Sundteenistus on mõttetu 21. sajandi Eestis
Kui ma tänase Postimehe esikaant nägin, siis tekkis esimese asjana küsimus, et kas see on mingi uudisväärtusega lugu?
Kui jah, siis sellisel juhul on vähemalt Vabalogi lugejatele kutsealuste tervise ja kasarmukohtade arvu küsimus juba ammu unustatud uudis, sest sellest oli juttu enam kui 3 ja pool aastat tagasi kui Postimehes ilmus artikkel sundteenistusse kutsutute nõrgast tervisest. Ühtlasi peab tõdema, et debatt on sama pealiskaudne ja ühekülgne kui ta oli siis.
Ka värske loo pealkiri Osaline ajateenistus kisub Eesti meeste moraali alla on puudulik, sest ta rajaneb millele – ekssõjardist Leo Kunnase meelevaldsele väitele. Tegelikult kisub Eesti meeste moraali alla mitte osaline ajateenistus vaid diskrimineeriva sunniga kaasnev aastane vabaduse kaotus, mida ei kompenseerita ligilähedaseltki sellele, mida see vabadusekaotus väärt on.
Artiklist võib leida ka teisi puudulike väiteid nagu:
Erinevalt Eestist ei tohtinud Lätis ajateenistusse kutsuda ka üliõpilasi.
1990ndate lõpus oli ikka päris mitme aasta pikkune periood, kus üliõpilased olid sundteenistusest vabad kui mitte de jure, siis kindlasti de facto. Kahjuks ei suutnud Eesti Üliõpilaskondade Liit enda liikmete huvide eest seista ja loobus jätkuvast üliõpilaste vabastamisest kui avanes võimalus ise ajateenistusse mitte minna ja saata sinna hoopis tulevased üliõpilased. Aga mis me mõttetute organisatsioonide tegevusetuse üle ikka arutame.
Timmeri sõnul on selle põhjuseks see, et ajateenistus on odavam, see aitab värvata professionaalseid sõdureid ning aitab säilitada suhet sõjaväe ja ühiskonna vahel.
Ajateenistus on ainult näiliselt odavam ja mõni on isegi sellest uurimuse (PDF) kirjutanud. Seda müüti õnneks Eestis enam eriti ei levitata. Väide, et sundteenistus aitab professionaalseid sõdureid värvata on samuti alusetu. Pigem vastupidi. Nende kõrval, keda huvitab sõjavägi, sõjaväe kultuur ja kes kaaluvad sõjaväele pühendumist elukutsena, teenivad ka need, kes läbivad sundteenistust vastu tahtmist. Just nende inimeste suhtumine õõnestab kõigi moraali, mille käigus nii mõnigi potentsiaalne elukutseline leiab, et tema ei soovi taolises sõjaväes küll teenida, mis koosneb eelkõige ükskõiksetest harrastajatest.
Eraldi huvitav küsimus on ka see, miks see avalik saladus juba ammu lahendust pole leidnud. Mul on üks teooria. Nimelt tähendaks avalikult laiapõhjalise ajateenistuse sisse viimine – veel parem avalik välja ütlemine – poliitilist enesetappu, seda teinud erakonnale. Eestlased ei ole huvitatud laiapõhjalisest ajateenistusest ja ainus põhjus, miks see anakronism kuhugi kadunud pole, on ajateenistuse läbinute stabiilselt tagasihoidlik hulk samas kui enamus on veendunud, et kõik teised peale nende on sundteenistuse läbinud.
Ühtlasi ei saa ma aru, et mis totaalkaitsest saab Eesti suuruse väikeriigi puhul rääkida kui ajateenistuse kehtestamisest naistele isegi mitte ei räägita. Kui meid tõesti varitsevad sarnased ohud nagu Iisraeli, et nende sundteenistust meie omaga võrreldakse, siis ilmselgelt peaks ka naised läbima sundteenistuse ja kahtlemata tuleks pikendada ka sundteenistuses veedetud aega kahele või kolmele aastale. Seni kuni seda juhtunud pole ei saa ka tõsiselt rääkida totaalkaitsest.
Totaalkaitse Eestis on luul, häma, pettus – illusioon lihtsameelsetele ja unistuste ideaal sõjakatele natsionalistidele, kes tegeliku totaalkaitse loomiseks vajalike samme ei ole valmis astuma, sest see tähendaks nende poliitilist hävingut.
Mulle tundub, et Georgia ja Venemaa konflikt andis väga adekvaatse pildi sellest, milleks sundteenistuse läbinute mobiliseerimine on võimeline: mitte kui millekski. Küll aga andis mobiliseerimine venelastele hea ettekäände pommitada võimalike mobilisatsioonipunkte, mille hulka kuulusid esmajärjekorras koolid, ettekäändel, et tegu on sõjaliselt strateegiliste objektidega samas kui konflikt oli sama hästi kui läbi enne kui üldse mobiliseeruma jõuti hakata.
Mina tahan kaitseväge, mis on elukutseline ja võimeline operatiivselt reageerima kohe mitte soodsa tähtede seisu ja juhuste kokku langemise puhul. Sundteenistuse läbinutest koosneva “kaitseväega”, millel puudub korralik varustus ja tehnika, kuid mida ründab paremini relvastatud ja suurem sõjavägi, pole võimalik sõjalise rünnaku korral isegi mitte mobiliseerida ilma ulatuslike majanduslike tagajärgedeta.
Kujutage endale ette olukord, kus Venemaa provokatsioonid on piisavalt agressiivsed, et otsest sõjategevust pole alustatud, kuid Eesti on sunnitud mobiliseerima. Kümned tuhanded mehed ei ilmu tööle vaid kogunevad mobilisatsioonipunktides, et hakata tagasi lööma peatselt algavat Venemaa rünnakut. Kuid rünnakut ei tule, ega tule. Toimub demobiliseerimine ja mehed lähevad tagasi tööle, kuid siis alustab Venemaa järgmise ringiga. Taas toimub mobiliseerimine, kuid rünnakut ei tule. Taoline tõmblemine mõjuks äärmiselt destabiliseerivalt Eesti majandusele ja inimeste moraalile, mis võimaldaks aga külvata ka sisepoliitilist segadust enam kui küllaga.
Totaalkaitse on juba enda põhimõtete tõttu (kõigi võimalustega viimaseni välja) mitte niivõrd Eesti kaitsepoliitika nurga- kui hauakivi.
Categorised as: ...
