Päeva rumalus ehk Villu Vane võiks rohkem mõelda ja vähem rääkida
«See, et naabritel veelgi viletsamini läheb, meid ei lohuta. Meie teedel hukkuvad ju siiski meie oma Eesti inimesed,» ütles Vane. «Kuigi jah, see, et ohvrite arv on kõigis kolmes riigis korraga nii palju kasvanud, on asjaolude seletamatu kokkusattumine.»
Mul pole sõnu. Tegelikult on, kuid enamus neist ei vääri viisakas seltskonnas, mida Vabalogi lugejaskond kindlasti on, mainimist.
Aga ikkagi, miks tuleb väidetava juhtivspetsialisti suust sellist jura? Ilmselgelt pole liikluseõnnetustes hukkunute kasv kolmes riigis “asjaolude seletamatu kokkusattumine” vaid mingisuguste protsesside tulemus. Selle asemel, et käsi laiutada ja juhuse kaela kõik ajada võiks asja uurida natuke põhjalikumalt ning välja tulla mõnede hüpoteesidega.
Minul näiteks on üks teooria.
Nimelt kaasneb tugeva majanduskasvuga üldine autode soetamine. Kui autosid tuleb majanduskasvuga juurde nagu muda, siis teedega on olukorda märksa keerulisem. Neid tuleb igal aastal juurde näpu otsaga ja sedagi rohkem maanteede kui linnatänavate näol. Kui vaadata statistikaameti andmebaasi (majandus>kinnisvara>teed ja tänavad), siis kõige rohkem on juurde tulnud just erateid, millele pole kahjuks valdavale osale eestlastest mingit asja.
Kui autode arv on Eestis perioodil 2000-2006 kasvanud 20%, siis teed hulk on samal perioodil kasvanud ainult 8% ja sellest 8% moodustavad erateed – üllatus, üllatus – 78% ja metskondade teed ülejäänud 22%.
Vabandage väga, aga mida kuradit siin imestada on, et liiklusõnnetuste ja hukkunute arv suureneb kui sisuliselt samadele teedele peab mahtuma 20% rohkem sõidukeid. Lisaks sellele on enamus nendest sõidukitest koondunud suurematesse linnadesse, kus on keeruline olemas olevaid teid laiendada rääkimata siis veel täiesti uute ehitamisest.
Ma arvan, et pigem on meil põhjust küsida, miks meil rohkem hukkunuid ei ole!
Graafikult võib näha, et vaatamata teede vähesusele ja autode rohkusele on hukkunute arv Eestis siiski järk järgult vähenenud ja mingiks paanikaks – mida mõned ajakirjanikud näivad vägisi tekitavat – pole absoluutselt mingit põhjust.
Erinevad liiklusohutus kampaaniad on olnud üpris edukad ja koos paremat turvalisust tagava tehnoloogiaga uuemates autodes on õnnestunud liiklusõnnetustes hukkunute arvu isegi vähendada ja viimase aasta jooksul enam-vähem samal tasemel hoida vaatamata sellele, et liiklusesse lisandus üle 75 000 sõiduki ainuüksi eelmisel aastal, mis on enam kui 2 korda rohkem kui keskmisel aastal viimase 10 aasta jooksul. Viimati võis sarnast autode hulga kasvu täheldada 1995. aastal kui liiklusesse lisandus üle 66 000 sõiduki.
Kui nüüd uuesti vaadata hukkunute graafikule, siis võib näha, et hukkunute arv hakkas pärast suuremat autoostu (1995) lõppu uuesti tõusma, kuid mõne aja möödudes stabiliseerus ja hakkas uuesti langema.
Eesti ei ole siin mingi erand vaid suht sarnast tendentsi võib täheldada ka Soomes: majanduskasvu soodsates tingimustest ostetakse sõidukeid, mille järel tõuseb teede liikluskoormus ja õnnetustes hukkunute arv, mis oma korda sunnib laiendama olemas olevaid teid ning ehitama uusi. Kuna teedeehituse on tegu ulatuslike ja kallite infrastruktuuriprojektidega, siis võtab see kõik aega seni proovitakse aga “odavamaid” ajutisi lahendusi, mille mõju on pikemas perspektiivis küsitav.
Siinkohal väike küsimus kõigile alkoholipoliitika karmistamise sõpradele: milline on olnud Soome karmi alkoholipoliitika mõju liikluses hukkunute arvule?
Mida ma kogu selle jutuga tahan öelda?
