VABALOG

Kiirlaenude kõrgest intressist ja ühe ettevõtlusvaldkonna surnuks reguleerimisest

Minu jaoks on siiani täiesti hämmastav, et enamus SMS-laenude vastaseid pole endale isegi vaevunud selgeks tegema, miks kiirlaenude intress on sedavõrd kõrge ja miks pangast võetud laenu intress on kordades madalam. Iseenesest see, et meil tegutseb valdkonnas peaaegu paarkümmend ettevõtte võiks anda alust arvamusele, et vaba konkurentsi tingimustes võetakse nii madalat intressi kui võimalik, et siiski kasumlikult tihedas konkurentsis edasi tegutseda ja see distsiplineerib laenuandjaid, kuid tundub, et taolist mõttekäiku on Justiitsministeeriumilt palju tahta.

Kõrge intressiga laenud pole midagi uut ja on enamuses turumajandusega riikides juba aastakümneid olnud samavõrd põlatud staatuses kui Eestis kiirlaenud. Kõige lihtsam on vast kiirlaenude olukorda võrrelda n.n. palgapäeva laenudega (payday loan), mis on viimase paari aastakümne jooksul USA’s korralikult kanda kinnitatud. New York Times’is ilmus natuke rohkem kui aasta tagasi palgapäeva laenudest ja nendega kaasnevatest probleemidest artikkel, kus tuli muuhulgas juttu ka sellest, et isegi “liigkasuvõtjate” rolli täita üritanud heategevuse organisatsioonid on sunnitud ainuüksi enda tegevuse jätkamiseks arvestatavat intressi võtma:

But alternative payday loans have also drawn criticism from some consumer advocates, who say the programs are too similar to for-profit payday loans, especially when they call for the principal to be repaid in two weeks. At GoodMoney, for example, borrowers pay $9.90 for every $100 they borrow, which translates to an annual rate of 252 percent.

. . .

Some of Goodwill’s directors, Mr. Pedersen said, initially opposed offering payday loans, even at lower interest. But Mr. Eiden, Prospera’s president, said that “a lot of consumers felt they were a savior.”

Of the $9.90 that GoodMoney charges per $100 borrowed, nearly half goes to writing off bad loans, Mr. Eiden said, and the rest to database service and administrative costs.

Siia kõrvale tsiteeriks juba eelmises postituses mainimist leidnud Indrek Nikluse kiirlaenude artiklit Päevalehes:

Sageli lepitakse kiirlaenulepingu tüüptingimustes kokku suur viivis (näiteks 0,5% päevas ehk 180% aastas), mis võla kiiresti väga suureks kasvatab. Kiirlaenu eristab panga tarbimislaenust see, et esimene allub üldistele võlaõigusnormidele, teine aga on reguleeritud palju täpsemalt tarbijakrediidi sätetega. Piiriks on 200 eurot või tagasimakse tähtaeg, mis peab olema alla kolme kuu. Selle piiri kaotamine seaduses tähendab, et edaspidi on viivise suurus seadusega sätestatud: see on Euroopa Keskpanga kohaldatav intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

Kui MTÜ ei saa USA’s, mis on vaieldamatult isegi osariikide lõikes kordades suurem turg kui Eesti, ilma kasumita majandades hakkama vähem kui 250% aastase intressiga, siis on jutud sellest nagu oleks kiirlaenude väljastamine mõnekümne intressiprotsendiga kuidagi võimalik või veel parem kasumlik rohkem muinasjutt kergeusklikele.

Mulle tuleb meelde ka üks Richard Posner’i postitus, kus ta arutles samuti palgapäeva laenude üle, kuid seda turumajandusele põhineva ühiskonna moraalsete aluste üle arutledes:

The very high interest rates for payday loans tell us that many people will pay a very high premium to shift consumption from future to present. As long as they understand what interest rates are and what interest rates they are paying, it is hard to see why their preference for present over future consumption, and hence for spending and borrowing rather than saving, should have social implications. People who take out payday loans are unlikely to be potential savers (i.e., lenders); and by taking on heavy debt they force themselves to work very hard; and I have suggested that saving is not as important as it once was.

I particularly do not understand how, if high interest rates for payday loans are a problem, loans by foundations and churches are a solution. If, as I assume Brooks must mean, these loans are to made be at lower interest rates than payday loans, the former payday borrowers will borrow more. If to try to prevent this the charitable lenders ration their credit tightly, the payday borrowers will borrow what they can from those lenders and top off with a payday loan; their total debt burden is unlikely to fall.

Valitsuse roll ei peaks olema majanduskasvu olulise aeglustumise tingimustes mõnda ettevõtlusvaldkonda surnuks reguleerida vaid pigem informeerida potentsiaalseid kiirlaenu võtjad, tagada läbipaistvust ja laiendada inimeste võimalusi mitte neid piirata.

Jah, osad laenuvõtjad on vastutustundetud, mõned teised lihtsameelsed, kuid enamus suudab enda kohustused täita ja nii mõnigi on isegi kiirlaenu andjatele tänulik, kuid me ei kuule nendest inimestest midagi. Kiirlaenu ühiskondlik stigma sunnib neid inimesi vaikima samas kui ajakirjandus lugejate emotsioonidega manipuleerib.

Hea meelega tsiteeriks siinkohal mõnda uurimust kiirlaenudest Eestis, kuid meie usinad reguleerijad ei ole nende tegemisest huvitatud. Üks poliitiline peksupois tagataskus on alati hea mõte, eriti kui eelarve läbirääkimised poliitfarsiks moonduvad, mille taustal oleks vaja millegi “populaarsega” silma paista. 

Küll on mul aga hea võimalus viidata Donald Morgani uurimusele Defining and Detecting Predatory Lending (pdf), kus pärineb ka alljärgnev:

Our findings seem mostly inconsistent with the hypothesis that payday lenders prey on, i.e., lower the welfare of, households with uncertain income or households with less education. Those types of households who happen to live in states that allow unlimited payday loans are less likely to report being turned down for credit, but are not more likely, by and large, to report higher debt levels, contrary to the overborrowing prediction of our model. Nor are such households more likely to have missed a debt payment in the previous year. On the contrary, households with uncertain income who live in states with unlimited payday loans are less likely to have missed a debt payment over the previous year. The latter result is consistent with claims by defenders of payday lending that some households borrow from payday lenders to avoid missing payments on other debt. On the whole, our results seem consistent with the hypothesis that payday lending represents a legitimate increase in the supply of credit, not a contrived increase in credit demand. 

Nii palju kui ma olen kiirlaenude ümber käivat debatti jälginud, siis kiirlaenude keelustamise pooldajad ei toetu peale anekdootide ja eelarvamuste millelegi muule kui samasugusele lihtsameelsusele, mille eest tahavad kiirlaenuvõtjaid päästa. 

Kiirlaenude surnuks reguleerimise näol on tegu kahetsusväärselt kitsarinnalise lühinägelikkusega, mis lehkab kõige labasema ja taunitava populismi  järgi.

Tagged with: kiirlaenud, New York Times, niklus, Posner, reguleerimine

Categorised as: ...