Kas vastakad arvamused viivad ühtse visioonini?
Igal eksperdil on oma arusaam majanduskasvust nagu ka sellest, mis on perspektiivikas valdkond ja milline mitte, ent sellele vaatamata proovitakse leida mingit ühtset visiooni ja sealt edasi strateegiat, mis võimaldaks konkreetsemalt mõnda üksikut valdkonda toetada. Minu seisukohaks jääb jätkuvalt, et raha (ümber)jagamisest peaks avalik sektor hoiduma ja pigem tegelema keskkonnaga, vähendama regulatiivseid takistusi (mitte neid juurde looma) ja mitte looma tingimusi, mis ühte valdkonda teiste arvelt eelistaks.
Ekspertide omavahelistest vastuoludest oli hea näide eile Arengufondi eestvedamisel toimunud töötleva tööstuse seminar, kus tekkis üks päris huvitav olukord. Seminari koordineerimise ja juhtimisega tegeles selle projekti raames Soome majandusuuringute kesksus ETLA, mille üks eksperte tõi välja Eesti suhtelise eelisega valdkonnad ehk need, kus tootlikus on võrreldes teistega suhteliselt kõrgem. Vaevalt oli mees jõudnud valdkonnad välja öelda, kui MKM’i majandusanalüüsi talituse juhataja võttis omalt pool ette 2008. aasta esimeste kuude ekspordikasvu andmed, kust selgus, et just suhtelise eelisega valdkondades on kasv olnud tagasihoidlikum samas kui valdkondades, kus suhteline eelis pidavat kõige väiksem olema, on kasv olnud kõige suurem. Üks ei välista küll teiste, kuid vähemalt soomlase tegi see juhtum mõtlikumaks.
Teine huvitav näide on Heido Vitsur, kes mõned päevad tagasi tundis Päevalehe veergudel huvi Kas Eestil ei ole transiiti tõesti vaja. Igati õigustatud küsimus, millega seoses tuleb juttu ka hiinlaste tagasihoidlikust plaanist ja selle potentsiaalist, mis näib aga vähemalt osaliselt olevat ka varjatud kriitika peaministri suunal. Teadupärast on Ansip hiinlaste plaane kritiseerinud võib-olla mõnevõrra kiirustades, kuid kindlasti mitte päris ilma asjata, sest kui tõesti peaks Eestisse saabuvate konteinerite arv enam kui 10-kordistuma, siis tekib päris kiiresti küsimus, et kuhu nad edasi liiguvad kui mitte eelkõige Venemaa suunas.
Ei pea just eriti palju pingutama, et ette kujutada olukorda, kus hiinlased soovivad kaupa Venemaale vedada, venelased pidurdavad ja seavad nõudmisi eestlastele samas kui hiinlased avaldavad omalt poolt survet, et eestlased venelastele vastu tuleks ja kaubandusel toimida laseks. Euroopa Liidu tuumikriigid on minu arvates juba selgelt mõista andnud, et Eesti poliitilised huvid on teisejärgulised ja ei pretendeeri konkureerima energiapoliitikaga, mis võimaldab Venemaal seada nõudmisi Balti riikidele. Kujutage nüüd ette olukord, kus Euroopa Liidu suurimad liikmesriigid, Venemaa ja Hiina kõik meile võidu selgitavad kui oluline on Venemaale vastu tulla? Kaua suudab üks väikeriik taolisele survele vastu panna?
Olukorra teeb keerulisemaks aga tõsiasi, et ega seda iseseisvust Eestil enam nii väga järgi polegi. Lissaboni lepingu allkirjastamine tähendas juba mitmete valdkondade kompetentsi loovutamist Brüsselile ja Riigikogust on saanud pigem EL’i juhiste kinnitaja kui seadusandja. Taolise ühe süvenev poliitiline integreeritus loob aga kõik eeldused selleks, et tulla vastu Venemaa soovidele ühise kaubavahetuse nimel. Taolises olukorras on hiinlaste konteinerterminalist märksa rohkem võita kui kaotada.
