VABALOG

Lahates Leo Kunnase pealiskaudset "analüüsi"

Mõni aeg tagasi kirjutasin, et on põhjust tutvuda Leo Kunnase värske teosega “Viiv pikas sõjas” ja eriti selle teoses sisalduva väidetava majandusliku analüüsi aspektidega. Pean tunnistama, et kaanest kaaneni teost läbi ei lugenud, kuid piisavalt põhjalikult, et leida üles “analüüs” ja mõned muud huvitavad palad, mis võimaldavad järeldada, et ega Kunnasel NATO vastu mingit erilist sümpaatiat pole.

Kunnase NATO vaenulikusest seekord juttu ei tee vaid keskendun pigem “analüüsile”.

Kogu “analüüs” taandub tegelikult neljale leheküljele teose lõpus (lk 235 – 238), kust puuduvad viited ja täpsustused, mille tõttu jääb minul arusaamatuks, kust tulevad ja mida tähendavad numbrid nagu 16 000 kaitseväe operatiivstruktuuris, administratiiv- ja väljaõppestruktuuris 3000 ning täiendus reservis 30 000 inimest? Vähemalt on Kunnas nõus tunnistama, et sõjalist jõudu on võimalik rakendama kuni 50 000 meest.

Ähmaselt optimistlik number, kuhu võib autor vabalt arvata ka ilma sõjalise väljaõppeta inimesi näiteks operatiivstruktuuri 16 000 inimeste sekka. Need, allikad, mis on avalikud ja millele on ligipääs lihtsurelikel, toovad Kaitseväe rahuaja keskmiseks suuruseks ca 5500 inimest, kellest pooled on ajateenijad. Kust tuleb aga Kunnasel selline ulatuslik reserv?

Michael H. Clemmesen kirjutas 2000. aasta Baltic Defence Review’s (PDF lk 117), et Eestis on parimal juhul võimalik välja arendada kuni 20 000 meheline reserv, kuhu oleks hea tahtmise juures võimalik lülitada täiendavalt 50%, kes sobiks küll pigem tagalasse tegutsema. Brigaadikindral Clemmesen’i sulest pärineb ka väide, et tänapäeval pole võimalik rohkem kui 5 aastat tagasi ajateenistuse läbinuid ilma nädalate pikkuse täiendõppeta rindele saata. Eesti tingimustes tähendab see täna maksimaalselt 3000 meest aastas ehk 5 aasta peale 15 000 meest.

Igasuguse tõsiselt võetava analüüsi eelduseks on sama väärne suhtumine algandmetesse erinevate stsenaariumite puhul, kuid kahjuks ei soovi Kunnas sellest kinni pidada. Kui jutt läheb elukutselisele kaitseväele (Kunnase sõnastuses palgaarmee), siis selgub üpris kiiresti, et elukutselise kaitseväe puhul lakkaks reserv eksisteerimiast – võimalik oleks kasutada ainult täiendavat ligi 5000 liikmelist kaitseliitu. Eriti huvitavaks teeb sellise vassimise tõsiasi, et sama peatükki alguses selgitab Kunnas USA reservistide rolli. Reservistide, kellest enamus on teeninud elukutselistena sõjaväes, kuid on mõõduka lisatasu eest ennast reservi arvanud ja käivad pidevalt ennast täiendamas.

Elukutseline kaitsevägi toodaks ka Eestis reservi, ainult et mõne kuulise kogemuse asemel oleks neil aastate pikkune kogemus ja motivatsioon ka iseseisvalt kordusõppustele tulla vastupidiselt ajateenijatele, kes pole esialgsest teenistusest sageli huvitatud ja veel vähem hilisematest kordusõppustest. Tegu ei oleks kaugeltki nii suure reserviga, kuid samas oleks see tõsiselt võetavam ja usaldusväärsem.

Täiesti kohatu on Kunnase poolt Eesti ja Kuveidi võrdlus. Jah, mõlemad on väikeriigid, kuid vastupidiselt Kuveidile, mida ründas Iraagi armee Saddami eestvedamisel, on Eesti nii NATO kui Euroopa Liidu täieõiguslik liige. Kuveidil puudus usutav sõjalise heidutuse võimalus, kuid Eesti saab toetuda mõlema organisatsiooni toele juba ennetavalt ning heidutus, mis kaasneb nende kahe organisatsiooni liikmelisusega on märksa tõsiselt võetavam kui iseseisev kaitsevõime.

