Miinimumpalk ja selle tõstmine kui varjatud russofoobia
(Miinimumpalga määra leiad SIIT)
Miinimumpalga negatiivsest mõjust on konkreetsete näidete varal üllatavalt vähe kirjutatud, kuid hiljuti puutusin ise ühe taolise juhtumiga kokku, mis süvendas minus veelgi veendumust, et miinimumpalk on just kõige nõrgemate ja väiksema sõnaõigusega inimeste vastu vaenulik, sisuliselt kinnitades ühes varasemas postituses käsitletud miinimumpalga eugeenilist ajalugu.
Nimelt on Maardus üks väike autoremonditöökoda, kus töötab isa koos poja ning veel paari töötajaga. Nad on tegutsenud nendes näotutes ja amortiseerunud ruumides juba aastaid, kuid tubli töö tulemusena on jutud heast ja üpriski kiirest teenindusest toonud neile järjest enam kliente ka Lasnamäelt. Paar aastat tagasi jõudis remonditöökoja ruume rentiv ja lisaks veel kolmele inimesele tööd pakkunud pereisa sinna maale, kus soovis lõpuks enda tegevuse legaliseerida – luua osaühingu, hakata korralikult raamatupidamist pidama ja ametlikult palka maksta.
Kuna tegu oli eelkõige vene keelt kõnelevate inimestega, siis oli aastaid tegutsetud varimajanduses, kus palgad maksti inimestele otse kätte ja tööruumide rendi eest tasuti samuti sularahas. Kuna kliente huvitas eelkõige madal hind ja enam-vähem korralik tulemus, siis ei tulnud probleeme ka klientidega arveldamisel. Need, kes olid kohast teadlikud, olid sinna jõudnud läbi sõprade või tuttavate isiklike soovituste ja kõik, kes töökojas töötasid , olid teadlikud sellest kuivõrd sõltub nende töö ja teeninduse kvaliteedist nende endi edasine käekäik.
Varimajandusest välja ravikindlustuse nimel
Kui paar aastat tagasi otsustati kõigile töötajatele palka maksma hakata, siis seda kõigest miinimumpalga ulatuses samal ajal kui enamus palgast said töötajad otse kätte – ümbrikupalgana. Miinimumpalga maksmise üheks peamiseks argumendiks oli aga ravikindlustus, mis siiani oli olemas vaid ühel inimesel ja sedagi kaudselt. Tõsi, see täiendav (ja vähemalt ühe inimese arvates mõttetu) kulutus oli taolise väikeettevõtte jaoks arvestatav, kuid majanduskasvu tingimustes, mis väljendus ka nende klientide valmisolekus suuremaid töid ette võtta, siiski vastuvõetav kulutus.
Loomulikult võiks siinkohal kurta selle üle, kuidas mõned inimesed makse ei maksa, kuid samas ei tasu unustada, et nii kuidas suureneb palk suurenevad ka maksud. Kui aga ettevõttel lihtsalt pole piisavalt hästi maksvaid kliente, kes suudaksid maksta hindasid, kuhu maksud on kenasti sisse arvutatud, siis pole neil võimalik ka tegevust jätkata. Ametlikult oleks jätkata saanud ainult mõne töötaja vallandamisel, kuid kollektiivis, kus iga inimene on tähtis juba ainuüksi klientide hulga tõttu, keda ta suudab teenindada, polnud taoline plaan realistlik.
Mulle on jäänud mulje, et üldjuhul tajuvad majanduskasvu aeglustumist kõige kiiremini need inimesed, kes teistele madalapalgalistele mõnda teenust pakuvad, sest just eelmise aasta sügisel tajuti tööotsade vähenemist ka remonditöökojas ja seda paralleelselt erinevate toiduainete ja tarbekaupade hindade tõusuga. Veel enne aasta lõppu jõuti koos järeldusele, et kui miinimumpalk tõuseb ja sellega koos ka kohustus kõrgemat sotsiaalmaksu maksta, siis ei tasu neil miinimumpalga maksmisega jätkata vaid pigem tagasi minna vanale süsteemile, kus sisuliselt kogu majandustegevus on illegaalne. Ühtlasi loobuti ametlike arvete kirjutamisest, mis tegi omakorda raamatupidamisteenuse sisse ostmise mõttetuks. Loobuti ka sellest.
Tänase seisuga on vahepeal asutatud osaühing likvideeritud ning enam-vähem vastuvõetava palga nimel, mis võimaldab kõigil edasi töötada on loobutud kõigi miinimumpalga maksmisest, sest ühe inimese eelistamine teistele oli nende jaoks vastuvõetamatu.