Esiteks, pole olukord kaugeltki nii jube kui meediakajastusest võiks järeldada ja teiseks, lihtsaid lahendusi liiklusohutuse tõstmiseks pole. Jäänud on ainult keerulisemad lahendused nagu olemas oleva teedevõrgustiku jätkuv kaasajastamine ja ummikumaksud linnades.
Categorised as: Määratlemata
Kui eelmisel aastal lisandus “75 000 tuhat” autot, siis mitukümmend autot praegu iga eestlase kohta on? : )
Aga ega mul ei ole keeruline need numbrid siin ära mainida viimas 16 aasta kohta:
1990 – 438700
1991 – 463300
1992 – 502600
1993 – 534700
1994 – 416900
1995 – 483400
1996 – 518600
1997 – 549000
1998 – 579800
1999 – 589500
2000 – 596300
2001 – 536900
2002 – 530900
2003 – 570800
2004 – 614000
2005 – 641700
2006 – 717600
Kui päris täpne olla, siis tegu on sõidukitega, kuid kasv tuleb ikkagi autodest mitte bussidest või veokitest.
Heh, “nende numbrite” all mõtlesin loomulikult sõidukite koguarvu 😛
Lisaks veel see nüannss, et kui autosid tuleb liiklusesse juurde, siis tuleb paratamatult juurde ka juhte, ning just noored juhid kipuvadki rohkem õnnetusi tegeme.
Üks asi ei meeldinud mulle selle artikli juures veel. Nimelt räägiti seal, et õnnetuste vähenamiseks tuleb hakata ka neid püüdma, kes sõidavad maanteel 90 alas 100-ga ja põhjenudseks toodi kaks hiljutist õnnetust. Esimese puhul oli keegi sõitnud 50 alas 130-ga (mis ei ole sama mis 90 alas 100) ja teise puhul oli väidetavalt ületatud kiirust, seda aga ei mainitud, et varasema uudise järgi oli ka juht purjus. Kui paljude liiklusõnnetuste põhjuseks on 10 km/h suurem kiirus nii et neid kõiki karistama peaks.
75 000 tuhat = 75 000 000 (e. 75 miljonit).
Ok, nüüd jõudis kohale ja parandused tehtud. Suured tänud tähelepaneku eest.
Ma ka ei saa sellest aru, et miks siis 10km/h kiirust ületavad inimesed järsku on ette võetud. Et kui kihutajaid kätte ei saa, siis suurendame valmimit ja hakkame hoopis täiesti mõistliku kiirusega sõitvaid juhte kiusama? Nõme.
Küsitav on , et kas see piirmäär peab olema 10km/h või mõni muu, aga selge on see, et midagi oleks tagumine aeg ette võtta. Kui veel mõni aeg tagasi oli keskmine kiirus linnas tiba suurem, kui 50 km/h ja mõned üksikud sõitsid kiiremini, siis praeguseks on jõutud sinnamaani, et 60-70km/h on tavaline sõidukiirus ja sinna otsa kiputakse veel omakorda 10-20km/h lisama. Näiteks Pirita teel sõidavad praktiliselt kõik kiirusega vähemalt 90 km/h ja mõned, kel suurem ja kallim auto, ka veel üle. Ja seda olukorras, kus iga hetk võib teele pudeneda mõni jalgrattur või rulluisutaja (ülekäigurajal). Juhid on ajanud segi lubatud ja kohustusliku sõidukiiruse, nii et kohustuslikuks loetakse 50+20…. Ei eita, et vahel läheb ka endal kiirus suuremaks, kui lubatud, samas, kui puudub igasugune oht karistatud saada, mida siis ikka pabistada. Nii et nulltolerants ja mitte ainult kiiruseületajate suhtes.
Tuttav rääkis muljeid USA liikluskultuurist: Autojuht kes tegeles liiklusvoolus “süstimisega” ei jõudnud kuigi kaugele ja tal oli pikalt aega rahuneda, andes politseile seletusi ja vormistades rikkumist… Meil sõidetakse Järvevana teel, jalgratastele mõeldud osal täiel kiirusel…
Sõitsin eile Paldiski maanteel Veskimetsa piirkonnas 70 alas kiirusega 83 km/h (spidomeetri järgi, tegelik kiirus siis umbes 77-78 km/h). Korraks tekkis mul tunne et olen seisma jäänud sest minust möödusid kaks sõidukit kiirusega umbes 120-130 km/h. Selline kogemus siis…