No sellist saasta pole küll ammu lugenud. Ning Üliõpilasliit on saamatu organisatsioon, kuna ei suutnud vastu seista seadusele? Ja miks nad olekski pidanud? Mis imeloomad need üliõpilased on, et aega teenima ei peaks?
Või pigem valdab sind vimm kuna väkke minek on ootamas või seonduvad antud teemaga kurvad hetked ajateenistusest? 😉
See, et sulle teise inimese arvamus ei meeldi ei tee sellest veel saasta, erti kui see on põhjendatud. Mis sind nii häirib, et seda peab saastaks kutsuma? Ma saan aru küll, et lihtne on midagi saastaks kutsuda, kuid sõnastatud argument mõjub märksa mõistlikumalt.
EÜL ei seisnud vastu ühelegi seadusele ega seadusemuudatusele. Kui ma ei eksi, siis tudengite reservi arvamine käis täiesti seaduslikult ja see muudeti ühel hetkel lihtsalt ära. Minule jäi mulje, et EÜL’is oli sellele muudatusele ka vastaseid, kuid lõpuks päästeti tulevaste tudengite hinnaga just enda nahka.
Minu arvates on sundteenistus rahuajal õigustamatu ja sellel pole vahet, kas sa oled üliõpilane, töötu või tööline. Olen selle seisukoha selgitamisel toonud nii moraalsed, poliitilisi kui majanduslike argumente, mida võib siit blogist leida vastavaid otsinguid sooritades.
Mina kuulund nende hulka, kes ülikooli minnes arvati automaatselt reservi 😉
Muide, on keegi tõsiselt üles võtnud ka võrdõiguslikkuse teema? Soo alusel pea terveks aastaks vabaduse kaotamine tundub… vale.
Kuidagi imelik on kuulata võrdõiguslaste nuttu ja hala naiste paar protsenti väiksema keskmise palga üle kui mehi sunnitakse kohustuslikus korras sõjaväkke. Eestis on seadusse sisse kirjutatud, et meeste kohustuslik ajateenistus “ei ole sooline diskrimineerimine”, kuid sama hästi võiks seadusse kirjutada, et “naiste madalam palk võrdse töö eest ei ole sooline diskrimineerimine” ja asi korras. Diskrimineerimist enam pole.
Soolise võrdõiguslikuse osakonnal sotsiaalministeeriumis oli omal ajal isegi blogi (svos.blogspot.com) ja tõenäoliselt on see seal siiani, kuigi on nüüd parooli taga peidus.
Ühel SVOS blogi kirjutajal tuli lõpuks samale küsimusele vastat, mis sinul Elver. Vastus oli hale ja mul on siiralt kahju, et ma selle viidata ei saa, kuid tegu oli täiesti formaalse ja sisutühja vastusega, mille kohaselt on tegu erandiga. Mis erandiks alust annab selgitamist ei leidnud. Aga igati nõus sellega, et kui diskrimineerimise kohta öeldakse, et tegu pole diskrimineerimisega, siis see veel ei tähenda, et nii ka on.
Mulle ka ei meeldi sõjardite mõte totaalkaitsest, mis teisisõnu tähendaks rahvuse totaalset hävitamist.
Kaitsepoliitikast kirjutamine ei kuku Sul, Jüri, kohe üldse välja. Mingis võtmes võiks küsida, et miks Sa üldse sellest nii mitu korda kirjutad, kui Su point on ju selge – Eestit ei ole mõtet kaitsta. Let me guess – sõjaväes Sa teeninud ei ole. Loomulikult pole see argument selles diskussioonis aga kontekstiks oleks hea teada.
Eesti riik ja eestlased kui rahvus on terve mõistuse ja ammugi siis majandusliku otstarbekuse seisukohast nonsens. Täiesti kindlasti on nad seda praeguses geograafilises asukohas. Eestile jõukohane palgaarmee on sõjalis-strateegiliselt nonsens, järelikult pole seda pulli üldse vaja. Kui, siis paraadüksused liitlasop-ides osalemiseks. Kaitseotstarbelise sõjaväe pidamine on samuti nonsens. Majanduslikult tasuv on pidada agressiooniarmeed. Nii, et vale kriteerium armeekorralduse kaalumiseks.
* * *
Huvitav, et kaitsepoliitilisi liialdusi nagu Soome või Venega võrreldav armee või massihävitusrelvad pakuvad pigem välja väikeriigi kaitsevõime vajaduses kahtlejad kui et pooldajad.
Eestisuguse riigi kaitsevõime sellise labiilse macho naabruses nagu Venemaa saab toetuda kolmele vaalale:
a) allianssidesse kuulumine – NATO, EU kui kõige olulisemad – tehtud, appituleku operatiivsus keerulises maailmapoliitilises olukorras kahtlemata küsitav aga elu juba on kord loterii;
b) tugeva liitlase omamine USA näol, vajadusel ohverdades üldinimlikud eetilised tõekspidamised – tehtud (Iraak, Afganistan). Kõige parem – mõni USA sõjaväebaas Eestis – eriti kena – kogu riigikaitse outsourcemine USA-le;
c) iseseisva kaitsevõime omamine eesmärgiga
c1) muuta agressori huvi seda kanti rünnata võimalikult väikeseks;
c2) omades piisavalt relvastust ja kiirelt mobiliseeritavat elavjõudu, et osutada lühiajalist agressiivset vastupanu;
c3) kuni liitlased oma jalad tagumiku alt välja ajavad (maaväed 30-60 päeva, mereväed mõni nädalat, õhudominants päevadega);
c4) eriti musta stsenaariumi puhuks – külgmiinid, tankitõrje ja lühimaa õhutõrjeseadmed hajusladudesse == riik kuhu ei soovita tungida.
Kõik see kokku võrdub heidutus ehk soovimatus rünnata. Ehk siis, seda kaitsevõimet on meil vaja selleks, et seda mitte kunagi kasutada ei tuleks.
Sinu unelmate elukutseline sõjavägi on kas liiga väike või liiga kallis Eesti suuruse riigi jaoks. Meil pole vaja miljonit meest püssi alla keda lihtsalt füüsiliselt pole olemas. Ideaalis võiks püssi alla saada 100 000 meest, reaalis ilmselt 50 000. Praegu oleks probleem, et saada 10 tuhandet. Kui saakski rohkem pole neile relvastut anda. 16 tuhandest elukutselisest saaks Pihva 76 VDV jagu nii ca paari-kolme nädalaga. 50 000 elukutselise ülalpidamiseks peaks meie kaitse-eelarve juba praegu olema 10% ligi SKP-st. Why not?