Ja nii nad elavad, vaikselt enda remonditöökojas nokitsedes ja maksude asemele hoopis toidulauale ning laste tulevikule panustades – lootes, et neist keegi vähegi tõsisemalt haigeks ei jää.
Miinimumpalga häbematud tagajärjed
Eelnev lugu on vaid üks paljudest sarnastest, kus miinimumpalga tõstmine võib ametliku majandustegevuse sisuliselt üle öö kahjumlikuks ettevõtmiseks muuta ja tähendada mitte väiksemaid maksutulusid vaid ka kaotatud töökohti. Taolised lood ei jõua aga poliitikute ja ametnikeni nagu ei jõua ka arusaam, et miinimumpalga kehtestamisel on omad tagajärjed, mis tabavad kõige valusamalt just Eesti ühiskonna kõige piiratumate võimalustega inimesi.
Kahjuks on erinevate keeleseadusest tulenevate piirangute tõttu eelkõige venekeelt kõnelevad inimesed olukorras, kus alternatiivset töökohta leida on keeruline. See on ka üks peamiseid põhjuseid, miks vähese haridusega eestlane suudab stabiilselt endale tagada kõrgema sissetuleku kui samaväärse haridusega venelane. Seda loomulikult kui sind keegi üldse tööle soovib võtta. Kui oled veel juhuslikult keskikka jõudnud mees, siis vähenevad sinu väljavaated veelgi. Sealt edasi käegalöömise ja alkoholismini on vaid väike samm.
Paljude nende inimeste oskused ei võimalda neile maksta isegi miinimumpalka samas kui just ametlik palk on see, mis võimaldab näiteks pangast suht soodsatel tingimustel laenu saada. Odav laenuraha suurpankadest tuleb enamusele meist kätte nagu iseenesest samas kui arvestatava hulga Eesti Vabariigi kodanike jaoks on SMS laenud üks väheseid võimalusi mingilegi krediidile ligi pääseda.
Kui nüüd majanduskasv aeglustub ja paralleelselt tõstetakse ka miinimumpalka, siis kas on põhjust imestada kui töötute (loe: ametliku palgata) inimeste hulk tõuseb? Mitmed nendest, kes jäävad tööta ei mõista, kuidas nende pangaarvele jõudev suht väike summa sisuliselt teist sama suurt tööandjale tähendab ja kuidas tal on vaja kuskilt kulusid kärpida, et üldse edasi tegutseda. Te üritage sellele inimesele selgitada, et te maksaksite talle meelsasti sama palka edasi, kuid tulenevalt seadusest ei ole teile õigust seda teha.
Jah, ametiühingud rõõmustavad suure hurraaga, kuid lõppkokkuvõttes on neil töökohad olemas ja kõrgem miinimumpalk on lihtsalt veel üks meetod potentsiaalset usinat konkurenti eemal hoida.
Üks alatu nähtus on see miinimumpalk.
Categorised as: ...
Olen 100% nõus, hea artikkel. Eesti Pank on ka antud teemat empiiriliselt uurinud ning nemadki leidsid, et alampalk suurendab töötust.
http://www.eestipank.info/pub/et/dokumendid/publikatsioonid/seeriad/ylevaade/_2003_09/_2003_09/_2sept_taust.pdf?objId=394485
Sealt leiab viite ingliskeelsele uurimistööle.
Sellega olen nõus, et alampalk jätab töötuks inimesed, kelle töö ei ole piisavalt kasulik, et seda ja makse katta. Aga majandusarutlused põhinevad tavaliselt eeldustel, et kõigil osalejatel on lõpmatult palju aega, ühepalju informatsiooni ja veenmisoskusi, ja lõpmatult palju teisi valikuid.
Alampalgal on lisaks minimaalse tootlikkkuse nõudmisele ka teine omadus, nimelt alampalka (või rohkem) vääriva tööga inimeste abistamine palgaläbirääkimistel.
Ma usun, et on inimesi, kelle töö toob sisse vähemalt alampalga jagu kasu, kuid kes ei oleks ise piisavalt veenvad läbirääkijad, et nii palju endale ka tööturul küsida (isegi kui leidub kohti, kes oleksid valmis neile seda maksma). Seaduses määratud alampalk tähendab, et ettevõtte kogenud personalitöötajad ei saa neile madalamaid pakkumisi peale suruda.
Ametiühingud koondavadki just inimesi, kes on tüüpiliselt mitte tippspetsialistid, vaid tööl üpris väikese palgaga suurettevõttes, ning kelle oskus oma töö eest väärilist palka küsida on nigelam kui personalitöötajate oskus võimalikult väikest palka pakkuda.
