VABALOG

Eesti kaitsepoliitika ignoreerib liitusid

Mõni aeg tagasi kommenteerisin Eesti kaitsepoliitikat postituses, mille lõpus lubasin kunagi kommenteerid Euroopa Liidu rolli meie julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundamisel, seda eriti seose Euroopa Liidu põhiseadusega.

Totaalkaitsekontseptsiooni tõsiseltvõetavus Eestis on alati olnud kahtlane.

Kui enne NATO ja EL-iga liitumist võis selle koha pealt silma kinni pigistada lootuses, et tegu on illusiooni loomisega meie ida-naabrile, siis pärast mõlema liiduga liitumist tundub Eesti sõjaväelise ladviku jätkuv totaalkaitse külge klammerdumine kentsakas.

Isegi enam kui kentsakas – mõttetu ja väärtusliku inimressurssi raiskav.

Inerts on aga arvestatav jõud ning äärmiselt jäiga struktuuriga organisatsioon puhul, mis on viimase 15 aasta jooksul orienteerunud totaalkaitsele, näib tegu olevat ka progressi pidurdava jõuga.

NATO ja EL-iga liitumine oleks pidanud juba põhimõtteliselt muutma meie riigi kaitsekontseptsiooni, kuid selle asemele jätkatakse jäärapäiselt ajateenistusega, manipuleeritakse statistikaga ning suhtutakse liitude poolt pakutavatesse garantiidesse ükskõiksusega, millest võib kohati välja lugeda alusetuid eelarvamusi.

Selle asemel, et pakkuda mõlemale liidule tõsiselt võetavaid ja põhjaliku väljaõppega üksusi toodab meie kaitsestruktuur reserviste, kellega pole üheski 21. sajandi konfliktis midagi peale hakata. Isegi 12 kuulise väljaõppe saanud noormees ei kõlba ühelegi välismissioonile, rääkimata siis 9 kuulise väljaõppega isikutest.

Arvestades seda, et üha olulisemat rolli mängib sõjaliste üksuste tehnoloogiline integreeritus jääb üle ainult küsida, miks valmistuvad meie kaitsestruktuurid jätkuvalt viimaseks Eestimaal peetud sõjaks?

Soomlaste kaitsekontseptsiooni pimesi jälgimine võis olla õigustatud enne sõjalisse liitu astumist, kuid neutraliteedipoliitikat ajava põhja-naabriga, kes on valinud sõjalistest liitudest eemale jäämise ning on selle tõttu sunnitud panustama riiklikule kaitsekontseptsioonil, on meil üha vähem ja vähem ühist. Vastupidiselt soomlastele on eestlastel põhjust liitlastelt sõjalise rünnaku puhul abi lausa nõuda kui liiduga kaasnevad kohustused on täidetud.

Eelnevaga kaldusin mõnevõrra kõrvale postituse pealkirjas lubadust, kuid samas võimaldab see mõnevõrra selgemalt esile tuua, mida NATO ja EL-i liikmelisus endaga kaasa võivad tuua.

Euroopa Liidu põhiseaduslik lepe määratleb endisest täpsemalt välis- ja julgeolekupoliitiliste küsimuste rolli artiklites I-16, I-40 ja I-41 (PDF). Neist huvitavamad tsitaadid – vähemalt minu arvates – on järgmised:

Artiklist I-16

Ühise välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes kuuluvad liidu pädevusse kõik välispoliitika valdkonnad ja kõik liidu julgeolekuga seotud küsimused, kaasa arvatud ühise kaitsepoliitika järkjärguline kujundamine, mis võib viia ühiskaitseni.

Liikmesriigid toetavad aktiivselt ja tingimusteta liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat lojaalsuse ja vastastikuse solidaarsuse vaimus ning järgivad liidu meetmeid selles valdkonnas. Nad hoiduvad meetmetest, mis oleksid vastuolus liidu huvidega või võiksid kahjustada liidu tulemuslikkust.

Artiklist I-41

3. Liikmesriigid annavad ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamiseks liidu käsutusse oma tsiviil- ja sõjaväevõimsuse, et aidata kaasa Ministrite Nõukogu määratletud eesmärkide saavutamisele. Liikmesriigid, kes moodustavad üheskoos riikidevahelisi relvajõude, võivad anda kõnealused relvajõud ka ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika käsutusse.

Liikmesriigid kohustuvad oma sõjalist võimekust järk-järgult täiustama. Operatiivvajaduste väljaselgitamiseks, nende vajaduste rahuldamist tagavate meetmete edendamiseks (JS. – minu rõhuasetus), kaitsesektori tööstusliku ja tehnoloogilise baasi tugevdamiseks mõeldud meetmete väljaselgitamisele kaasaaitamiseks ja vajaduse korral rakendamiseks, osalemiseks Euroopa võimekus- ja relvastuspoliitika väljatöötamisel ning nõukogu abistamiseks sõjalise võimekuse täiustamise hindamisel moodustatakse kaitsevõime arendamise, teadusuuringute, hangete ja relvastuse alane agentuur (Euroopa Kaitseagentuur).
. . .