Murelikuks tegi mind aga see osa Kunnase raamatu viimasest peatükist, mis algab palju lubavalt: “Kui analüüsida palgaarmee loomise majanduslike aspekte…”, kuid tähendab Kunnase jaoks ainult kasvavaid personalikulusid ja suuremat osakaalu SKP’st. Ei sõnagi koolituskulude vähenemisest ja koolitusega seotud personali vabanemisest, ega alternatiivkulust. Jah, elukutselisele kaitseväele üle minnes personalikulud kasvavad, kuid sellega kaasnevad ka mitmed kokkuhoiud alustades koolituskuludega ja lõpetades kinnisvaraga, mida kaitsevägi peab haldama.

Üks suurimaid probleeme ajateenistuse olemuse selgitamisel on tema näiline odavus kuna ajateenijatele ei maksta palka nende vabatahtlikuks kaasamiseks vaid sunnitakse teenistusse vabaduskaotuse ja vägivalla ähvardusega. Sund annab võimaluse mitte tasuda ajateenijatele nende ajateenistuse eest vaid võtta nende poolt loodav väärtus neilt endilt – sisuliselt ajateenistusmaksu näol. Selle asemel, et katta personalikulud maksutuludest, millesse oleks sunnitud panustama valdav osa eestlastest (kõik, kes makse maksvad) finantseerivad ajateenistust praegu ajateenijad ainuisikuliselt samas kui ülejäänud ühiskond pääseb selle kulutuse tegemisest.

Sellepärast on äärmiselt tervitatav praeguse Kaitseministri eestvedamisel sisse viidud kõrgemad kompensatsioonid ajateenijatele, mis hajutavad vähemalt mingis ulatuses koormat, mis on praegu langenud ainult ajateenijatele. Ilmselgelt jääb minu arvates sellest väheks, kuid väited nagu oleks kuni 4000 krooni maksmine ajateenijatele kuidagi kohatu on asjatundmatu ja petlik.

Sellest, kui suureks ajateenistusmaks on Eestis kujunenud kirjutasin enda kolme aasta taguses bakalaureusetöös, kus arvutasin ka ajateenistusmaksu välja. Tõsi, aeg on edasi läinud ja numbrid natuke muutunud. Näiteks Kunnas toob lihtsõduri palgaks 12- 15 tuhat krooni, mis muudab ka ajateenistusmaksu suurust – mõistagi üles poole. See, et kulutused ei kajastu ühelgi eelarvereal ei tähenda, et neid poleks.

Elukutseline kaitsevägi on täiesti võimalik, kuid kahtlemata tähendab see täiendavaid kulutusi. Seni kuni kulutused on varjatud ja vähemalt osa sõjaväelasi ja poliitikuid teeskleb, et neid pole üldse olemaski, ei saa juttu olla mingist erilisest informeeritud debatist. Eesti Kaitsevägi saab eksisteerida sellisena nagu ta täna on ainult tänu teadmatusele.

Kunnasel on päris huvitav lõik enda “analüüsi” lõpu pool:

Need, kes on kaitseväe kohta kasutanud ilkuvaid väljendeid “massiarmee”, “hiigelsuur rahvaarmee” või “ajateenijatest kahuriliha”, pole üldjuhul teeninud päevagi üheski armees ning neil pole arvestatavaid sõjalisi teadmisi ega oskusi, nad on lihtsalt diletandid.”

Ma pole teeninud päevagi üheski armees, kuid olen kasutanud väljendit “ajateenijatest kahuriliha”. Kas see teeb minust diletandid jääb nagu ikka iga lugeja enda otsustada.

Samas vaimus tahaks Kunnasele aga südamele panna, et inimene, kes pole omandanud majandusalast haridust, kuid hakkab enda lihtsustatud arusaama majandusest analüüsiks nimetama ei sära silma millegi muu kui diletantismiga.

Kunnas ei argumenteeri – ta väidab ja oletab, näitab asju temale sobiva nurga alt – aga mida muud saab paadunud ajateenistuse toetajalt oodata. Mõistagi ei käi see kogu raamatu kohta, mis sisaldab kohati üpriski huvitavaid kirjeldusi ja mõtisklusi.

Pühapäevases Olukorrast Riigis võis samuti kuulda päris huvitavaid mõtisklusi ajateenistuse teemal. Saade pole veel interneti üles pandud, kuid loodetavasti on ta juba homme kuulatav SIIT.

Tagged with: ...

Categorised as: ...