Alampalga suuruse üle arutledes tuleb vaadata,
kas see on ühiskonna asi tööturul liikumises mittekogenud inimesi toetada või mitte
kui palju on inimesi, kes alampalga tõttu töötuks jääksid ja kui tõsine see probleem on
kui palju inimesi saaksid alla oma töö väärtuse palka, kui alampalka ei oleks, ja kui tõsine see probleem on
Inimese poolt tehtava töö väärtuses palga maksmise tagab konkurents tööandjate vahel. Töötaja peab muidugi ise aktiivne olema ning vaatama ringi millist tööd ja mis raha eest pakutakse aga see on suhteliselt elementaarne nõue vabas ühiskonnas (sama nagu odavaima hinna otsimine soovitud kaubale).
Aga eeldame, et inimest võiks antud situatsioonis aidata alampalga kehtestamisega. Kas on siis õigustatud, et mõned inimesed saavad 10-20% rohkem palka kui teised sama meetme tõttu saavad 100% vähem palka? Minu arust mitte…
Lisaks on eelnevalt väga raske kindlaks teha kui paljusid inimesi alampalga tõttu töötuks jääb. Sellise regulatsiooni mõju ei pruugi olla kohene. Hea näide oli USAst kus kunagi töötasid liftioperaatorid. Kui hakati tõstma alampalka oli nende palk väiksem kui uus alampalk. Vahetult peale alampalga tõstmist tõusis ka nende palk, sest majaomanikel ei olnud valikut – ei saanud ju järsku lifte seisma jätta. Küll aga hakkasid majaomanikud abi otsima automatiseerimisest ning peagi lisati liftidele automaatika mis asendas inimtöö ja liftioperaatorid jäid ikkagi oma tööst ilma. Ehk siis – ettevõtjad reageerivad alampalga tõusule kuid see reageering ei pruugi olla kohene – mõni üritab uute palkadega edasi tegutseda kuni läheb pankrotti; teine hakkas otsima võimalusi automatiseerimiseks mis võtab oma aja.
“Alampalgal on lisaks minimaalse tootlikkkuse nõudmisele ka teine omadus, nimelt alampalka (või rohkem) vääriva tööga inimeste abistamine palgaläbirääkimistel.”
Kes otsustab palju keegi palka “väärib”? See, kes palka maksab. Palk on kahe osapoole vaheline kokkulepe. See, et töövõtja arvab, et tema töö väärib näiteks 10 000 krooni, ei tähenda veel seda, et tööandja seda maksma peab. Kui me taandame arutluse aga tõesti sellele, palju keegi palka väärib, siis järgmine loogiline samm on, et kõik inimesed väärivad mugavat äraelamist võimaldavat palka. Mis see võiks olla – 10 000 krooni vast ikka. Kas teeme sellest uue alampalga?
“Ma usun, et on inimesi, kelle töö toob sisse vähemalt alampalga jagu kasu, kuid kes ei oleks ise piisavalt veenvad läbirääkijad, et nii palju endale ka tööturul küsida (isegi kui leidub kohti, kes oleksid valmis neile seda maksma). Seaduses määratud alampalk tähendab, et ettevõtte kogenud personalitöötajad ei saa neile madalamaid pakkumisi peale suruda.”
Ettevõtte personalitöötaja ei hakka üldse vaatama inimest, kes tema vajadusi ei rahulda. Kui sa oled sunnitud kõrgemat palka maksma, siis sa otsid inimese, kes rahuldab sinu vajadused ja suudab sulle natuke kasumit teenida. Ehk kui Jüri on piiratud oskustega töötaja, kes uue alampalga tingimustes teenib sulle pigem kahjumit, siis vahetad ta välja Jaani vastu, kelle oskused ja võimed võimaldavad sul maksta uut alampalka samas ettevõtte tegevust kasumlikult jätkates. Kui on teada, et alampalk stabiilselt tõuseb, siis planeerid mõned aastad ette ja võtad kahe 4000 kroonise töötaja asemel hoopis ühe tootlikuma 6000 kroonise töötaja ja ostad näiteks 1000 krooni eest seadmeid tema töö automatiseerimiseks.
Kui inimene ei ole ise valmis endale kõrgemat palka küsima, enda haridust ja oskusi väärtustama, siis see on tema kui indiviidi probleem, mille nimel ei tasu kõigi teiste sarnases olukorras olevate inimeste olukorda hullemaks teha. Ma julgen väita, et iga “saamatu” kohta on olemas vähemalt kaks inimest, kes küsivad endale kõrgemat palka ja sellega ka saavad.