Emake loodus on konstrueerinud idapiiri nii, et puht logistiliselt ei räägi me rohkemast kui samaaegselt maksimum 100 000 mehest, 200-400 ühikust soomustehnikast ida poolt. Arvestades agressori armee mannetust võib korraliku varustuse korral ideaalis olla kill-ratio samasugune kui Sinimägede lahingutes.
Vaimusilmas näen Sind kas esimesena emigreerumas või siis kibestunult ja endassetõmbununa taaskord võõra võimu all. Mina kuulun nende hulka, kes kasvõi üritavadki aga enne selleks korralikult ette valmistudes. Pulli pole mõtet teha. Ka mitte palgaliste paraadleegionitega. Tasuks meeles pidada, et Vene poolt varem omandatud kogemustest tulenevalt pääseb konflikti alguses Eestist minema kuni 20 000 inimest. Kõik ülejäänud jäävad siia.
Postituse viit viimast lõiku on ikka päris piinlik lugeda. Kui tahad, võin selgitada miks. Kui ei, risustan edaspidi rohkem Sinu majandusteemalisi kommentaariume.
Sorri, aga see on ajuvabalt lühikeses perspektiivis mõtlemine. USA ülbas mõned aastad, kulutas oma raha ära, sõjardist presidendile anti kinga ja valiti mees, kes lubas drastiliselt sõjaväekulutusi vähendada, uusi sõdu mitte alustada, praegustest välja tõmmata ja Venemaaga tõsiseid läbirääkimisi alustada. Ahjaa, raketikilpi ka tõenäoliselt Ida-Euroopasse ei tule.
Kogu loo tulemus Eestile? Paar sõjaväelast said kogemusi juurde ja Eestile kui Bushi illegaalse poliitika toetajale jääb pikaks ajaks plekk külge. USA, sõjard pukis, ei läinud appi suurele sõbrale Gruusiale. Nüüd, patsifist pukis ja majandus kriisis, on loota, et USA meile appi tuleks? Hah!
Elver, hold the horses. Me ei tea veel mis mees Obama on ja mis temast saab. Kahtlemata ei ole Bush just säravaim isiksus maailma ajaloos aga sõjalise supervõimu staatusest USA niisama ei loobu. Tal ei pruugi ilmtingimata endal tahtmist olla see olla aga tundub, et Venemaa lihtsalt provotseerib USA-d seda olema.
Muus osas paku midagi reaalset ka alternatiiviks. USA on paraku ainuke, kes siin piirkonnas suudab ja tahab oma mängu mängida. Saksamaa ja Itaalia on täiesti schröderiseerunud, Prantsusmaa, võib siis nüüd öelda on sarkozyeerunud, Suurbritannial on niikuinii oma asi ajada aga äkki on nendega natuke lootust. Kui USA huvi siinkandis mängida ära kaob, siis on meil sama seis mis 1939 – Eesti on üksi ja sõjalises mõttes püksata. Venemaal poleks veel natuke ebamäärasemas seisus probleem kogu Baltikum taasokupeerida – ilma igasuguse vastupanuta.
Gruusia puhul on praeguseks selgelt näha, et:
a) neil oli selge revanšiplaan. Moraalselt võib-olla õigustatud, poliitiliselt infantiilne;
b) Gruusia välispoliitika oli sama infantiilne – teeme mis tahame, küll kvaasi-liitlased appi tulevad. On suur vahe kas olla NATO-s või kraapida ukse taga. Seetõttu ei maksa ilkuda teemal “näe, olid liitlased aga appi ei tuldud”. Appi ei tuldud sest pilt oli enam kui kahtlane;
c) kuumast verest ja õigluspüüdlusest pole kasu kui endal on mõttetu (juhtimissuutlikkuse ja volüümi mõttes) armee ja vastas on Vene armee eliit. Afektselt ei maksa käituda ka siis kui teadlikult ja räigelt provotseeritakse;
d) Jürile paranduseks – Gruusia ei ole tõestuseks mitte ajateenijate armee vaid palgaarmee kontseptsiooni hambutusest. Misiganes Gruusia deklareeris – armeed ehitati palgaarmee põhimõttel – palgalised missioonisõdurid ja käputäis ka kodumaal. Ajateenijate kordusõppustega ei tegelenud keegi ja teadmata on meil ka nende esmasajateenistuse kvaliteet.
Küsiks selle ajateenistuse “halbuse” kohta, et Soome ja Šveits. Kuidas on nende riikide kaitsevõimega ja sooviga üle minna palgaarmeele.
araterl: Mitte kuskil pole ma öelnud ega kirjutanud, et Eestit ei ole mõtet kaitsta. Kui väidad vastupidist, siis too konkreetseid näiteid. Küll olen ma kirjutanud, et kui Venemaa on juba sõjaliselt Eestit rünnanud, siis abi enam loota ei ole ja totaalkaitsepõhine vastupanu lõppeb lihtsalt etnilise puhastusega.
Mina kirjutan sundteenistuse mõttetusest, sest keegi teine seda eriti teha ei viitsi ja pakkuda alternatiive, mis minu arvates on mõistlikumad. Ma ei pretendeeri absoluutsele tõele, küll aga argumenteeritud seisukohtadele.
Ma ei mõista hästi, mis vahet sellel on, kas ma olen sõjaväes käinud või mitte. See küsimus ise on juba suht ad hominem, eriti kui sama postituse eelnevas kommentaaris on ta juba vastuse saanud.
Eesti Vabariigi tekkimine oli soodsate juhuste kokkulangemise tulemus – nii sõjaliste, poliitiliste kui filosoofiliste (natsionalism). See, et ta praegu veel (osaliselt) iseseisva riigna eksisteerib on meie õnn, mida ei ole jagunud nii mõnelegi teisele etnilisele grupile.
See, et sa lihtsalt midagi “nonesensiks” kutsud ei tee sellest veel nonsensi. Vabatahtlikest elukutselistest koosnev kaitsevägi oleks märksa usaldsuväärsem ja tema funktsioon saab Eestis olla kaitsetegevus eelkõige ettevalmistav ja integreeriv. Ma olen sellet juba kirjutanud ja Vabalogi otsingumootor aitab need kirjutised ka huvi korral leida.
Samas mulle tundub, et alternatiivkulu kontseptsioon on sinust mööda läinud, kui kirjutad, et majandsulikult on tasuvam agressiooniarmeed pidada. Majanduslikult on otstarbekas pidada sõjaväege, mille kulud ei ole varjatud vägivallale toetuv sunni taha vaid on avalikud ja kajastuvad eelarves. Sundteenistuse on meie piiratud väheseid ressursse nahhaalselt raiskav.
