilmselgelt Vabalogis ma mikroökonoomikat õpetama ei hakka, kuid mõõduka tasu eest olen sulle nõus eratunde andma 🙂
PS. Sul on mitmed vajalikud jupid juba olemas, kuid mulle tundub, et sa vaatled olukorda liiga staatiliselt ja ei taju päris kõiki seoseid…samas oled üks mõtlemapanevamaid kommenteerijaid.