Arenguriikide palkade kasvatamisest läbi imporditollide
Umbes kaks nädalat tagasi lubasin ühele kommentaarile mõne päeva pärast vastata. Kuna mul hakkab nädala pärast puhkus, siis rohkem jõudu on kulunud erinevate tööasjade tegemiseks ja selle tõttu on ka blogimine kannatada saanud. Kuna tegu oli aga kommentaariga, kus isegi üks ettepanek arengumaade olukorra parandamiseks, siis väärib see kommentaar ka vastust.
Kui ma ettepanekust õieti aru sain, siis arenguriikide elatustaseme ühtlustamiseks arenenud riikide omaga võiks kasutada imporditolle ettevõttele, mis toodavad enda toodangut arenguriikides, kuid ekspordivad arenenud riikidesse. Taoline lähenemine peaks avaldama survet palkade tõstmisele tänu vajadusele orienteeruda kapitalimahukamale tootmisele, mis omakorda suunab ettevõtjat palkama haritumat töötajat, kes seadmeid kasutad oskab. Tõusevad palgad, tõuseb vajadus hariduse järgi ja nii edasi.
Ma ei väsi kunagi kordamast, et rahvusvaheline majandusruum on üks keerulisemaid nähtusi sellele planeedil, mis rajaneb tuleviku ootustel ja miljardite indiviidide otsustel, mis kõik üks-teist suuremal või vähemal määral mõjutavad ja on üpriski tundlikud kunstlikele piirangutele, mis sageli mõjutavad negatiivselt ka piirajaid endid. Kommenteerija poolt toodud ettepanekuga on küll näiliselt lihtne ja ajendatud kõige õilsamatest motiividest, kuid tal on mitmeid puudusi, millest tooks välja ainult 3 kõige problemaatilisemat:
1. Kes otsustab milline palgatase on õiglane või õigustatud ja kas piirangud on üldised või suunatud kindlatele sektoritele? Probleem on selles, et objektiivselt “õiget” vastust pole. Kui eestlased kehtestaks imporditolle, siis oleks need ühtedele asjadele samas kui teisi ei saa me ise isegi mitte toota ja eestlaste elatustaseme parandamiseks on meil vaja neile ligipääsu. Ühtlasi on meie palgatase madalam kui Soomes või Prantsusmaal või USA’s ja palgatasemest lähtudes võib täiesti vabalt ka Eesti klassifitseerida arenguriikide hulka. See tähendaks aga tugevat lööki meie majandusele, mis on paljuski ekspordile orienteeritud ja veel suuremat nendele riikidele, kus siseturg on väike või olematu madalapalgataseme tõttu. Sisuliselt suruks imporditollid arenguriigid lisandväärtuse loomise alumisse otsa igaveseks, sest kõrgema lisandväärtusega kaupade ostmiseks, mis on ühtlasi kallimad, pole kellelgi raha. Maailm ei jagune rikasteks ja vaesteks vaid ka kõigeks, mis mahub sinna vahele. Arenguriigid võivad taolisi impordipiiranguid vastu kehtestada ja tulemuseks on vastastikune protektsionismi, mis vähendab kõigi rikkust.
Soovitan tutvuda ka sellise terminiga nagu autarkia ja pöörata tähelepanu nende riikide nimekirjale, mis seda on rakendanud nagu ka sellele, mis juhtus nendes riikides pärast autariklistest poliitikatest loobumist – parimad näited on Hiina ja India.
2. Milleks loobuda kaubavahetusest, mis meid kõiki rikkamaks teeb ja võimaldab investeerida arendustegevusse ja valdkondadesse, mis muidu rahastamist ei leiaks? Rahvusvaheline kaubandus on majandusteaduse täiesti eraldiseisev haru, millest on raamatuid kirjutatud rohkem kui ma lugeda jõuan, kuid üks on kindel: kaubavahetust ei toimuks kui tehing poleks vastastiku kasulik. Odavamad t-särgid Hiinast tähendavad väiksemad kulutusi Eestis (kui Euroopa Liidu poliitika poleks protektsionistlik), mis tähendab rohkem vaba raha eestlastel, kes saavad selle eest nüüd osta ka näiteks uue paari kingi, mis toodetud Indoneesias. Kui kehtestada imporditolle, siis väheneb valikuvõimalus nendel, kelle sissetulek on väiksem. Raha on nüüd ainult t-särgi jaoks ja hakkama tuleb saada vanade kingadega. Vasem on eestlane ja vaesemad on ka hiinlased ja indoneeslased, sest kuna sul oli valida kahe sama hinnaga särgi vahel otsustasid sa impordipiirangutest tuleneva üldise rahvuslikkuse lainel toetada hoopis eestlastest t-särgi tootjaid. Paljud otsused tehakse piir peal, kus lõpliku otsuse tingivad väikesed erinevused. Meie tänane heaolutase on saavutatud eelkõige läbi suurem efektiivsuse, mis vabastab olemas olevaid ressurss teisteks otstarveteks sealjuures ka haridus ja arendustegevuseks. Lõppude lõpuks ei takista miski kedagi annetamast odavamatest kaupadest üle jäänud raha heategevusse, millega ei kaasneks täiendavaid kulutusi ja negatiivseid kõrvalnähtusid, mis kaasnevad imporditollidega.
