VABALOG

Kuidas Kattel tahab enesetapjat mõrvata

Tänases Päevalehes kirjutab professor Rainer Kattel Enesetapjalikust majanduspoliitikast, kus puistab enda südant majandusmurede teemal: eestlased tarbivad liiga palju, ei ekspordi piisavalt ja meie maksusüsteem ei soodusta innovaatilist ettevõtlust. Kuigi otsest lahendust mees “probleemide”lahendamiseks välja ei paku võib tema kirjutisest välja lugeda, et mingeid valdkondi tuleks hakata arendama eelisjärjekorras.

Lühem vastuväide Kattelile: Selle asemel, et riiki ettevõtlusesse üha rohkem ja rohkem kaasata, peaks teda sealt välja ajama. Igasugused toetused on küll kena mõte, kuid nende saamiseks tuleb ronida üle paberimägede ning minna läbi bürokraatide armeest, kes ei taha millegi eest vastutada. Raha aga ei pruugi minna kõige õigema idee vaid kõige parema tutvusringkonnaga inimesele, kellel on mõni “sõber” rahajagajate laua taga.

Suurepärase näitena pakun välja samast lehest artikli Eestis ära põlatud leiutis teenib USAs head kasumit. Äkki tegeleks selliste probleemidega enne kui uusi tekitama asutakse.

I rest my case!

Pikem vastuväide Kattelile:

Eesti suur jooksevkonto puudujääk annab tunnistust sellest, et me impordime oluliselt rohkem, kui ekspordime.

Olen juba varem kirjutanud sellest, et jooksevkonto puudujääk ei ole veel mingi maailmalõpp. Ilma teiste majandusnäitajateta teha selliseid üldistusi nagu Kattel teeb on minu arvates vastutustundetu ja ei tekita just erilist usaldust. Probleem on selles, et turistide (s.h. soomlased) poolt siin tehtud kulutused ei ole sugugi tühised, kuid minu teada läheb see eestlaste tarbimisstatistika alla. Välisinvesteeringute kadumist pole aga põhjust karta, kui sa välisinvestorit näiteks tollimaksudega minema ei hirmuta.

Hoopis olulisem küsimus on: miks ei suuda me ise piisavalt raha teenida ja eksportida?

Täiesti mõttetu probleemi püstitus. Kes ütleb, mis on piisavalt? Kas professor Kattel, kuskil kontoris numbreid ragistades või on äkki nõudlusel ja pakkumisel siin samuti mingi roll mängida ning vabal (üha vähem ja vähem kahjuks) turumajandusel samuti?!

Tööstus tähendab aga alati oskustel ehk teadmistel põhinevat majandustegevust ja seetõttu on just tööstus traditsiooniliselt elatuskasvu veduriks olnud. Eesti tööstuses toimunud ümberkorraldused on aga toonud kaasa olukorra, kus kõikides sektorites (v.a. puidusektor) on tööhõive oluliselt vähenenud, mis tähendab ju oskuste kadu.

Ma näen siin kahte probleemi (1) nõukogude aegsete masinatega poleks Euroopa turule praktiliselt mingit toodangut võimalik teha juba ainuüksi kvaliteedinõuete tõttu samas kui nii Venemaa kui Aasia on sarnase vanarauaga kimpus, tööjõud aga odavam (2) plaanimajandus paiskas segi tasakaalu kapitali ja tööjõuvahel, samas kui turumajandus on piiratud ressurssi märksa tõhusamalt suunanud ehk automatiseerinud tootmist tõstes sellega kvaliteeti ja vähendades toote omahinda ning võimaldades inimestel tegeleda millegi produktiivsemaga.

Just see on taasiseseisvunud Eesti reformide majanduslik ja sotsiaalne hind: oskustööjõud on liikunud sektoritesse, kus neid oskusi ja teadmisi vaja pole, ning seetõttu ei saa need inimesed ka tunda olulist elatustaseme tõusu.

Taas kord jääb üle ainult küsida, et millele see järeldus rajaneb? Jutt on jälle nii üldine, et sellest võib mida iganes järeldada, kuid ma arvan, et professor Kattel ei ole kompetentne ütlema, milliseid oskusi ja teadmisi on vaja ning kus parajasti. Katteli jutt kisub vägisi plaanimajandusele.

Suurimaks probleemiks on aga külade, alevite ja isegi linnade teke Eestis, kus sisuliselt polegi mingeid märkimisväärseid oskusi peale turismi. Turism aga ei saa kunagi teadmistepõhiseks.

Ma tahaks näha, kuidas konkureerib turisminduses täielik võhik inimesega, kes on sellega tegelenud 5 või 10 aastata. Eesti ühed ettevõtlikumad ja innovaatilisemad inimesed töötavad turismis ja ilma nende teadmisteta oleks olukord maapiirkondades märksa nutusem. Vastupidiselt professorile suudavad nemad midagi turistidele pakkuda samas kohalikele tööd andes.

Oskustesse ja teadmistesse investeerimisega on Eestis praegu tunduvalt keerulisem ja riskantsem raha teenida kui märksa primitiivsema tegevusega: masinate tootmine on märksa riskantsem ja keerulisem kui millegi maaletoomine. Samas ei ole erasektor selles arengus süüdi. Süüdi on avaliku sektori loodud mängureeglid, mis mitte kuidagi ei motiveeri erasektorit võtma riske oskuste ja teadmiste loomisel. Vastupidi, suur osa Eesti majanduspoliitilisi samme motiveerib jätkuvalt erasektorit tegelema valdkondadega, kus teadmistel ja oskustel pole erilist rolli.