“Alampalga suuruse üle arutledes tuleb vaadata,
-kas see on ühiskonna asi tööturul liikumises mittekogenud inimesi toetada või mitte”
Minu tungiv soovitus on loobuda “ühiskonna” (ja teiste abstraktsuste) käsitlemisest mingi otsustajana. Otsustavad inimesed ja alamapalga puhul konkreetselt poliitikud. Räägime parem sellest, millised ajendid on neil “toetada” või mitte. Ja kui juba toetamisele jutt läheb, siis on madalapalgaliste toetamiseks palju paremaid meetodeid kui alampalga kehtestamine.
“-kui palju on inimesi, kes alampalga tõttu töötuks jääksid ja kui tõsine see probleem on”
Kuidas see mõõtmine praktikas välja näeb? Muutujaid on liiga palju ja nad pidevalt muutuvad ajas nagu ka postitusest välja tuli. Ühtlasi soovitan sul heita pilk esimese kommentaaris toodud Eesti Panga artiklile, kus on juttu konkreetsetest numbritest.
“-kui palju inimesi saaksid alla oma töö väärtuse palka, kui alampalka ei oleks, ja kui tõsine see probleem on”
Väärtus on subjektiivne ja seda on võimeline hindama see, kes reaalselt tehingus osaleb mitte poliitik, kes vaatab statistikat ja erinevate ettevõtete eripärast ei huvitu.
Selgitan alustuseks veidike, mida esimeses kommentaarides väärimise all mõtlesin.
Töö väärtus on ettevõtjale toodud lisaväärtus (mis sõltub paljuski ka teistest töötajatest ja ärimudelist).
Töö vääriline palk oleks see, mida töötaja saab elava konkurentsi tingumustes oma töö eest küsida. See ei ole kunagi suurem töö väärtusest, ning võib vabalt sellest kuitahes palju väiksem olla. Kui tahta kogu töö väärtust nautida, tuleb ise ettevõtjaks hakata ja sellega kaasnevat äririski võtta.
“Mugava äraelamise” ja teiste soovidega seotud näitajate arvestamist pole mõelnudki.
Aga samas ma usun, et miinimumpalga lähedal ei ole tööturg vaba konkurents. Selle tekkimiseks peavad olema nii tööandjatel kui võtjatel palju teisi valikuid, aktiivsust ja oskusi kandideerimiseks ja läbirääkimisteks. Minul endal ei ole see probleem, sest võtan enne töökoha vahetust ligi 10 enda eriala firmaga ühendust ja kuulan pakkumisi, või viitsimise korral loon enda oma. Kuid usun, et madala palgaga suurettevõttes töötavatel inimestel (kes on minu jaoks ametiühingutesse kuulujate stereotüüp) ei ole sama luksust. Kõigi tööturu seaduste subjektiks ongi just “kehvas” olukorras töövõtjad, sest tööandjad ja heas olukorras spetsialistid ja teised töövõtjad saavad enda eest seismisega ise hakkama, ning võivad omale meeldivaid tingimusi otsida.
Jah, olen nõus, aga tööturg ei ole praktikas sama lihtne kui erinevate poodide piimahinna võrdlemine. Seadusega või toetustega reguleerimist oleks vaja just konkurentsi taastamiseks olukorras, kus ühel pooltest on eelis tänu võimalusele töötaja valimisega pikemalt oodata, paremale läbirääkimiskogemusele.
Oleneb, kui palju inimesi ühest või teisest probleemist mõjutatud on. Kui töötuks jääjaid on näiteks 100x vähem, kui 10-20% oma võimetele vastavat lisapalka saavaid, siis on see täiesti õigustatud. Eesti Panga artkli järgi oli neid 26% tõusu korral aga lausa 8% töötuksjääjaid, mis on on õigustamatult palju.
Nõus. Eesti Panga artiklis välja toodud teised meetodid nagu ümberõppeprogrammide pakkumine või tööotsingute abi oleks sellest paremad. Algset kommentaari ajendas kirjutama just see, et artiklis oli alampalga positiivne mõju teatud inimestele jäetud täiesti mainimata.
Ja veidi teisel teemal:
“Ühiskond” otsustajana on täpselt see, mida ma mõtlesin. Ehk siis otsuste jada kodanikud -> valimine/avalikud kampaaniad -> poliitikud -> seadused, sellele samale “ühiskonnale” heade või halbade otsuste üle arutlemiseks, ilma reaalselt ellu viimist takistavaid asjaolusid kaasamata. Ning ma loodan, et selline sõnakasutus meenutab inimestele, et poliitikud ei ole kauged valitsejad, vaid meie endi seast meie soove ellu viima valitud.
Praktikas muidugi valitakse ka (häid või halbu) ebapopulaarseid teinud poliitikud tagasi, ning nad ei pea valijate arvamust küsima. Sellegipoolest tasub sotsiaalseid küsimusi arutada ka ilma poliitikute mõjutamise lisakulu arvestamata.