Amazon Theater: innovaatiline turundus
Mida luksuslikum ja kallim on kaup seda keerulisema on seda müüa, eriti kui tal puudub praktiline väärtus. Reklaamid ei ole kunagi olnud populaarsed ja inimeste kalduvus reklaamide vaatamise asemel hoopis endal võileiba või popcorni teha on sõnumi jõudmise tarbijani teinud problemaatilisemaks.
Turunduse guurud jõudsid sarnase järelduseni nii 25 aastat tagasi, kui erinevad tooted hakkasid ilmuma filmidesse endisse. Loomulikult võis peategelane ka süzeest tingitult juua Coca-Cola asemel Pepsit, kuid iga aastaga tunduvad sellised kokku sattumused üha ebatõenäolisemad.
1990ndatel esilinastusid kaks filmi Mission: Impossible ja Independence Day. Mõlemas filmis mängis üllatavaltki suurt rolli PowerBook, Apple Computers’i poolt tehtud sülearvuti. Tunnistust sellest, et sülearvuti ei sattunud filmi päris juhuslikult, olid eraldi seisvad reklaamklipid, millega võib tutvuda vastavalt siin (M:I) ja siin (ID4).
Inimene harjub aga kõigega. Toote paigutused filmides on nüüdseks lihtsalt veel midagi, mida enamus inimesi on õppinud ignoreerima vaatamata toote paigutajate ambitsioonikusele, mille kulminatsiooniks on selline film nagu Cellular (2004). Sisuliselt on tegu Nokia telefoni pikendatud reklaamiga, mis kahjuks jätab inimesed passiivseteks vaatajateks, kes saavad ainult pärast nentida, et filmi sangar ei olnud inimene vaid hoopis telefon. Traditsiooniline formaat ja paljuski elukauge ja pingutatud süzee ei mõjuta inimesi vaid jätab nad ükskõikseks.
Vaja oli uut lähenemist. Midagi, mis on rohkem filmi kui reklaami moodi ja omab võib-olla isegi kunstilist väärtust.
2001. aastal otsustas BMW just taolise projekti kasuks. Valmis rida lühifilme, mille tegijateks olid mitte mingid tundmatud nimed vaid omaala tunnustatud professionaalid nagu Clive Owen, Madonna, David Fincher, Ang Lee, John Woo jt. Loomulikult jäi näitlejate kõrval filmi peastaariks ikkagi auto. Lühifilmide põhine lähenemine osutus võimalikuks peamiselt tänu internetile, mis on ideaalseks levituskanaliks. Nüüd ei pea mitte reklaam jõudma inimeseni vaid inimene otsib üles reklaami/filmi. Selline lähenemine eeldab aga kahte asja: kvaliteeti ja valmisolekut sellesse kvaliteeti investeerida.
BMW filmide edu kriitikute ja inimeste seas andis põhjust isegi teiseks seikluste rohkeks hooajaks. Internet kui meedium, mis seab kvaliteedile nagunii teatud piirangud, on odav, sundides piiratud ressursse suunama hoopis originaalse kunstilise lahenduse kujundamisele.
Üks asi on müüa midagi luksuliku ja suurt – midagi mis on staatuse sümbol – kuid hoopis raskem on müüa filmide kaudu näiteks käekella, lipsu või kardinaid, kuid just seda üritab teha Amazon Theater. Tegu on märkimisväärse arenguga, kus Amazonis sisseoste sooritavad inimesed saavad muidu nii staatilisse atmosfääris tuua vaheldust väikseid lühifilme vaadates. Igal filmil on oma lehekülg, kus nimekiri asjadest, mis filmis suuremat või väiksemat rolli mängisid. Enamus neist on aga piisavalt odavad, et langeda impulsiivostu kategooriasse – loomulikult ameeriklastel jaoks rohkem kui eestlastel.
Kuna eelarve tundub Amazonil olevat mõnevõrra piiratum, kui BMW filmidel, siis kompenseeritakse leidlikkuse ja interaktiivsusega nagu filmis “Do Geese See God?” Samas ei ole loobutud tuntud nimedest ja nägudest, vähemalt neist, kes on millegi uudsega nõus kaasa minema.
Kuuldused Amazoni lühifilmide edust on andnud alust spekulatsiooniks, et esimesed 5 lühifilmi ei jää viimasteks ja lisa on tulemas!
Categorised as: ...
Lisa kommentaar