Eestile jõukohane vabatahtlikest elukutselistest koosnev kaitsevägi on täpselt nii suur kui selle eest ollakse valmis maksma. Vaikselt mingit vähemust orjastades on need kulud lihtsalt peidetud. Valijad ja nende esindajad saavad otsustada, kui palju nad on valmis kaitsekulutusteks eraldama läbi igati demokraatliku valmisprotsessi.
Sundteenistuse jätkuvalt suurimaks nõrkuseks on see, et kui on vaja mobiliseerida, siis pole mingit kindlust sellest, et rohkem kui iga neljas ( vnoi hoopis kümnes) kohale tuleb samas kui üle viie aastase väljaõppega inimesed on sellest sama hästi kui välistatud. Minu jaoks ei ole “paberarmeedele” lootmine sõjalise agressiooni korral ei mõistlik ega otstarbekas. Milleks endale valetada.
Georgia on meist suurem, paremini relvastatud ja elukutselisemate vägedega, kuid tulemus oli suht masendav. Mis alust on arvata, et näiteks Eestis sundteenistuse läbinud noored oleks paremini hakkama saanud? Sest nad on eestlased ja väiksemate kogemustega?
Iseseisev kaitsevõime Venemaa vastu on oksüümoron, millest oleks mõistlik esimesel võimalusel lahti saada. Sundteenistuse pooldajate totaalkaitse tähendab aga sisuliselt ka massilisi kaotusi tsiviileelanikkonnas, milleks tsiviilelanikkond ei pruugi valmis olla.
Tühja koha peal riiki enam ei taasta, eriti kui taastajaid pole kuskilt võtta.
Ma ei saa nõustuda ka väitega, et tähtis on kaitseväe suurus ja kaitseväelaste väljaõpe ja oskused on sedavõrd teisejärgulised, et neil pole isegi mõtet pikemalt peatuda.
Kas ma peaks tõsiselt võtma väiteid, et võimaliku sõjalise agressiooni korral ei külastaks ka Tallinna sadamaid Venemaa laevastik? Et meid ei tervitata ka mõned üksused Venemaa lennuväest?
Ah jaa, palun lõpetame võrdlused Soome ja Shveitsiga – mõlema riigi maastik ja üldine neutraliteedipoliitika ei anna just erilist alust võrlduseks Eestiga.
Lõppude lõpuks on minu postituse point üpris lihtne: meie praegune sundteenistusele põhinev kaitsepoliitika on suht illusoorne, sest väljaõppe saavad vähesed, kellele pole isegi mitte korraliku relvastust pakkuda rohkem kui proovimiseks. Reaalselt toimivaks totaalkaitseks ei ole aga eestlased valmis ja esimene erakond, kes proovib praegust süsteemi karmimaks teha saab sellest kinnitust ka valimistel. Küsimus ei ole ainult sõjalis-strateegiline vaid ka sisepoliitiline ja majanduslik.
Mind huvitavad igasugused arvamused…isegi kui nad ei pruugi mulle meeldida.
viriseb, diskrimineerimine! tsensuur! minu eilne pikk kommentaar ei salvestunud,
täna siis lühemalt
“Totaalkaitse Eestis on luul, häma, pettus – illusioon lihtsameelsetele ja unistuste ideaal sõjakatele natsionalistidele”
võibolla ei ole mõistlik sellist “kreemitorti” muu asjaliku arutluse vahele pikkida.
Kuule, Sul mingi kala jah siin – pikemate commentide puhul viskab
Sorry, there was an error. Please enable JavaScript and Cookies in your browser and try again.
ja data läheb kaotsi.
araterl kommi juurde:
c) iseseisva kaitsevõime omamine eesmärgiga
Kaitsev6ime algab eelk6ige KODANIKU 6igusest ja kohustusest kaitsta oma omandit. Ehk siis liberaalsest relvaseadusest ja seadusesmuudatustest, mis annavad kodanikule 6iguse ennast kaitsta. Alles siis saab katiseTAHE laieneda oma maalapilt/perelt/omandilt riigile. Senikaua kuni meie kodanikke kasvatatakse vaimus, et pätile ei tohi isegi molli kütta, vaid igasugune enese kaitsmine tuleb jätta “pädeva” politsei hooleks, et jumalaeest ei rikutaks päti inimõigusi, senikaua kasvavadki meil inimesed üles mõtteviisiga, et “keegi kusagil” peab nende turvalisuse eest hoolitsema. Näiteks “maailmapolitsneiik” USA. K6ik on kinni päris rohujuuretasandil igapäevastes asjades. Kui politsenik ütleb peksa saanud kodanikule, miks sa siis läksid õhtul pimedas Lasnamäe vahele jalutama, siis annab see samuti teadust teatud mõtteviisist. Senikaua kuni valitsus kasvatab inimestest “lambaid” kes ei suuda ja kellel on KEELATUD ennast kaitsta rahu ajal p2ti eest ja kes systemaatiliselt lammutab sedagi v2hest kaitsev2ge, mis meil on, on totaalkaitsest r22kimine t6esti jabur.
Kõige pealt kommentaaridest. Ma pole kedagi teadlikult tsenseerinud ja kommentaaride funktsioon on see, mis ta WordPress’il on. Ilma mingite muudatusteta ja olukorda lahendada ei saa. Mind ausalt öeldes hirmutab, et te nii pikki kommentaare kirjutate. Me ju kõik teame, et üks-teist ümber veenda ei suuda…heal juhul saame vaid enda arusaamasid selgitada.
Offf: mul pole midagi märksa vabamate relvakandmise õiguste vastu, kuid see ei tähenda, et kõik peavad relva kandma.
toivo: luba mul vahel natuke emotsionaalsem olla, sest ilmselgelt on see küsimus, kus mõlemal poolel on sedavõrd palju lihtsat usku enda dogmadesse, et ilma emotsioonideta ei saa.
“Eestit pole mõtet kaitsta” väidad Sa sellega, et arvad, et ainus vastuvõetav variant on üldsusele aktsepteeritava kulubaasiga palgaarmee. Oletame, et see on seni veel saavutamata 2% SKP-st. Kui ajateenistujad koju saata, siis vabaneb ca 600 miljonit raha ja selle eest saab ca 850 palgasõjaväelast. Lisaks 250-le Scoutsi mehele. Kaitsetehnika investeeringutest me siinkohal ei räägi, neid läheks sõltumata armee tüübist Eestil vaja suurusjärku 30 miljardit lähema 15 aasta jooksul.