Eesti riik ei ole mõistnud, et ühiskonna seisukohalt ei ole kõik ettevõtted võrdsed: riigile tervikuna on rohkem kasu eksportivatest tööstusettevõtetest kui näiteks lõhnaõli või sukkpükste maaletoojaist. Seega tuleks kohalikku tööstussektorit ka rohkem toetada.

Aaa, jõudsimegi siis välja professori tõeni. Eelisjärjekorras tuleks riigi toel midagi arendad ja teised ettevõtjad las virelevad kõrgetes maksudes. Huvitav, et autor mõistab, millist negatiivset rolli riigisektor mängib, kuid samas leiab, et riigi rolli vähendamise asemel peaks seda hoopis suurendama – tegema suurejoonelisemaid finantseerimisplaane. Kas mitte ei ole tegu vastuoluga?

Paljud Eesti ettevõtted konkureerivad ülemaailmsel turul, ent nende oskuste ja teadmiste baas on väga nõrk. Võib ju ka öelda, et Eesti ettevõtted on ebaausas konkurentsis – aga sellesse ebaausasse positsiooni on neid pannud meie oma valitsus. Meil ei ole vaja rohkem ettevõtjaid või ettevõtlikke inimesi, vaid pigem vastust küsimusele: kuidas aidata näiteks ettevõtjat, kes tahab metsa väljavedamise asemel hakata tegema mööblit?

Oskuste ja teadmiste baas on Eesti ettevõtetes nõrk (huvitav, et selliseid üldistusi on üldse võimalik teha!) ja selles on süüdi valitsus. Kust see loogika siin läheb jääb minule arusaamatuks. Mis mööbli tegemisse puutub, siis tööjõu maksustamine väiksemaks, seadusandlus lihtsamaks ja riigi käpad ettevõtlusest eemale. Kahju, et selline tegevuskäik on Euroopa Liidus sama hästi kui välistatud.

Riigi roll on pakkuda juriidilist raamistiku mitte soodustada üht või teist tüüpi ettevõtlust. See pole riigi asi, seda eriti ajal, kus majandus areneb kiiresti ja dünaamiliselt, luues võimalusi seal, kus neid varem polnud.

Paljudele vanadele Euroopa Liidu liikmesriikidele on Eesti ja teiste uute liikmesriikide ultraliberaalsed maksusüsteemid nii vastumeelsed: haritud tööjõud, ekspordi toetamine ning infrastruktuuri arendamine vajab maksuraha. Selline maksukonkurents on kahjulik kõikidele Euroopa riikidele, nii vanadele kui uutele – kui Euroopa peab konkureerima Aasia riikidega, siis EL-i liikmesriigid ei tohiks olla omavahel kõri kallal. Me peaksime omavahel konkureerima teadmiste ja oskuste, mitte maksude osas. Rääkida sellest, kuidas Eesti maksusüsteem peaks olema eeskujuks Euroopale, ei ole mitte ainult naiivne populism, vaid see alandab tegelikult kogu Euroopa konkurentsivõimet. Eesti ja paljude teiste uute liikmesriikide praegune majanduspoliitiline käitumine on väga sarnane enesetapuga: ühe käega lõikame teise veene.

Euroopa konkurentsivõime on surnuks reguleeritud ja Lissaboni agenda eesmärgid sama hästi kui maha maetud. Professor arvab, et ainult “aktiivne” ettevõtluspoliitika – mida nagu laeva ühest sadamast teise juhitakse – on ainus lahendus, kuid selle asemel võiks järgida hoopis “passiivset” ettevõtluspoliitikat, kus ümberjagamise ja eelisarendamise asemel antakse kõigile võimalus konkureerida/areneda ühtses juriidilises ja maksupoliitilises keskkonnas.

Probleem on selles, et aktiivne sekkumine tähendab kelleltki võtmist ja kellelegi andmist mingi keskvalitsuse poolt, millel pole aga pooltki seda informatsiooni, mis ettevõtjal. Paarile inimesele märkamatuks jäävad võimalused jäävad rakendamata, sest see ei ole riigi prioriteet ega näiteks piisavalt innovaatiline.

Ja kui sa seda raha lõpuks taotlema lähed, siis pead sa suutma selles bürokraatide armees orienteeruda. Kui ettevõtlusega saab ka ilma kõrghariduseta inimene hakkama, siis taotluse ja kõigi sellega kaasnevate paberite määrimiseks on vaja konkreetsemaid teadmisi. Tavainimesel on aga ettevõtlusega üha keerulisem algust teha, veel keerulisem aga püsima jääda ilma mingi toetuseta. Mõni ime, et ettevõtlus Eesti varjusurma on langemas.

Vaadates Euroopat ja siis USA’t arvan, et Euroopa aktiivsus ei ole ennast õigustanud samas kui USA passiivsus on. Iga üks tehku sellest omad järeldused, kuid Kattel võiks majanduspoliitikast rohkem mitte kirjutada enne kui on lugenud natuke Haykeit või Misest.

Tagged with: ...

Categorised as: ...