David Foster Wallace – kirjanik, esseist ja tõenäoliselt ka geenius
Mõned kuud tagasi saatis David Foster Wallace ennast pärast pikemat võitlust kliinilise depressiooniga teise ilma. Sellest traagilisest sündmusest kirjutas üpris liigutavalt ka Ben Casnocha, minust veidi noorem, kuid paljuski sarnaste huvidega ettevõtja, tudeng, autor ja mõtleja.
Hiljuti avanes mul hea õigustus midagi Wallace’i loomingust lugeda. Kuna Infinite Jest tundus esmatutvuse jaoks hirmuäratavalt paks (üle 1000 lehekülje), siis otsustasin ühe tema esseede ja artiklite kogumi – A Supposedly Fun Thing I’ll Never Do Again – kasuks ning pole pidanud enda valikut kahetsema. Vaimukas, täis huvitavaid täheldusi ja mõtisklusi maailmast, mis tunduvad mõnevõrra veenvamad ja elulähedasemad (vähemalt minule) kui nii mõnedki teised. Meeldiva üllatusena avastasin, et kogumikus oli ära toodud ka pikem artikkel David Lynch’ist, millele sai kunagi ka Vabalogis viidatud ja mis on siiani veebist uudishimulikele tutvumiseks tasuta saadaval.
Mõned päevad tagasi ilmus New York Time’sis veel üks tagasivaade Wallace’ile, kuid seda eristas teistest sarnastest eelkõige rõhuasetus tema potentsiaalsele akadeemilisele karjäärile, mis kunagi ühest lõputööst kaugemale ei jõudnud:
Given his considerable intellectual gifts and large cult following, it may come as a surprise to learn that Wallace’s one formal, systematic contribution to the world of ideas was never published and remains almost completely unknown. This is his undergraduate honors thesis in philosophy — “Richard Taylor’s ‘Fatalism’ and the Semantics of Physical Modality” — which he submitted for a degree at Amherst College in 1985. Its obscurity is easy enough to understand. A highly specialized, 76-page work of semantics and metaphysics, it is not for the philosophically faint of heart.
Wallace ei olnud just kõige suurem intervjuude andja, kuid üks vähestest, kes on saanud temaga rahulikult vestelda, on Charlie Rose. Nagu enamus Charlie Rose’i intervjuusid on ka intervjuu DFW’ga veebist huvilistele tasuta saadaval ja võimaldab saada mõnevõrra selgema ettekujutuse mehest, keda paljud pidasid geeniuseks ja USA kirjanduse üheks peamiseks uuendajaks, kes piirdunud ainult ilukirjandusega vaid sukeldus nii esseede, intervjuude kui portreeartiklite kirevasse maailma.
Et geniaalsus pole hullumeelsusest või meeleheitest just eriti kaugel on kaudselt tõestanud ka Wallace’i elu. Peale tema surma ilmus Rolling Stone’is pikem artikkel tema võitlusest kliinilise depressiooniga, probleemidest alkoholi ja narkootikumidega, mis õnnestus lõpuks peaaegu kõrvale tõugata. Kahjuks osutus depressioon ilma medikamentideta aga kõrvaletõukamatuks painajaks, mis lihtsalt vajas lahendust…lõpliku lahendust:
After he died on September 12th, readers crowded the Web with tributes to his generosity, his intelligence. “But he wasn’t Saint Dave,” says Jonathan Franzen, Wallace’s best friend and the author of The Corrections. “This is the paradox of Dave: The closer you get, the darker the picture, but the more genuinely lovable he was. It was only when you knew him better that you had a true appreciation of what a heroic struggle it was for him not merely to get along in the world, but to produce wonderful writing.”
. . .
At the end of August, Franzen called. All summer long he had been telling David that as bad as things were, they were going to be better, and then he’d be better than he’d ever been. David would say, “Keep talking like that — it’s helping.” But this time it wasn’t helping. “He was far away,” Franzen says. A few weeks later, Karen left David alone with the dogs for a few hours.