Soovitan kasvõi põgusalt vaadata tabeleid, mis on uurimuse Materialization and Dematerialization: Measures and Trends juures. Kaubavahetus võimaldab meil eelistada neid, kes kasutavad vähem ja saavad vähesemaga täidetud sama ülesande.
3. Miks peaks lääneriikide ettevõtja investeerima arenguriiki kui lisaks kauba tarbijatele kohale toimetamisega kaasnevatele kuludele, kohalike madalamast tootlikkusest tulenevatele kuludele ja kõrgetele tehingukuludele tulevad otsa veel imporditollid? Lihtsam on tegutseda edasi kodus ja investeerida tehnoloogiasse koos kapitaliga, sest inimesed on haritumad lääneriikides ja spetsialiste on kodust samuti lihtsam leida. Ühtlasi on väiksemad ka kodus tegutsemisega kaasnevad riskid – kultuur on tuttav ja poliitilised protsessid samuti. Varjatud kulud ei tähenda, et neid poleks olemas ja see jääb paljudel arenguriikide töötajatele kõrgemat palka nõudvatel inimestel märkamata. Minu arvates on äärmiselt puudulik ka lähenemine, kus kohaliku olukorra analüüsis lähtutakse päritoluriigi olukorrast näiteks palga puhul. Jah, palk on USA’s kõrgem kui Hiinas, kuid vaadelgem olukorda hiinlase pilgu läbi. Lihtsustatud näites on meie hiinlasel kaks varianti: ta on põllumees või saab tööd hiinlaste omanduses olevas tehases/vabrikus. Kumbki variant võimaldab tal teatud sissetulekut, kuid hiina töösturi on põlluharimise eest mitu eelist (1) töötingimused on vaatamata kõigele paremad kui põlluharimine ja (2) põlluharija meelitamine tehasesse tähendab ikkagi arvestatavat palka. Kui me lisame siia lihtsustatud mudelisse kolmanda tehase, mis rajatud väliskapitali toel peab see tehas inimeste pärast võistlema nii põlluharimisest tuleneva sissetulekuga kui hiinlaste poolt loodud tehasega. Kõrgem tootlikus (millest on kõik huvitatud) eeldab aga kompetentsemaid töötajaid, kellele ollakse valmis kõrgemat palka maksma. Palgad tõusevad ja sissetulekud kasvavad samas kui töötingimused paranevad.
Soovitan lugeda hiinlaste palkadest 2006. aasta ühte Vabalogi postitust ja uurimust Sweatshops and Third World Living Standards: Are the Jobs Worth the Sweat?
Lõpetuseks veel mõned täheldused imporditollidega seoses:
- kui kehtestada ulatuslikud imporditollid tuleb, kehtestada ulatuslikud piirangud immigratsioonile ja inimeste liikumisele
- imporditollid tähendavad ka eelkõige surmahoopi arenguriikide ettevõtjatele, kelle toodangut pole võimalik eristada lääneriikide firmade toodangust
- imporditollid tähendavad oluliste otsuste liikumist kvaliteeti ja hinda vaatavalt tarbijalt hoopis poliitikutele, keda väikese “toetuse” eest ei huvita kumbki
- imporditollid tekitavad olukorra, kus konkurentsi survel langevad hinnad ja paranev kvaliteet on vaid kauge minevik
- imporditollidest tulenevad kõrgemad hinnad tähendavad valusat hoopi ka lääneriikide madalama sissetulekuga elanikele.
Categorised as: Määratlemata
See imporditollide kehtestamise idee tuletab mulle väga ja väga meelde NSVL plaanimajandust! Eks sellegi idee oli, et on võimalik ette planeerida, mis kaupu, kes ja kuskohas, kui palju ja mis hinnaga toodab.
Teoreetiliselt leiti sellisele süsteemile ka palju põhjendusi ja seletusi, kuid praktikas nõukogude plaanimajandus ennast ei õigustanud. Ja ikka selle pärast, et
1. pole võimalik keerulisi turusuhteid ette planeerida
2. kuna paljud näitajad, mida pidi saavutama “otsustati”, siis kogu süsteem korrumpeerus
3. poliitika prevaleeris majanduse üle
Analoogne saatus tabaks tõenäoliselt ka improditolle.