Kas Ameerika vaenulikus algab kodust?
Alati mitmekülgse ja huvitava EU Referendum’i tänaste postituste seast võib leida ka ühe pealkirjaga Resentment of America starts at home, mis võtab päris asjalikult kokku põhjused, miks osad moslemid on Ameerika ja ameeriklaste vastu nii vaenulikud, kuid proovib vastata ka küsimusele, miks Ameerikat “vanas” Euroopas nii innukalt põlatakse:
We do not live under the sort of oppressive, tyrannical and kleptocratic regimes most Muslims do but a feeling of frustration is seeping through European life (and yes, I do include Britain as well).
The frustration is to do with the fact that, while nominally democracies, all members of the EU are in fact, part of a vast managerial, dirigiste political structure and there is nothing we the people, the voters can do about it.
The frustration is to do with the fact that slowly but surely Europe is losing economic advantages and there seems to be no way of dealing with this, while those in charge continue to weave their thick web of rules and regulations, committees and co-ordinations.
Finally, and especially in Britain, the frustration is to do with the hidden knowledge that so much of what is good and and admirable has been lost and given away. All that is left is a mindless repetition of an obviously false belief that at least, we are all more intelligent, more subtle, more sophisticated than the Americans.
For many it is an obsession; for all our “public intellectuals”, of whom Europeans are so proud and of whom many are, indeed, state sponsored or EU sponsored, it is a career. For the moment it pays well. But is it really a good idea in the long term to devote quite so much creative energy to the blame game?
Kellel sügavam huvi antud teema vastu, siis kommentaarides on keegi hea inimene ära toonud mõned viited ettekannetele ja uurimustele, mis märksa põhjalikumad.
Minule isiklikult on jäänud mulje, et Euroopas on ameerikavaenulikus süvenenud viimase 10-15 aasta jooksul, kuid seda mitmete seikade kokku langemise tulemusena nagu eurooplaste jaoks antipaatsed presidendid (Reagan, Bush) ja samas süvenev Euroopa integratsioon, mis toimub Brüsselis pesitsevate bürokraatide eest vedamisel.
Enamus Eurooplasi ei saa enam arugi, kes neid valitseb, sest nende enda valitsus peab täitma direktiive, mis tulevad “kuskilt mujalt”. Kui Brüsselist tulnud direktiiv aga näiteks sinu ärilisi huve (täiesti totralt) riivab, siis pole sul kellegi poole pöördud – eriti kui sa oled väikeriigist.
Mida suudab sinu heaks teha volinik Kallas (kes peab esindama Euroopa huve) või saadikud Mikko, Savi, Kelam, Oviir jne. (kes lihtsalt söövad, joovad, reisivad ja vegeteerivad eurooplaste raha eest) või ministrid Ojuland või Parts, kes moodustavad ainult ühe hääle grupis, mis koosneb 25st? Tegelikult on ju kõige määravamaks jõuks Euroopa Liidus ikkagi Komisjon, kuid nende ametisse hääletamise üle puudub igasugune kontroll. Seega võivad nad seal sisuliselt teha mida tahavad, peaasi, et Euroopa poliitiline eliit rahul oleks. Kui vaid nende väiksed südamekesed ei oleks nii võimunäljas, et kraani ligi pääsemise nimel selle absurditsirkusega lepitakse.
Kellele ja kuidas aga inimesed enda pahameelt peaksid väljendama? Veel parem, pahameelt mille üle? Euroopa Liit on sedavõrd suur ja laialivalguv bürokraatlik institutsioon, et vähesed mõistavad selle olemust või olemusest tulenevaid probleeme. Lihtsam on süüdistada midagi kauget, midagi erinevat, midagi, mis juhib tähelepanu kodus toimuvast kõrvale. Näiteks USA’t ja ameeriklasi.
Categorised as: ...
Jah, olen paljude autori seisukohtadega nõus, kuid siiski – minu arvates on Euroopa Ameerika vihkamise juured kusagil sügavamal ja kaugemal: vaatame aega, millal Ameerika asustati eurooplaste poolt. Mis siis ikkagi toimus? Aga toimus see, et mingi osa eurooplasi lahkus Euroopast igaveseks ja see ei olnud mitte kõige saamatum osa inimestest. Pigem vastupidi, need kes lahkusid olid millegi poolest ärksamad, kui need, kes jäid. Muidugi need, kes jäid ei salli neid, kes lahkusid ja nende lapsed ei salli ja nende lapsed…