Et siis Eestit pole mõtet kaitsta väljendub selles, et 1000 mehega Eestit ei kaitse ja ei kaitse ka 16 tuhande mehega. See piir kust alates on mõtet rääkida reaalsest heidutusest on erinevate asjatundjate arvates suurusjärk 50 000 meest ja selle maksumus on vähemalt 5 Eesti praegust kaitse-eelarvet puhtalt ainult kaadrile – 1/3 riigieelarvest. Ühesõnaga kui ainus võimalus on palgasõjavägi aga selle kohta on teada, et vähegi kaitsevõimelist palgaarmeed ei suuda me ülal pidada, siis pole selle ju mõtet. Olen ka seda meelt, et ka Eesti sõjaväel ja kahjuks ka KaMinal tema praegusel kujul pole mingit mõtet. Kui soovi ennast kaitsta pole, siis võiks need butiigid homme kinni panna.
Argumenteeritud seisukoht on siis see, et ebatõenäolised on kolm asja
a) rahulolu praeguse Eesti Kaitseväega ja selle suutlikkus riiki kaitsta
b) Eesti kaitsmiseks piisava suurusega palgasõjaväe pidamine
c) igasugusest riigikaitsest loobumine
Sõjaväes käimise küsimus – ad hominem või mitte aga
a) seal käinud meeste jaoks ei tundu asi nii kole kui seal mitte käinute jaoks;
b) ka sõduri baaskursuse läbiteinul tekib mingigi ettekujutus sellest mis toimub lahinguväljal ja jäävad ära jutud sellest kuidas 10 000 hästi koolitatud palgasõjaväelast Eestit kaitsevad
Ka Soome ja teiste Balti riikide tekkimine oli juhus. Mina juhuslikult ei soovi, et nad sama juhuslikult ära ei kaoks. Miski pole must-valge a la et kui meil on äga kaitsevägi siis keegi meid ei võida või et igal juhul saame Venemaalt lakki. See on natuke primitiivne ja väheinformeeritud mõtlemine. Küsimus on tõenäosustes ja marginaalses ühe ja teise mudeli ja tasemega sõjaväe võimalustes heidutada, tagasi lüüa või viivitada potentsiaalset agressorit. Kui asjad on halvad siis ilma liitlasteta meid edu ei saada.
Kui Vene ründaks Eestit praegu siis USA õhuväed oleks siin mõne päevaga, Briti laevastik nädalaga ja maaväed nt Poolast kuu jooksul. Seda praegu. Mida tugevam on meie oma kaitsevõime seda kiirem ja tõenäolisem see abi on. Kui me ei ole oma kaitsmisest huvitatud ega näita üles võimekust osaleda ühiskaitses siis poleks meil NATO-sse ja vast isegi EU-sse asja.
Kaitsevägi ei ole usaldusväärne seetõttu, et ta on elukutseline. Palgatööline on usaldusväärne palgamaksjale. Pealegi on eeltoodud põhjustel too usaldusväärsus suhteliselt kallis.
Ainus majanduslikult tasuv armee on agressiooniarmee põhjusel, et piisava võimsuse korral on väga suure tõenäosusega hõlvata varasid, mis teevad sellise armee rentaabliks. Kaitseväe pidamine on alati loterii – läheb vaja – ei lähe, võidame ei võida.
Varjatud või avalik kulu ja vägivald aga sellise vägivalla alla liigituvad ka riiklik seadusandlus, kohtusüsteem ja maksud. Üldine kaitseväekohustus on üks neid ühiskondlikke kokkuleppeid, mis kellegi suhtes on suurem vägivald kui kellegi teise suhtes. Ma ei näe probleemi ka selles, et ajateenijatele või vähemalt kordusõppustel käijatele maksta nende keskmist sissetulekut kui see rahaliselt võimalikuks osutub. Seni aga tuleb leppida sellega millega meil on. Orjastatud vähemus on meil kaitseväkohustuse mõttes 50% elanikkonnast, nii et mitte väike vähemus.
Sundteenistuse nõrkuseks on tõesti see, et kas kohale tullakse või mitte. Korralikult töötavast ajateenistusest käib läbi 70% elanikkonnast ja saab sõjaväelise kvalifikatsiooni millest tulenevad lahinguväljaoskused on kasutatavad ka 10 aasta pärast (see on nagu ujumine või auto juhtimine). Spetsialiteedi ja erioskuste värskendamiseks või uuendamiseks on vajalikud 3-5 aasta tagant paarinädalased kordusõppused. Selline süsteem on ka keskmist palka makstes a) odavam b) tagab reaalse heidutuse kui 16 000-line palgaarmee. Hetkel ei ole Eestis küsimus, et mehed ei tuleks välja kui tegelikuks jamaks läheb vaid a) paljutel tahtjatel puudub igasugune väljaõpe, mida pühapäeviti ei omanda b) assümmeetrilistest ohtudest ja välismissioonidest veeretavad siidinäpud ei ole ette näinud isegi jalaväerelvastuse koguste puhul, et näiteks Kaitseliidu jagu mehi relvile tõuseb.
Georgia on väga halb näide. a) alluti kergekäeliselt provokatsioonile b) hellitades välksõja kavatsusi c) luure lonkas kahte jalga d) kaadrisõjaväe väljaõpe missioonisõduri mitte venemaasõja keskne e) reserv koolitamata f) kehv logistika g) kergelt haavatav side h) kasutu lennuvägi (ründelennukid mitte hävitajad) i) nõrk õhukaitse j) hambutu tippjuhtimine. Kas jätkan? Samas oli selle konflikti jooksul palju momente, mis näitavad, et Gruusia suurune riik võib ainult natuke parema varustatuse korral taolise agressiooni lõdvalt vastu võtta. Pikem ja eraldi jutt.
Tähtis on nii kaitseväe suurus kui väljaõpe. Kuna tippmehi lihtsalt ei ole nii palju kui vaja ning väljaõpe on kallis ja ajakulukas siis kompenseeritakse vajaliku löögivõime saamiseks see suurema arvukuse ja kitsama spetsialiteediga. Tavaline juhtimise ABC.
Šveitsiga maastikuvõrdlus ei sobi. Küll aga Soomega – veidi raskemini hõlvatava maastiku vastu on pakkuda väga pikk piir vaenlasega. Neutraliteet on aga out of context. Neutraliteet a la Eesti 1939 ei maksa midagi ilma sõjalise võimekuseta. Nii, et võrdleme aga. Soomega kindlasti.
