Tsunami – enne ja pärast
Mul pole Aasia tsunami kohta öelda midagi, mida pole juba paljude teiste poolt öeldud. Pigem suunaks uudishimulike Wizblogi “enne ja pärast” leheküljele, kus pilte nii saartest, rannikust kui mõõnast, mis tsunamile eelnes.
TÄIENDATUD: Üks mõtte, mis selle katastroofi käigus kohe meelde ei tulnud, sai tegelikult alguse eelmisel aastal Floridat laastanud orkaanide ajal. Kuigi inimohvreid seal eriti palju ei olnud (mõnikümmend), siis elamuid hävines sadu. Mul tekkis tahes tahtmata küsimus, et miks inimesed ikkagi ronivad elama piirkonda, kus tõenäosus, et sa enda kodust ilma jääd pole sugugi tühine.
Ma võin küll eksida, kuid üks põhjusi tundub vähemalt USAs olevat föderaalne abi, mis sageli ulatub sadadesse miljonitesse (isegi miljarditesse) dollaritesse, millest finantseeritakse infrastruktuuri ja sageli ka kodude ning äride taastamist. Kõlab altruistlikult, kuid saadab orkaani tsoonis elavatele inimestele vale signaali.
Selle asemel, et hinnata orkaanist tulenevat kahju, kipuvad inimesed arvestatama föderaalse abiga ning elama piirkondades, kust võiks kaugemale hoida või kus võiks vähemalt natuke vastupidavamaid hooneid ehitada. Erasektor pakub küll kinnisvara omanikele kindlustust, kuid seda sugugi mitte “reaalse” hinnaga, sest föderaalvalitsus katab osa kinnisvaraomaniku kahjudest kui tal on vähemalt mingi kindlustus.
Kui kindlustusfirmad ja nende kliendid teaksid, et nad ei saa föderaalabi, siis tõenäoliselt muutuks märkimisväärselt ka nende suhtumine. Rannamajade kindlustamine oleks meeletult kallis nagu ka ainult küprokist ning puust ehitatud majade kindlustamine. Hinnad sunniksid kirglikule rannas elamise soovile innovaatilisemalt lähenema – näiteks orkaanikindla eramuga nagu Dome of a Home.
Tõenäoliselt oleks orkaanikindla kodu kindlustamine odavam, sest potentsiaalsed kahjustused orkaanist oleksid minimaalsed. Föderaalabi ei peaks olema nii suur kui praegu ja selle saab suunata ainult infrastruktuuri taastamisele, kuigi ka siin tasub kaaluda kohalike omavalitsuste rolli õigete kulutuste tegemisel. Kas mitte ei vali ka nemad odavama väljapääsu kui teavad, et föderaalvalitsus nad hädast välja aitab?
Taoline lähenemine ei tähenda, et kannatanuid – enda kodudest ilma jäänud inimesi – ei võiks aidata. Seda ei tasu lihtsalt teha läbi föderaalabi vaid annetuste, millele ei saa aga alati julgelt lootma jääda. Aasia tsunaamile järgnenud annetustest võib näha, et teiste inimeste abile võib erakordsete sündmuste puhul siiski lootma jääda. Iga üks saab annetada nii palju või vähe kui soovib ja ebaefektiivne avalikust sektorist vahendaja jääks mängust välja.
Olen nõus tunnistama, et reaalsuses kipub taoline lähenemine olema poliitiliselt võimatu, kuid inimeste leidlikus ja soov paremini ning ohutumalt elada võib orkaanikindlad eramud juba peatselt teha pigem reegliks kui erandiks, eriti kui kindlustusfirmad on valmis neilt väiksemaid summasid küsima.
Categorised as: ...
Selle üle, miks need majad papist ehitatakse olen ka mina imestust avaldanud. Tundub, et autori poolt välja toodud põhjus on kindlasti üks arvestatav variant ja seega väärib tõsist tähelepanu.
Olin just kaks nädalat tagasi Kuubal, millest mingi paar kuud tagasi orkaan Ivan üle käis. Kuna esimesed päevad Havannas olid vägagi tuulised, siis orkaani võimalus tuli tahtmatult meelde. Tuul ulus hotelli akna taga nagu oleks kiirrongis sõitnud. Uurisin siis hotelli aknaid, et mis ime aknad need on, et ka orkaanid vastu peavad? Tulemus oli hämmastav -meil kodus on palju, palju tugevamad ja tihedamad aknad!!! Siit lihtne järeldus -kui taolised aknad nagu Kuuba Habana Riviera hotellil, mis on orkaanidele (vahetult ookeani rannal) vastu pidanud üle 50 aasta, siis on selge, et korralikult ehitatud Eesti keskmine maja oleks üsnagi orkaanikindel. Kui ka katuse konstruktsiooni natuke muuta, siis võiks taolisi maju lausa orkaanipiirkondadele soovitada.