Minu jaoks on Wallace’i loominguga tutvumine alles algamas. Tema pretensioonitus ja enesekriitilisus koos mitmekülgse teemakäsitlusega avardab aga nii silmaringi kui sunnib mõtlema sellele, kuidas me maailma ning inimestesse kõiges nende keerulisuses suhtume.
Kuigi kõned üldjuhul kirjanike esile tõstmist vääriva loomingu hulka ei jõua, siis üks DFW poolt ülikoolilõpetajatele peetud kõne on tema austajate poolt hiljem üles kirjutatud ja elab vaikselt nüüd oma elu internetiavarustes. Kõne pole pikk, kuid Wallace’ile omaselt terane ja tabav, paljastavalt siiras mõtisklus hariduse olemuse ja meie kõigi igapäevaste valikute üle.
Lõpetuseks tooks ära ka paar DFW esseed/artiklit lisaks eelnevalt mainitud David Lynch’i portreeloole, mis võimaldavad tutvuda Wallace’i stiiliga ja ehk isegi tekitada piisavat huvi tema teiste kirjutiste vastu.
The Weasel, Twelve Monkeys And The Shrub: Seven Days In The Life Of The Late, Great John McCain on Rolling Stone’i jaoks 2000. aastal kirjutatud artikkel John McCain’ist, noorte poliitikast ning presidendikampaania telgitagustest koos kaasnevate igavate ja huvitavate nähtustega:
Monday, the first and only File and Feed in Michigan, is also the day of Rolling Stone‘s introduction to the Cellular Waltz, one of the most striking natural formations of the Trail. There’s a huge empty lobbylike space you have to pass through to get from the Riverfront’s side doors back to the area where the F&F and bathrooms are. It takes a long time to traverse this space, a hundred yards of nothing but flagstone walls and plaques with the sad pretentious names of the Riverfront’s banquet halls and conference rooms — the Oak Room, the Windsor Room — but on return from the OTS now out here are also half a dozen different members of the F&F Room’s press, each fifty feet away from any of the others, for privacy, and all walking in idle counterclockwise circles with a cell-phone to their ear. These little orbits are the Cellular Waltz, which is probably the digital equivalent of doodling or picking at yourself as you talk on a regular landline. There’s something oddly lovely about the Waltz’s different circles here, which are of various diameters and stride-lengths and rates of rotation but are all identically counterclockwise and telephonic. We three slow down a bit to watch; you couldn’t not.
The View from Mrs. Thompson’s on Wallace’i mõtisklus 2001. aasta 11. septembrist, kus Wallace mõtiskleb enda väikesekodulinna ja seal elavate inimeste omavaheliste suhete ja isegi kohalike lipumaania üle:
The VFW hall is a good bet, but it can’t open til noon if at all (it has a bar). The lady at Burwell’s references a certain hideous Qik-n-EZ store out by 1-74 at which she was under the impression she’d seen some little plastic flags back in the racks with all the bandannas and Nascar caps, but by the time I get there they turn out to be gone, snapped up by parties unknown. The reality is that there is not a flag to be had in this town. Stealing one out of somebody’s yard is clearly out of the question. I’m standing in a Qik-n-EZ afraid to go home. All those people dead, and I’m sent to the edge by a plastic flag. It doesn’t get really bad until people ask if I’m OK and I have to lie and say it’s a Benadryl reaction (which in fact can happen)…. Until in one more of the Horror’s weird twists of fate and circumstance it’s the Qik-n-EZ proprietor himself (a Pakistani, by the way) who offers solace and a shoulder and a strange kind of unspoken understanding, and who lets me go back and sit in the stock room amid every conceivable petty vice and indulgence America has to offer and compose myself, and who only slightly later, over styrofoam cups of a strange kind of tea with a great deal of milk in it, suggests, gently, construction paper and “Magical Markers,” which explains my now-beloved homemade flag.
Kaasahaarava pretensioonitus ja poeetiline sügavus – kas saakski midagi enamt ühelt inimeselt tahta?
Categorised as: ...
Lisa kommentaar