VABALOG

Ühe kihlveo lugu ehk Eesti krooni devalveerimisest

Mõned inimesed on juba pikemat aega veendunud, et krooni devalveerimine peab toimuma kohe, kohe mõne kuu pärast. Üks devalveerimist juba pikemat aega kuulutanud on Tom, kes peab “elust ja poliitikast (eriti)” nimelist blogi. 

Viimati oli tal põhjust devalveerimise teemal peatuda pärast Parexi riigistamist Lätis, kuid oodatud lati devalaveerimist ei tulnud. Peaaegu nädal hiljem pani Tom üles postituse Miks ja millal devalveeritakse Eesti kroon:

Millal siiski reaalselt see aeg võiks saabuda. See aeg saabub pöördumatult siis, kui kassareserv ja stabilisatsioonireserv on otsas, ära kulutatud. Kassareserviga saadakse enam-vähem ühele poole vast juba selle aastaga, stabilisatsioonireserviga vast järgmise aasta esimese poole jooksul. Kui arvestada seda, et tehnilised häired (näiteks puuetega inimeste toetustega on juba praegu mingid müstilised hädad) on reservide kasutamisel pea paratamatud, siis suurema maksehäiretest tuleneva paanika ärahoidmiseks tehakse see otsus ära vast siiski natuke varem-järgmise aasta kevadtalvel. See on nüüd viimane tärmin. Kui valitsusel oleks vähegi mune, peaks otsustama märksa varem…kasvõi hommepäev…

Mind isiklikult praegune olukord selles ei veena, et Eesti krooni devalveerimine oleks tõsiselt kellegi päevakorras, seega tegin Tom’ile ettepaneku sõlmida kihlvedu. Kuna Tom näib enda arvamuses sama kindel olevat kui mina enda omas, siis saigi kihlvedu sõlmitud, mille järgi kohustun mina Tom’ile maksma 100 eurot kui kroon devalveeritakse (või krooni kurss euro suhtes langeb üle ERM II’s lubatud -15%) ja tema minule 1565 krooni kui krooni kurss on 1. aprillil 2009. aastal sama, mis praegu või langeb kuni 15% vastavalt ERM II-le.

Tom’i loogikat aitab paremini mõista tema postitus, kuid lisaks mõned mõtted ka omalt poolt, et enda seisukohta selgitada.

Mina arvan, et devalveerimine poleks juba ainuüksi poliitiliselt vastuvõetav enne selliste probleemide ilmnemist, mida kuidagi muud moodi ei ole võimalik lahendada. See eeldab üleüldise majanduskriisi olulist süvenemist. Liiga paljud inimesed on endale soetanud eluasemelaenu eurodes ja olukorras, kus enamus saab palka kroonides, võib devalveerimine või krooni kursi vabaks laskmine võrduda poliitilise enesetapuga. Ühtlasi jääks õhku rippuma küsimus, et kuidas need inimesed pärast devalveerimist enda laene edasi teenindavad.

Teiseks on enamus Eesti erakondadest ennast selgelt sidunud euro kasutusele võtuga 2011. aastal. Selleks peab aga euroga liituda sooviv riik olema ERM II’s vähemalt kaks aastat, mis nagu kihlveostki selgub tähendab maksimaalselt krooni kursi langust euro suhtes mitte rohkem kui 15%. Kui see piir siiski ületatakse tuleb minu arusaamist mööda kehtestada uus kurss ja seda ka 2 aastat säilitada. Liiga paljud on enda poliitilise tuleviku ja tõsiseltvõetavuse riputanud just euro varna. Ühtlasi oleks eurole üleminek see, mis võimaldaks devalveerimise igavesti edasi lükata. Küsimus on selles, kas me peame 2 aastat vastu. Küsige mult aasta pärast uuesti.

Kolmandaks on enamusel meist devalveerimisest rohkem kaotada kui võita. Kuna Eesti majanduses toimuvad nagunii struktuursed ümberkorraldused, siis võib isegi ülehinnatud krooni säilitamine avaldada positiivset mõju tootlikkusele, kus seadmete soetamine eurodes on soodsam kui täiendava tööjõu palkamine kroonides. Tõsi, see tähendab ka kõrgemat töötust, kuid mulle on jäänud mulje, et pigem on enamus eestlastest valmis kõrgemaks töötuseks osade elanike seas kui kõigi sissetulekute vähendamises. Ühtlasi annab lootust, et paljudel eestlastel on 1990ndate algus piisavalt hästi meeles, et praegused probleemid vaikselt ära kannatada. On hullematki nähtud.

