VABALOG

Rumala Eesti ajakirjaniku sündroom

Mind huvitab jätkuvalt vastus küsimusele, kas osad Eesti “ajakirjanikud” on lihtsalt rumalad ja lohakad või on tegu osadelt välismaistelt kolleegidelt õpitud hoiakuga, võltsmoraaliga, mis on pimestavalt USA vaenulik isegi siis, kui selleks mingit põhjust pole.

Vahel jõuan juba mõelda, et ega see Eesti ajakirjanike USA vaenulikus polegi nii jube, et tegelikult nad kajastavad toimuvat, eriti aga negatiivset.

C’est la vie – ajalehti on vaja müüa.

Järgmisel hetkel komistan aga artikli otsa, mis rajaneb ühele suurele valele ja tühistele pisiasjadele, mis ei oma mingit sisulist tähtsust. Üks sellistest ilmus ka eelmises Ekspressis pealkirjaga Rikka valge mehe sündroom ja sealt pärinevad ka järgmised eestikeelsed tsitaadid:

Lõuna-Aasia looduskatastroof näitas, et maailma politseiniku rolli juba ammu enda peale võtnud USA ei taha sugugi käituda maailma kiirabina.

Täiesti võigas vale, sest ühed esimestest reageerijatest olid ameeriklased koos austraallastega:

The US response to the tsunamis was far from slow, as some critics have alleged. When the magnitude-9.0 quake struck off the coast of Sumatra, triggering a series of powerful tsunamis on the morning of Sunday, December 26, it was mid-evening on Christmas night in Washington.

Yet within six hours, the US Agency for International Development was moving relief funds to US embassies in the region. According to senior US officials, it was natural and automatic that Australia was the first and most important interlocutor on this crisis.

Mõne päevaga saatsid ameeriklased katastroofi piirkonda lennukiemalaeva koos teda saatvate laevadega ning uue aasta esimestel päevadel suudeti juba kannatanutele abi pakkuda. Reaalset abi mitte lubadusi suurtest summadest, mis kunagi kohale jõuavad.

Selle nädala Guardian Weekly kirjutab: “India ookeani tsunami eest ei vastuta pahategijad. Sündmus ei sobinud terrorivastase sõja narratiivi, mis raamistab Bushi välispoliitikat.”

The Guardian’is ilmuvad igati huvitavad artiklid kunstist ja kultuurist ning nende raamatute arvustused on alati mitmekülgsed, kuid välissündmuste kajastamises on Guardian juba ammu selgelt ameerikavaenuliku positsiooni võtnud. Ekspressi artikli autori tsiteeritu ei ole aga fakt, ega mingi informeeritud arvamus vaid lihtsalt lause, mis sobi USA vaenuliku narratiivi, mis raamistab nii Guardian’i kui artikli autori isiklike eelarvamusi.

Niisiis sõitis härra Bush juunior oma Texase rantšos jalgrattaga edasi ja USA andis katastroofi leevendamiseks esialgu vaid 15 miljonit dollarit: tühine summa, kui vaadata õnnetuse suurust ja Ühendriikide eelarvet.

Michael Moore kasutas sarnast võtet enda viimases filmis, kui küsis enda vaatajaskonnalt, miks president Bush pärast seda, kui sai teada WTC rünnakutest, kohe jalule ei hüpanud ja tegutsema ei hakanud.

Mida oleks Bush artikli autori arvates pidanud pärast tsunamist teada saamist tegema? Kas ise abi andmist koordineerima? Isiklikult kohale lendama – kohalikele logistilist painajat tekitama? Bush teadis, et ameeriklased juba aitavad kannatanuid ja seda vägagi professionaalsel tasemel. Tema kui amatöör oleks enda tegutsemisega ainult segada saanud ja talle oleks ette heidetud enda nina toppimist sinna, kus sellest on pigem kahju kui kasu. Guardian oleks aga kindlasti süüdistanud Bushi inimelude ohverdamises või milleski muus taolises.

Alles neli päeva pärast üleujutust võttis Bush sel teemal sõna ja et mitte ihne välja paista, suurendati USA-poolset toetust 35 miljonini. Möödus veel paar päeva ja maailma pressi sattus ÜRO norrakast töötaja hinnang, et arenenud tööstusriigid on vaesemaid aidates kohutavalt kitsid. Hinnang haavas USA presidenti isiklikult, toetus suurendati kümnekordseks ja saadeti merevägi õnnetuspaigale.

Mis puudutab USA esialgset annetust, siis ei suvatse “ajakirjanik” mainida ei kuupäeva ega tuua võrdluseks sellel hetkel tehtud teiste suurriikide annetusi. Esialgse annetuse tagasihoidlikus oli aga tingitud sellest, et keegi ei teadnud, kui suure katastroofiga oli tegu.