Minu point on ka lihtne: praegune Eesti kaitseväe korraldus on mõttetu ja võiks olemata olla. Eestit on võimalik kaitsta mitmete väga tõenäolist liiki agressioonide vastu rakendades selleks jõukohaselt varustatud palgalise tuumikuga (kuni 5000 meest) ajateenistusel ja kordusõpetatavatel reservistidel põhinevat armeed, mida toetavad kokku harjutatud liitlaste väeüksused. See on ainus teadaolev majanduslikult võimalik ja sõjaliselt tõsiseltvõetav mudel. Kui seda ei soovita, siis võiks naljategemise nimega Eesti Kaitsevägi ära lõpetada ja selle raha eest rahvale õlut jagada. Väikesearvuline palgaarmee Eestis on Sinu kõnepruuki “luul, häma, pettus – illusioon lihtsameelsetele ja unistuste ideaal asteenilistele memmepoegadele, kes tegeliku palgaarmee loomiseks vajalikke samme ei ole valmis astuma, kuna see oleks absurdselt kallis ja ei tagaks vähegi mõeldavas mastaabis mingitki tõsiseltvõetavat sõjalist heidutust”.
Georgia osas tõid Sa hunniku intrigeerivaid näiteid. Kas punktides c kuni j on Eesti miskitmoodi paremas olukorras?
Ja neutraliteedi vilju saame hakata noppima kasvõi sellega, et anname siin juba pea kaks aastakümmet elanud venelastele Eesti passid ja enne vene koolide eestindamist mõtleme tolle plaani põhjalikult läbi, vajadusel konsulteerides sel teemal maailmas tuntud pedagoogiaekspertidega. Mitte ei hakka lihtsalt ühel hetkel eesti keeles õpetama ja kogu lugu.
Kaitse — totaalkaitse, palgaarmee, NATO abi, misiganes — on muidugi vajalik, aga kõigepealt peaks diplomaatiat proovima.
Punktide c kuni j osas oleme sarnases seisus aga on ka erinevusi
d) kaadrisõjaväe väljaõpe missioonisõduri mitte venemaasõja keskne – miskipärast arvan, et meie omade oskuste ring on laiem. Irrelevantne kuna mehi on väga vähe.
j) hambutu tippjuhtimine – selles osas pean meie kaitseväe parematest peadest suht palju.
Aga nagu ise näed siis a) ja b) on ka juba piisavad, et sõdu pidamata jätta.
Sa üritad teemat väga laiaks vedada aga väike idanaabri tundmise ABC – mingi kodakondsuse kinkimine või venekoolistamine ei vähenda sõjalise agressiooni himu/ohtu. Ükski Euroopa uusimmigrantidega üle ujutatud riik ei pea tutvuma “rahvusvahelise kogemusega”, et kehtestada lihtne reegel – riiklik kooliharidus on hiljemalt põhikooli vanemast astmest riigikeelne ja omakultuuri viljelemine+keeleõpe on riiklikult igati toeatav. Aga jällegi – off-topic.
* * *
Jürile ja teemasse tagasi:
– kui Sinu jaoks on aksioom see, et ajateenistusel põhinev armee on paha per se kuna ta piirab väikest osa Sinu vabadustest, siis on jah keeruline arutella;
– minu jaoks ei ole ajateenistusel põhinev armee aksioom vaid kui soovite siis on aksioom see, et Eesti riiki ja rahvast tuleb mõistlikul ja toimival viisil kaitsta. Kuidas, pole oluline. Puhas palga-armee prakeerub eelkirjeldet põhjustel välja, samuti ei ole tõsiseltvõetav praegune Eesti armee. Järelikult mingi kolmas variant, mis toimib suures osas Euroopa riikides ning mille eelpool lühidalt kirja panin ja mis paraku ei toimi ilma ajateenistuse komponendita.
Errata: 70% meessoost elanikkonnast mitte kogu elanikkonnast.
Ma arvan, et v2ikeriigi vastus saab ja tohib olla ainult asymmeetriline. Suurriigi relvaj6udude koosseisu ja ylesehituse kopeerimine v2iksemas mastaabis on tee, mis viib enam-v2hem kindlalt hukatusse. Nii tuleb tankidele vastu seada tankit6rjerelvad (mitte v2hemal arvul tanke), lennukitele 6hut6rjerelvad jne. Positiiviseks teeb asja veel see, et kaitserelvastus on pea alati ODAVAM kui rynderelvastus. Kui vaadata ajalukku, siis n2eme n2iteks Vaikse Ookeani s6jast kuidas koobastesse ja blindaazhidesse varjunud v2ikesearvulised, ilma igasuguse tagala toetuseta Jaapani yksused pidasid kinni neist oluliselt arvukamaid, h2sti toidetud ja tehniliselt varustuselt peajagu yle olevaid ameerika yksusi.
araterl: Kui sa võtad inimeselt ära vabaduse enda tegevust valida, vabaduse enda aega ise planeerida, vabaduse suhelda nendega kellega ta soovib, vabaduse magada ja elada seal, kus ta soovib nagu ka selle, mida ja milla ta süüa või juua tohib, siis mis vabadused sulle õieti jäävad? Väide, et tegu on “väikese osaga vabadustest” on alusetu ja kahjuks ka sügavalt eksitav.
Kohtussüsteemiga ei puutu enamus eestlasi kokku kui nad pole seadust rikkunud. Neil on võimalik enda tegevust ise planeerida samas olles teadlik tagajärgedest. Keegi ei tule sind vabaduse kaotusega ähvardama läbi kohtusüsteemi põhjusel, et sa oled 18-aastane, meessoost ja sündinud Eestis. Maksud on rahalised ja sellega kaasnevad mingid hüved. Makse maksvad kõik, kes saavad nendest hüvedest osa mitte ainult see 15% elanikkonnast, kes parajast satub olema ühest teatud soost ja 18-aastane. Lisaks sellele ei kaasne maksudega vabaduse kaotust koos nende piirangutega, millest eelnevalt oli juba juttu. Kui sa makse eis soovi maksta, siis pead loobuma ka võimalusest Eestis töötada. Sundteenistuse võrldus kohtussüsteemi, maksude ja seadusandlusega on seega kohatu.
Ühiskondlik kokkuleppe ei ole midagi muud kui tühi sõnakõlks. Ühiskond pole milleski kokku leppinud, veel vähem need noored, kes on peavad lihtsalt kuuletuma ja alluma. See, et suurem seltskond, mis midagi tegema ei pea, lepib milleski kokku, mida väike vähemus peab tegema, ei ole mingi ühiskondlik kokkulepe vaid enamuse türannia kui sellega kaasneb vägivalla ähvardus. Mulle tundub, et juutide massiline tagakiusamine Saksamaal Teise maailmasõja ajal on samuti liigitatav ühiskondliku kokkuleppe alla, täpselt sama moodi eugeenika. See, et keegi arvab, et tema teab teistest paremini, kuidas nemad enda elu peavad elama või korraldame mingi pimeda usu taustal, ei ole minu jaoks vastuvõetav.
Ei saa nõustuda väitega, et alternatiiv on rohkem ajateenistust, mis nagu oleks Euroopa mudel kui enamus Euroopa Liidu liikmetest on sundteenistusest loobunud: Belgia, Bosnia, Kroaatia, Prantsusmaa, Ungari, Luksemburg, Makedoonia, Malta, Holland, Rumeenia, Sloveenia, Inglismaa, Hispaania, Itaalia, Läti, Tshehhi, Portugal, Iirimaa, Bulgaaria lisaks veel Poola (sundteenistus lõpetatakse 2009. aastal) ja Rootsi (valitsuserakonnad on väljatöötams uut arengukava, esimesed sundteenistusest loobumise märgid on komisjoni liikmete sõnavõtud). Mitmed sundteenistust kasutavad riigid on kas juba oluliselt vähendanud või vähendamas teenistuse pikkust.
Vähemalt oleme mõlemad nõus, et praegun korradlus on puudulik. Sina kirjutad sellest, mida oleks vaja teha, et sundteenistusele põhinev kaitsevägi oleks tõsiselt võetav, kuid minu seisukoht on, et eestlased pole huvitatud taolisest kaitseväe korraldusest ja sellepärast on see ka poliitiliselt teostamatu. Minu loogika ütleb, et kui sundteenistust sellises ulatuses, et sellega ka midagi teha annab, ei ole võimalik realiseerida, siis tuleb panustada sõjalisele liidule ja raiskamine lõpetada ehk sinu sõnades butiigid kinni panna.
Küsimus ei ole niivõrd selles, kas teoreetiliselt üks või teine asi toimib vaid mis on reaalselt teostatav, mis on enamusele vastuvõetav. Ma vaatan sundteenistuse läbinute numbreid ja väidan, et massiline sundteenistus võib osutuda äärmiselt ebapopulaarseks ja teostamatuks. Lõppude lõpuks kui kõik eestlased sellised ennast ohverdavad patrioodid on, siis milleks üldse sundteenistus – piisaks ju vabatahtlikestki, kes kõik rõõmsalt kaitseväkke tuleksid. Samas on kaitseliidul kõigest 10 000 liiget. Ma usun, et need inimesed tõesti on valmis relvastatud vastupanu avaldama, kuid ülejäänute motivatsioonis lubad ehk kahelda.
Ma olen enda arvates piisavalt selgeks teinud, et elukutselistest koosneva kaitseväe funktsioon on lahendad väiksemad asümmeetrilised konfliktid, käia välismissioonidel ja rünnaku ohu korral ette valmistada liitlasvägede saabumist. Ma pole kunagi väitnud, et elukutselistest koosenv kaitsevägi suudab meid rünnaku eest üksi kaitsta. Küll olen aga kirjutanud, et kui juba taolise rünnakuni on reaalselt jõutud, siis pole ka abi enam loota.
Kollektiivse julgeoleku põhimõte on eelkõige heidutus mitte reaalsete konfliktidega tegelemine.
offf,
Asümmeetriline konflikt http://en.wikipedia.org/wiki/Asymmetric_warfare on ülekasutatud termin ja Eesti puhul selle kasutamine on seotud oma probleemidega. Selge on see, et kvantiteedilt ei saa me Vene vastu ja relvastuse taseme osas peaks meil olema USA-st mitu korda kõvem tehnoloogia ( :)) ) , et üle olla. Asümmetriline küll aga mis osas asümmetriline.
Üldiselt asümmeetrilisuse jutt tänapäeva konfliktide mõttes kehtiks selle Kagu-Aasia sõdade (ka Vietnam, Afganistan jms näiteks) kontekstis siis kui Eesti pindala oleks vähemalt 5 korda suurem ja rahvaarv vähemalt 10 korda suurem. Siis võib puhas sissikaitse töötada. Eesti oma territoriaalse väiksuse, demograafilise kollapsi piirile (300-600 tuhat) suhteliselt lähedal oleva eestlaste populatsiooniga ei saa toda luksust endale lubada. Ükspuha mis valemiga saab Eesti vastu pidada mõnest nädalast kuni mõne kuuni. Siis on välist abi vaja. Kui lasta väed sisse ja alustada kohe massiivset sissisõda, siis ei tule keegi siia appi. Abi eeldus on klassikaline sõjaline vastupanu(võime).
Sinu jutt kaitserelvastuse odavam olemise kohta ei vasta tõele.
a) ainult kaitserelvadega ei saa üldse saavutada sama tulemust kui kaitse ja ründerelvade mixiga ja
b) ainult kaitserelvastust hankides kulub raha oluliselt (kordades) rohkem kui võrreldes tasakaalustatud kaitse/ründerelvastuse mixiga.
Nii tuleb tankidele vastu seada tankit6rjerelvad (mitte v2hemal arvul tanke)
Kahjuks ei tööta. Äärmisel juhul ehk kui osta tõsine kogus (min 1000) juhitavaid või end ise juhtivaid TT rakette, mis tuleb kordades kalim kui 40 kaasaegset lahingtanki. Õlaltlastavad reaktiivmürsud võid ära unustada. Miks, võin kirjeldada. Kaitseks on vaja ka offensiivivõimet aga TT vahenditega rünnet läbi ei vii, selleks on reaalseid tanke ja neid toetavaid jalaväesoomukeid vaja. Vähe aga siiski.
lennukitele 6hut6rjerelvad
Küsimus, et kas hävituslennuk on ründerelv või õhutõrjerelv? Ok, ilma lennukiteta siis. Eskadrilli (12-14) kasutatud F-16 lennukeid saab kätte ca kolmveerand miljardiga, mis tagab meile kontrolli oma õhuruumi üle rahuajal ja konkreetse võimekuse lühiajaliselt vastu seista klassikalisele agressioonile. Rohkem pole vaja. Õhutõrjesüsteem, mis Eestit kaitseks läheb maksma alates 4-5 miljardist EEK-ust (vähemalt 4 korda samapalju kui oli viimatine hange – lühimaa õhutõrjet + keskmaa õhutõrje + pikamaa õhutõrje – põhimõtteliselt siis Patriotid). Kui meie paar pikamaa radarit sodiks lastakse siis ei ole selle õhutõrjega midagi teha. Järgmisena pommitatakse sodiks kuulsusrikkad õhutõrjekompleksid ja sinna läits see tore investeering. Lennuk, seniks kuni teda on, on õhus ja kontrollib olukorda. Ilma õhuruumi kontrollita maavägede lahingut pidada on mõttetu.