Stabiilse majanduskkeskonna nurgakiviks on stabiilne raha. Devalveerimine või krooni kursi vabaks laskmine tekitaks segadust kõigi seas, mis tähendab tagasi hoitud tellimusi, investeeringuid ja oste, mis avaldavad kõik negatiivset mõju ka majanduskasvule. Arvestades sellega, kui paljud ettevõtted tegelevad Eestis importimisega võib see mõju olla negatiivsem kui keegi arvata oskab. Majanduskasvu seiskumise tingimustes, kus enamus ettevõtjaid üle terve maailma on sunnitud kulusid kärpima ja kahaneval turul võitlema on ka eksporditööstuse väljavaated piiratud. Minul isiklikult erilist veendumust pole, et eksport pärast krooni devalveerimist plahvatuslikult suureneb. Küll aga kujutan ette olukorda, kus krooni devalveerimisest tulenev ebakindlus sunnib eksportijate kliente enda tellimuste esitamisel tavalisest ettevaatlikumad ja äraootavamad olema.

Edward Hugh on üks nendest välisanalüütikutest, kes on veendunud krooni devalveerimise möödapääsmatuses sama moodi nagu ta on veendunud ka lati devalveerimises:

One of the very sad and ironic aspects of the present case is that the Latvian government is currently, as I indicate at the start of this post, in discussions with both the EU Commission and the IMF about the future of the Latvian economy, and I think it is hardly a closely kept secret that both these institutions favour a floating currency, and thus logically a “flexibilising” of the Lat peg as a way forward out of the present crisis,

The European Union was really as explicit as it could be at the end of last week when it make clear that it is more than ready to provide financial assistance to Latvia, but that any aid will be conditioned on a programme to underpin balance-of-payments stability. And what could bring more stability to the Latvian balance of payments (ie induce more exports and suck in less imports), well evidently a change in the relative values of the Lat and the Euro – really at this point there are no other alternatives.

. . . 

Also it looks more and more likely that the International Monetary Fund is insisting Latvia abandon its currency peg in return for a bailout. 

Samas selgus vaid mõned päevad tagasi, et JPMorgan Chase & Co analüütikul Yarkin Cebecil on mõnevõrra teistsugune arusaam olukorrast:

“In contrast to some market analysts, we do not think that a currency devaluation is in the cards,” Cebeci said in an e-mailed note sent late last night. “In fact, we think that the decision of the government to secure external help is a timely act towards saving the currency peg.”

Kui see vastab tõele, siis on minu arvates sedavõrd vähem tõenäoline, et isegi kui Eestil peaks 2009. aastal vaja minema IMF’i abi, siis devalveerimist sellega ei kaasne. Samas pole peale surma ja maksude midagi kindlat. Praegu on üks nendest perioodidest, kus isegi triviaalsed muutused või otsused võivad omada kaugele ulatuvaid ja tõsiseid tagajärgi.

Tulles tagasi IMF juurde, siis Hugh poolt pakutud devalveerimise nõude peamiseks argumendiks näib olevat maksebilansi tasakaal, mis jooksevkonto puudujäägiga riigi puhul oleks märksa lihtsamini saavutatav ujuva kursiga valuuta puhul. Kogu ettevõtmise loogika taandub sellele, et eksport suureneb samas kui import väheneb. 

Hiljuti sattusin aga VoxEU’st lugema Menzie D. Chinn’i ja Shang-Jin Wei värkse uurimuse kokkuvõtet Does exchange rate flexibility speed up current account adjustment?, mis seab seab selle “iseenesest mõistetava tõe” tõsise kahtluse alla:

The idea that greater exchange rate flexibility leads to more rapid current account adjustment is repeated so often that it appears to be a truism. This has become a new mantra that the International Monetary Fund is teaching to its member countries, a strategy endorsed as “based on sound economic principles” by John Taylor (2006). Yet, we believe, this view does not stand up against a careful look at the facts.

Uurimuse autorid leiavad, et kõige kiiremini kohanevad just kõige fikseerituma kursiga riigid (valuutakomiteest fikseeritumat süsteemi mina ei tunne) ja alles siis ujuva kursiga riigid. Pigem näevad uurimuse autorid kiirema maksebilansi tasakaalu saavutamise taga hoopis majanduse finants- ja kaubandussektori avatust, mis on kahtlemata tõdemus, mida Eesti taolisel fikseeritud kursiga avatud väikeriigil ei tasu unustada.

Tagged with: Cebecil, Chinn, devalveerimine, Edward Hugh, eesti kroon, IMF, Jin Wei, JPMorgan, läti latt, VoxEU

Categorised as: ...