Nii kuidas selgusid tagajärjed ja ohvrite arvud tõusid ka summad. Praeguseks on USA abi lubanud rohkem kui 500 miljonit dollarit, kuid sellele lisanduvad veel eraisikute annetused, mis on ületanud 650 miljoni dollari piiri ja sõjaväe kulutused, mis on umbes 4-5 miljonit dollarit päevas.

Norrakast ÜROkraadi, Jan Egelandi, totral soovitusel, et abiraha saamiseks tuleks valitsustel makse tõsta, pikemalt ei peatu. Ameeriklased ja inimesed üle terve maailma on selgelt demonstreerinud, et kui abi on vaja, siis abi ka saab ja selleks ei pea kedagi maksustama. Muide, Egeland suutis juba järgmine päeva enamuse enda jutust tagasi võtta ja vabandada.

Minu arvates on ameeriklaste tegutsemise üle täiesti kohatu nuriseda kui samal ajal ainus, mida Euroopa Liit koos Euroopa suurriikidega suudab teha, on raha annetada, mida “ehk kunagi” saab kasutada. Inimesi päästavad, toidavad ja joodavad aga austraallased, indialased ja ameeriklased. Sama on täheldanud nii prantslased kui sakslased, kes pole õnneks enda valitsusi kriitikata jätnud:

While U.S. service members were busy dropping supplies over Indonesia and Australian doctors were treating people immediately after the disaster, the Europeans were debating – or, even worse, looking for a date to debate on. The French health minister, Philippe Douste-Blazy, finally said Europe was acting badly.

That is a telling comment. One widely known fact of European life is that its well-intentioned fixation on concerted action – preferably in tandem with the United Nations – does not always produce quick and consensual results. But now Europe is revealing a weakness where it always considered itself to have a strength: in humanitarian aid.

Kuid abist saab elada ainult teatud punktini, sealt edasi peavad inimesed ise hakkama saama ja Tai peaminister on sellest juba praegu arusaanud:

Thai prime minister, Thaksin Shinawatra, told the world that his country did not want financial aid. Above all Thailand wanted the European Union to lift the punitive tariffs on shrimp exports which in recent years have inflicted more damage on its economy than the tsunami itself.

Since 1997, Mr Shinawatra told Jack Straw on his recent visit, the EU’s suspension of its preferential tariff system for Asian fish imports has caused exports to the EU to collapse. This has cost the Thai economy £3 billion, double the £1.5 billion in aid that has been promised to the entire region. The purpose of the new tariffs was to give preferential status to the former French colonies of Senegal, Madagascar and French Guinea, the waters of which are fished by subsidised EU fleets, mainly from France, Spain and Portugal, in ways which bring little benefit to the local economies.

Stung by accusations that the EU’s protectionism is doing immense damage to the Third World, our new Brussels trade commissioner, Peter Mandelson, last week announced: “I want to find ways to assist people and businesses hit by the tsunami.” He would “consider” moves towards trade concessions worth “tens of millions of euros”. This compares with the Thais’ own estimate that the shrimp tariff alone is now costing them £400 million a year.

The EU is thus happy to promise money, which Mr Shinawatra says his country does not want. But when he says he would prefer the right to earn that money through exports, all he gets is another press release from Mr Mandelson.

Tõenäoliselt ei soovi peaminister enda riigile Aafrika saatust.

Lõpetuseks mainiks ära The Telegraphi ühe lugejakirja (ei ole originaalallikast enam saadaval), mis on lihtsalt halenaljakas ja seda sugugi mitte heas mõttes:

Sir – Having survived the tsunami in Sri Lanka, I have one abiding memory of the aftermath.

On New Year’s Eve, I was returning to my evacuee relief centre, when I passed one of Colombo’s finest restaurants. It was with surprise and dismay that I saw it was filled with freshly suited UN officials, their finely polished official cars and dutiful drivers parked ostentatiously outside.

I went to bed early, on the floor of a sports hall along with 500 other displaced tourists. I couldn’t get into a hotel; they were full of aid officials.

Sarnase sisuga lugusid võib lugeda ühest USA välisministeeriumi ametniku blogist, kelle “sügav kiindumus” ÜROsse väljendub pea igas postituses. Kohati räigelt otsekohene Diplomad on siiski sisukas, teravmeelne ja huvitava – pilk vabariiklasest karjääridiplomaadi ellu 21. sajandi esimestel aastatel.

Tagged with: ...

Categorised as: ...