Seda kuidas Sinu poolt vihjatud asümmetrilist sõda pidada teavad venelased hästi Tšetšeeniast – laus-suurtükitulega 20 sissi pihta nii kaua tulistada ja otsa veel reaktiiv-leegiheitjatest kõrvetada kuni lisaks 20000-le tsiviilohvrile ka need 20 kätte saadakse. Tšetšeenias oli see võimalik, sest puudus klassikalist rünnakut vastu võttev klassikaline sõjavägi. Eesti valem saab olla a) natuke parem relvastus ja b) kvalitatiivselt parem organiseeritus (juhtimine, side, strateegia, taktika). Punkti b) saavutatavuses isegi reservistidega ma Eesti puhul eriti ei kahtle. Selleks on aega vaja.
Tõenäoline rünnak Eesti vastu näeb välja umbes nii nagu Gruusias see toimus. Selle vastu aitab teadlikult struktureeritud kooslus: hävituslennukid, lühi- ja keskmaa raketid, TT, tankid, jalaväesoomukid, tava- ja reaktiivsuurtükivägi jms toimiv side ja võtmesõnad on luure, operatiivsus, koostöö, juhtimine. Relvastuse nimekiri võib tunduda pikk aga see on Soomega proportsionaalses ekvivalendis täiesti saavutatav maagilise 15 aasta ja 30 miljardiga. Gruusia sõjas muuseas oli päris mitmeid episoode kus venelased olid väga armetus seisus. Näiteks see 58. armee staabikolonni pihta (!) tuld andmine. Probleem oli selles, et armee kui tervik ei olnud valmistunud just taolise rünnaku vastuvõtmiseks. Ainuüksi teadmine, et neid võetakse vastu täiesti klassikalisel viisil hoiab neid siit eemal.
See oli 1944 kui Narva rindele saadeti kahuriliha sadade tuhandete kaupa ja päevas hukkus kuni 50 000 venelast. Kui ei käi just III maailmasõda siis nii Vene sisepoliitiliselt, veel enam välispoliitiliselt ei ole 1944 võimalik korrata.
Jüri,
Asja loogika seisnebki Sinu viimatist kommentaari tagant poolt ettepoole kommenteerides. Et mitte isikuvabaduste teemast “sundteenistuseni” vaid ainukese reaalselt töötava kaitsemudeli juurest selleni kuidas seda teostada.
“Kollektiivse julgeoleku põhimõte on eelkõige heidutus mitte reaalsete konfliktidega tegelemine.”
Reaalne heidutus Eesti puhul saab olla ainult klassikaline kohene ja organiseeritud vastupanu, millega samaaegselt (rindetagalas) ja millele järgneb laiaulatuslik sissivastupanu. Appi tullakse ainult siis kui me oleme kasvõi lühiajaliselt vastupanuvõimelised. Null või nullilähedase (10 000 meest) vastupanu puhul või puhta sissistrateegia (laseme väed sisse siis vaatame) ei tule mitte keegi mitte kunagi siia appi. Ükskõik kui palju me ka Iraagis või Afganistanis nägusid ei teeks.
Sinu mõte palga-armeest tegelema teemadega “väiksemad asümmeetrilised konfliktid, käia välismissioonidel ja rünnaku ohu korral ette valmistada liitlasvägede saabumist.”. Noid väiksemaid konflikte meil Eestis ilmselt aset ei leia. On kas Sisemini haldusala või on sõda Venemaaga. Rohkem nagu ei tea. Välismissioonid Ok aga seal käimise mõte on see, et meile appi tullakse. Kui meie enda kaitsevõime ja strateegia on selline, et meile ei saa appi tulla siis pole ka mõtet missioonidel käia. Liitlasväed ei pruugi eelneva puhul saabudagi ja lihtsalt lennuväljal lipukesi lehvitada suudavad ka palgalised tsivilistid või siis tõesti mõnisada kuni tuhat kontorisõjaväelast. Sõnaga nii väikesel palgaarmeel pole mõtet. Parem siis mitte raha raisata.
Reaalselt teostatav on Eesti olude jaoks struktureeritud ja hästi väljaõpetatud kaitsevägi. Varustuse osas rahaliselt kindlasti. Ainus probleem on, et vajalikku 50 000-t pidevalt palgal hoida on natu kulukas. Palgal võiks olla 2-5 tuhat ja ülejäänud reserv. Ajateenistuse populaarsus on viimastel aastatel oluliselt tõusnud ja tõuseb veelgi kui sealt käib läbi 70% meessoost elanikkonnast, varustatus paraneb ja väljaõpe toimub reaalsete toetavate väeliikide koostoimes. Soomes keegi ei aruta selle teema üle. Ajateenistuse läbinud olemine on pluss töölevõtmisel. See miks ajateenistus pop ei olnud on pikem jutt aga selgelt nendest probleemidest saadakse üle.
Ajateenistust sellises ulatuses nagu Soomes on võimalik realiseerida ja sellega saab osutada reaalset vastupanu. Eesti ja Soome asustustihedus on pea sama nii, et võta Soome sõjaline võimekus ja korruta läbi pindalade proportsiooniga, tuleb üsna realistlik pilt ette.
Paraku on argument, et mitmed väga ohukauged riigid on Venemaa erilise nõrkuse perioodil otsustanud ajateenistusest loobuda väga nõrk argument. Lähtekoht on see, et Eestit on vaja mõistlikul viisil kaitsta, mitte see, et näed nemad teevad, teeme meie ka. Räägime eeskujudest siis kui Soome otsustab üle minna täielikult palgaarmeele.
Kui ainuvõimalik viis vastupanu osutada ja mingitki välist abi saada on kasutades selleks reserviste, siis nii ka tuleb teha ja see on äraseletamise oskus, et ühiskondlik konsensus saavutada. Poliitiliselt on praegu pigem soodus aeg teha otsus täiskaetuse kohta näiteks alates aastast 2011, sest puht demograafiliselt iga aastaga kaetuse protsent praegu suureneb niikuinii kuna 18 aastaste sünnipopulatsioonid vähenevad.