David Mamet: Inimsuhete ja reaalsuse terane vaatleja
Kuna jutt juba läks David Mametile, siis neli aastat tagasi (2004 aprill) kirjutasin EBS’i Tudengilehte seoses Linnateatri lavastusega “Äri” lisaks näidendi arvustusele väikese tutvustuse David Mametist, mis aitab ehk paremini mõista, miks tema Village Voice’i artikkel ja enese määratlemine libertaarina on päris palju tähelepanu kogunud.
David Mamet ei ole mitte ainult näitekirjanik vaid ka stsenarist ja lavastaja, kes tunnustatud omapärase stiili ja teemakäsitluse tõttu lisaks veel ka ajakirjanduses.
1947. aasta 30. novembril Flossmoori nimelises linnas sündinud David Mamet õppis näitekunsti Goddardi kolledzis ja Neighborhood Playhouse School of Theater’is New Yorgis enne karjääri alustamist professionaalse näitleja ja lavastajana. Läbimurde aastaks kujunes David Mameti jaoks 1976. aasta kui etendusid esimest korda tema lavastused The Duck Variations, Sexual Perversity in Chicago ja American Buffalo.
Mametile kõige omapärasem joon on hõre ja hakitud dialoog, mis sarnaneb nii Harold Pinteri kui Samuel Becketti kirjutatule, kuid mis ei ole niivõrd “loomulik” kui poeetiline, ühendades endas elukogemuse ja tänavaslängi. Saadud kombinatsioon on niivõrd unikaalne, et on teatrikriitikute poolt ristitud “Mametsepak’iks” Tunnustatud näitekirjanikule on omane ka minimalism lavakujunduses, sest nii Oleanna, American Buffalo, kui Glengarry Glen Ross leiavad kõik aset ühes ruumis olgu see kabinet, pood või kontor.
Pärast esialgset läbimurret ei jäänud Mamet kordama juba õpitut. Tema areng näitekirjanikuna jätkus läbi inimsuhete uurimise ja seda just meeste vahele, kes on kaotanud igasugused moraalid ja ekslevad lootusetult hüljatuna näival emotsionaalsel tühermaal. Meeste vaheliste suhete uurimise kulminatsiooniks võib pidada kriisis vaevleva kinnisvarafirma maaklereite vahelisi suhteid ja otsuseid käsitlevat näidendit Glengarry Glen Ross, mis võitis 1984. aastal mitmete teiste auhindades seas ka Pulitzeri.
Elu nagu filmis
Esialgne edu näitekirjanikuna avas David Mametile ka mitmeid Hollywoodi uksi, millest ta julgelt läbi astus. 1981. aastast alates keskendus Mamet peamiselt filmide stsenaariumite kirjutamisele, millest tuntuimad on The Postman Always Rings Twice (James Caini romaani põhjal), The Verdict, The Untouchables, Glengarry Glen Ross, Wag the Dog ja Hannibal. Nagu mitmed teised stsenaristid enne teda, leidis ka Mamet, et kui ta soovib enda kirjutatud kinoekraanil näha sellisena nagu ta ette kujutas, peab ta täitma ka rezissööri rolli.
Esimene rezissööri töö – House of Games – valmis Mametil 1987. aastal. Filmi tunnustati mitmete auhindadega sealhulgas Veneetsia filmifestivalil Pasinetti auhinnaga, mis tagas Mametile võimaluse ka tulevikus enda kätt rezissöörina harjutada. Järgneva viieteistkümne aasta jooksul valmisid Mameti käe all veel sellised filmid nagu Homicide, The Spanish Prisoner, State and Main ja Heist.
David Mameti filmide läbivaks jooneks on petised ja pettus koos kaasneva petliku reaalsusega, mis enamasti filmi lõpus ka vaatajale selgeks saab. Mameti kirev ja terane dialoog ei ole aga ainult teatrihuvilistel, sest sama vaimukust, mida võib kohata näidendites, leiab ka kõigist tema filmidest.
Mitte ainult teatrile ja kinole
Mamet leiab aega ka ajakirjandusele ja temalt on ilmunud mitmeid artikleid ja esseesid, mis käsitlevad teatriga seotud probleeme nagu valgustuse roll, näitlejate häälte elektrooniline võimendus või näitekirjaniku ning näitleja vaheline suhe. Mitmed esseed on hiljem uuesti ilmunud kogumikena, millest tunnustatuim on True and False.
Õnneks ei ole Mameti terane pilk suunatud ainult teatrile vaid sellele kirevale tervikule, mida me kõik õndsalt eluks nimetame. Kaks kogumikku koondavad tema varasemaid esseesid, kus mees käsitleb enda lapsepõlve; proovib mõista, mida tähendab olla juut; selgitab piljardisaalide võlu ja heietab mälestusi sellest, kuidas möödusid tema esimesed aastad New Yorgi teatriringkondades.
Mamet on ka kirglik reisija, kes suudab näha inimeste ja kohtade olemust, mõista nende elu tähtsamaid seiku – kirjeldada elu sellisena nagu ta kuskil leidub olgu see tema praegune kodulinn Cabot, Vermonti osariigis või New Yorgis, kus “liiga paljude ameeriklaste jaoks on elu kommerts ettevõtmine.”
Pension ei tundu legendaarsel näitekirjaniku silmapiiril olevat, sest 2005. aastal peaks esilinastuma tema värskeim film Whistle, mis on ühtlasi viimane film triloogias kuhu kuulvad From Here to Eternity ja The Thin Red Line.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar