Ood seriaalile: “The Wire”
Mõni kuu tagasi sain teada sellisest huvitavast seriaalist nagu “The Wire”. Esimesed kiired otsingud wikipedias viisid päris pika artikli juurde, kust võis leida ka hulgaliselt viiteid kriitikute kiitustele ja tugevale toetusele vähemalt osade vaatajate seas. Kuna kogu seriaal tundus olevat igivanale “cops vs. robbers” motiivile üles ehitatud, siis otsustasin kõigepealt vaadata ära esimese osa, sest kui ikka HBO on asjale õla alla pannud, siis midagi peab seal ju olema.
Ja siin ma nüüd olen, kirjutamas tagasihoidliku oodi seriaalile, mida mitmed on kutsunud kõigi aegade parimaks – väide, millega ma leian ennast nõustumas ning seda olukorras kus üldjuhul lähevad igasugu politsei protseduure kajastavad seriaalid nagu iseenesest minust mööda. Aga The Wire köitis esimesest osast: McNulty ennast hävitav pühendumus, Lester’i elukogemusest nõretav metodoloogilisus, Bubbles’i heroiinisõltuvusest tulenev äritsemine või Barksdale’i grupi süstemaatiline lähenemine narkokaubandusele, mis üllatab enda otsekohesusega ja realistlikkusega, mis ei jäänud märkamata ka oma ala professionaalidel. Ühest 2005. aasta New York Times’i artiklist:
“Believe it or not, these guys copy ‘The Wire,’ ” said the sergeant, who is assigned to the Organized Crime Investigation Division. “They were constantly dumping their phones. It made our job so much harder.”
Sergeant Rodriguez said several members of the gang were big fans of the HBO show and talked about it constantly. He said that the investigators could catch up on the latest developments in the show, if they hadn’t seen it, when members of the gang talked about it the next day. “If we missed anything, we got it from them Monday morning,” he said.
The Wire’i teeb aga eriliseks lisaks ülimale realistlikkusele ka toimumiskoht, milleks ei ole NY, DC või LA vaid hääbuv ja üha suuremates sotsiaalsetes probleemides virelev Baltimore, kus näotute institutsioonide taga käivad inetud võimumängud. Ausa mehe saatus on Baltimore’is olla igavesti kõrvale tõrjutud vähemus, kes peab suutma ka kõige masendavamas olukorras näha selle irooniat…suutma sellest välja pigistada nalja, mida võib pärast tööpäeva lõppu järjekordset pudelipõhja otsides sõpradega jagada.
The Wire on seriaal, mis ei nämmutata midagi sinu jaoks läbi vaid peategelaste jutust aru saamine on iga vaataja enda mure. Kõigil gruppidel on omapärane ja huvitav keele kasutus, mis rikastab iga stseeni ja ühtlasi peegeldab selle grupi ühtset kultuuri, arusaama maailmast. The New Yorker tegi seriaalist ja selle loojast ka pikema portreeloo eelmise aasta oktoobris, kus tuleb muu hulgas juttu ka keelekasutusest:
Viewers of “The Wire” must master a whole argot, though it can take a while, because the words are never defined, just as they wouldn’t be by real people tossing them around. To have “suction” is to have pull with your higher-ups on the police force or in City Hall; a “redball” is a high-profile case with political consequences; to “re-up” is to get more drugs to sell. Drugs are branded with names taken from the latest news cycle: Pandemic, W.M.D., Greenhouse Gas. “The game” is the drug trade, although it emerges during the course of the show as a metaphor for the web of constraints that political and economic institutions impose on the people trapped within them. And, in one memorable neologism, a penis is referred to as a “Charles Dickens.”
Sellest samast New Yorker’i loost võib leida üpris põhjaliku selgituse sellest, kuidas üks seriaal saab üldse olla sedavõrd tõetruu, et isegi kurjategijad seda imiteerivad. Artikli pikkus paneb kahjuks paika selle, et pigem on lugejateks juba seriaaliga tuttavad inimesed, kes soovivad paremini mõista tegijate mõttemaailma ja inspiratsiooni allikaid.
The Wire on huvitav ka enda laiaulatuslikkuse poolest. Kui enamus seriaale keskenduvad mingile kindlale väiksemale seltskonnale, mida jälgitakse aastast aastasse, siis The Wire on realistlikum. Inimesed tulevad, lähevad, teevad ja surevad, kuid nende asemele tulevad uued ja teistsugused. Kui seriaali esimese hooaja vältel keskendutakse Barksdale’i jõugu vastu süütõendite otsimisele, siis teine hooaeg keskendub sadamatöötajate ametiühingu saatusele ja nende seotusele kuritegevusega. Kolmas hooaeg sukeldub poliitikasse ja selle telgitagustesse samal ajal jälgides Barksdale’i jõugu hääbumist ning sellel asemele tõusva jõugu meetodeid. Neljas hooaeg jätkab jõugu tõusmise jälgimist, kuid ühtlasi pöörab kriitilise pilgu Baltimore’i koolidele ja nende suutmatusele enda õpilasi millekski muuks kui järgmiseks testiks ette valmistada. Viies hooaeg jälgib aga ajakirjandust koos sensatsioonilisusega, mida neilt oodatakse nagu ka seda, millised võivad olla nende ootuste tagajärjed.
Mõned elemendid jäävad terve seriaali vältel samaks ja kõige läbivamaks neist on esimese hooaja tähelepanu keskpunktis olnud politseiüksus, mille liikmed teevad nii häid ja halbu valikuid, mida saab läbi viie hooaja jälgida.
The Wire on omapärane ka selle poolest, et suudab tõetruult kujutada erinevaid institutsioone, ajendeid mida loob bürokraatia, kuidas kuritegevus on seotud varimajandusega laiemalt ning kuidas piisava edu korral üritab vähegi mõtlev kurjategija enda tegevust legaliseerida. The Wire’i näol on tegu enam kui 60 tunnise argumendiga narkootiliste ainete legaliseerimiseks, mis peaks olema kohustuslik kõigile neile, kes arvavad, et ainult keelamine ja karistamine on mingisugused lahendused.
Kuigi legaliseerimiseni (ja sedagi ümber nurga) jõutakse alles kolmandal hooajal on selle tagajärjed (nii diileritele ja narkomaanidele kui politseile ja poliitikutele) kajastatud kahjuks üllatavaltki usutavalt. Ajakiri Reason tegi ühe seriaali autori, David Simon’iga, intervjuu ja küsis temalt arvamust kurikuulsa “War on Drugs” kohta:
Reason: What’s the show’s underlying message about the drug war?
Simon: That it’s a fraud. It’s all over except for the tragedy and the shouting and the wasted lives. That’ll continue. But the outcome has never been in doubt.
Kuna suvi on alles ees ja mitte kõik õhtud ei tule soojad ning päikesepaistelised, siis minu soovitus on lihtsalt mingi järjekordse igav ja stereotüüpilise jura asemele vaadata The Wire’it – nautida parimat, mida televisioonil pakkuda.
Lõpetuseks üks väike stseen, mis ehk annab mingi tunnetuse seriaalist:
[youtube]http://www.youtube.com/watch?v=KQbsnSVM1zM[/youtube]
Categorised as: ...
Ma arvan, et hakkan oma oodi The Wire’le kirjutama ja lingin siinsele.