Kaks asi jäid mind aga Vitsuri artikli juures häirima. Jutt mingist makroökonoomilisest tasakaalust – selle saavutamisest või mitte-saavutamisest – ilma seda tasakaalu täpsustamata jätab endast vägisi demagoogilis-manipuleeriva mulje. Milles see tasakaal avatud majandusega väikeriigi puhul, mille majanduskasv on olnud arvestatav ja mille majanduses on toiminud pidev ümberkorraldumine, üldse seisneb? Minu jaoks kõlab “makroökonoomiline tasakaal” pigem stagneerumise ja protektsionismi sünonüümina.
Ühtlasi teeb Vitsur juttu kohalike väikeettevõtjate võimaluste piiratusest:
On vaja vastavat infrastruktuuri, haridus- ja teadusbaasi ning tuleb omandada kogemusi ja see kõik ei saa sündida üleöö. Kuivõrd kohalikel väikeettevõtetel ülalmainitud võimalusi pole, suudavad nad haruharva iseseisvalt maailmaturule murda.
Ei tasu kohalike väikeettevõtjaid nii lihtsalt maha kanda. Peale on tulemas noor ettevõtjate põlvkond, kes on harjunud interneti kasutama ja selle ümber ka enda ettevõtted üles ehitanud. Koostöö olemas olevate ressursside jagamiseks ja võimaluste kasutamiseks on juba alanud erinevate veebiteenuste raames. Kogemusi omandatakse aga eelkõige tegutsedes, mis on kahtlemata väikeettevõtjate tugevuseks ja annab alust arvata, et paindlikel väikestele on märksa lihtsam Eestis edukas olla kui suurtel ja kohmakatel. Ma julgen väita, et Eesti väikestel on märksa paremad võimalused edukad olla kui suurtel.
Mida ma eelnevaga tahan öelda? Isegi suht väikeses ja kitsas ringis arutledes kipub arusaamu sellest, mis on oluline ja mida tasub toetada, olema sama palju kui arutlejaid ja neil kõigil võib olla õigus. Me ei tea, milliseks kujuneb tulevik või millises valdkonnas sattuvad kokku hea idee, edumeelsed inimesed ja õnn. Kunstlikult seda võimaluste hulka vähendada või moonutada ei ole mõtet.
Kui keegi oleks kümmekond aastat tagasi öelnud, et internetivahendusel teevad tulevikus 300 miljonit inimeste kõnesid tarkvara abil, mis on väljatöötatud Eestis, siis oleks see tõenäoliselt enamusele meist tundunud absurdsusena. Aga ei olnud absurdsus vaid ilma igasuguse avaliku sektori abita käima lükatud ettevõtte, mis tuli õigel ajal välja õige teenusega, mis tarbijale midagi korda läks.
Categorised as: ...
See, et arvamusi on palju ja nad erinevad üksteisest ei tähenda veel, et me ei peaks üritama protsesse meile soodsas suunas mõjutada!?
On ju näiteid, kus teadlikult suunatud tegevuse tulemusena on edu saavutatud: Iirimaa, Singapur jt.
Enne kui saab mingeid protsesse mõjutada ja rääkida nende mõjutamise ulatusest peaks tõenäoliselt selgeks tegema, mis protsessid need taolised on. Kui see tehtud, siis saab arutama hakata, kui palju me üldse teame, et mingit keerulist masinavärki ja seal toimuvaid protsesse mõjutada.
Singapuri autoritaarsus ja kord on tõenäoliselt kaks nähtust, mis ei ole enamusele eurooplastest vastuvõetavad. Eestlastele, kellest enamusel on meeles ENSV veel eriti.
Iirimaa on pigem liberaliseerimise ja dereguleerimise musternäidis. Mulle tuleb meelde üks NYTimes’i artikkel Iirimaast, kus tuli juttu sealsest EAS’i ekvivalendist ja nende ettevõtlustoetustest. Kõige parem lugu oli ühe ettevõtjaga, kes oli ühe ettevõtte Enterprise Ireland’i abiga ühe käima lükanud, kuid ütles, et selle edu oli kasin. Siis lisas ta, et oli samal ajal välja mõelnud ühe teise äriidee, mille oli teostanud ilma rahalise toetuseta ja Enterprise Ireland poole ta sellega ei kavatsenud pöörduda, sest tahtis et see oleks 100% tema.
Singapuri tegemisi tasub jälgida, kuid tasub mõelda ka sellele, kuidas läheb nendel, kes eelistatud valdkondades ei tööta. Kas nende oskused ja teadmised ei väärigi toetamist?