7. Kui üks liikmesriik langeb oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks, on teised liikmesriigid kohustatud andma talle abi kõigi nende käsutuses olevate vahenditega kooskõlas ÜRO põhikirja artikliga 51. See ei piira teatud liikmesriikide julgeoleku- ja kaitsepoliitika eripära. Kohustused ja koostöö selles valdkonnas on kooskõlas kohustustega Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonis, mis jääb selle liikmesriikidele nende kollektiivse kaitse aluseks ja selle rakendamise kohaks.

Nagu eelnevatest tsitaatidest võib välja lugeda on Euroopa Liidu siseselt suund võetud ühtsele välis- ja julgeolekupoliitikale, mille kujundamises saab Eesti roll olla marginaalne, kuid eks ta seda tegelikult ka ole. Märksa huvitavam ja tõsisemate tagajärgedega on artiklis I-41 märgitu, mis sisuliselt määrab ära ka Eesti sõjalise võimekuse arendamise prioriteetsus.

Tegu ei saa olla ajateenijate vaid elukutseliste sõjaväelastega, keda on võimalik rakendada ka välismissioonidel. Euroopa võitlusgruppide arendamine ja rahvuslike üksuste strateegiline integreerimine on juba alanud ning mitmed võitlusgrupid (i.k. – battle goups) on moodustamisel. Ma ei näe mingit põhimõttelist probleemi 1500 mehelise üksuse ettevalmistamisel ka Eesti poolt, kuid seda mitte praegust prioriteetide juures, kus rõhuasetus on ajateenistusel.

EL-i põhiseaduslikus leppes pööratakse tähelepanu ka tehnoloogilise võimekus arendamisele, mis aga tähendab rõhuasetust spetsialistidele, inimestele, kes on pühendunud elukutselised sõjaväelased. Taas, puuduliku väljaõppe ja kasina motivatsiooniga ajateenijatega pole siin midagi peale hakata.

Iraagi sündmuste taustal võib jääda mulje, et ka ilma kõrgtehnoloogilise relvastuse saab edukalt võidelda ja selles võib ka oma tõeiva olla, kuid ilma milleta ei saa hakkama on tõhus logistikasüsteem, mis võimaldab erinevast rahvusest ning erinevatest riikidest pärit sõjaväelastel koos töötada – varustada laskemoona, kütuse ja söögiga kümneid tuhandeid sõjaväelasi.

Ameeriklaste logistiline võimekus (GPS põhine) võimaldab neil suunata mitte väikseid üksusi vaid terveid armeesid teisele poole planeeti. Euroopas ei ole sellist võimekust peale Inglismaa, mis on põhjalikult seotud juba kasutatavate tehnoloogiliste lahenduste poolest USA-ga, ühelgi riigil. Seda tühimiku peaks mõne aja pärast täitma Euroopa oma süsteem FRES (Future Rapid Effects System), mis kasutaks Euroopa Liidu (ja Hiina!) GPS satelliitide võrgu Galileo võimalusi sõidukite ja relvasüsteemide tegevuse koordineerimisel.

Arenenud riikide relvajõude ootab ees integreerimine ja tehnoloogiliste võimaluste rakendamine läbi ühiste süsteemide nagu FRES või USA FCS (Future Combat System). Moderniseerimisest pole pääsu ka Eesti kaitseväel kui soovitakse anda enda panus välismissioonidel ja olla täieõiguslik NATO ja EL-i liige.

Totaalkaitse kontseptsiooni külge klammerdumine näitab minu arvates ka meie sõjalise eliidi suutmatust nii NATO kui EL partnereid usaldada.

Ulatuslikuma koostöö ja uue kaitsekontseptsiooni välja arendamise asemel põrkume hoopis vastu “vanade meeste” inertsil, müütidele ja muinasjuttudele, mis ei arvesta reaalset olukord ning ei kasuta võimalusi, mida osalemine sõjalises liidus pakub Eesti kaitsestrateegia planeerimisel.

Lõpetuseks sooviks välja käia veel ühe tähelduse: nimelt kipun arvama, et kaitsepoliitika välja töötamises on üha väiksem ja väiksem roll tsiviilstruktuuridel.

2003. aastal arutlusele tulnud “Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan 2010” ning selle aluseks olevate dokumentide originaalteksti kujundamisel lähtuti liigselt sõjaväelaste huvidest, mis tulid üllataval kombel välja peamiselt läbi sõjaväelise ladviku sõnavõttude meedias.

Mõnes riigis oleks sõjaväelaste sekkumine – eriti läbi meedia – kaitsePOLIITIKA kujundamisesse olnud kohatu ja lõppenud tagasi astumistega, kuid me elame ju Eesti – riigis, kus kõik peale sõjaväelise eliidi näivad mõistvat, et Eesti julgeoleku garantii on NATO ja EL mitte ajateenistus ja totaalkaitse.

Tagged with: ...

Categorised as: ...