Hiljuti vahendas Tarbija24 ühte TV3 uudist, mis peatus probleemidel digiloo kasutusele võtmisega, mis tegelikult ei tohiks kedagi üllatada, kes on üritanud mõnda uudset lahendust mõnes organisatsioonis juurutada:
Ida-Tallinna Keskhaigla reumakeskuse juhataja Doktor Kati Otsa ütles, et andmeid saadetakse digilukku vähe. «Osa haiglaid saadab oma dokumentatsiooni digilukku, osa saadab näiteks kord aastas, osa saadab valikuliselt ja perearstidelt ei tule praktiliselt mitte midagi,» tõdes ta.
Praktikas tähendab see seda, et kui patsient satub haiglasse, kus teda pole eelnevalt uuritud, võidakse talle samu kalleid uuringuid otsast peale tegema hakata, sest arstid ei näe, mis teises haiglas patsiendiga tehtud on. «See tähendab, et palju kalleid uuringuid tehakse üle,» ütles Otsa.
Ainult, et digiloo puhul pole tegu ühe organisatsiooniga, kus kulude kokkuhoid on selgelt tajutav ja eesmärk on töötajatele arusaadav, vaid sadade erinevate ja paljuski sõltumatute üksustega, mis peavad üle minema tsentraalselt väljatöötatud lahendusele, kus kasutajasõbralikus ei näi just kõige olulisem olevat. Kui aga lahendus tundub võõras, kauge ja otsene vajadus selle kasutamiseks puudub, siis miks kasutada?
Digiloo üheks suurimaks argumendiks on kulude kokkuhoid läbi dubleerivate testide vähendamise, kuid hiljuti ilmus New York Times’is lugu uurimusest, mille kohaselt ei pruugi digitaalsete lahenduste kasutamisega kaasneda loodetud kulude kokkuhoidu – pigem vastupidi:
Research published Monday in the journal Health Affairs found that doctors using computers to track tests, like X-rays and magnetic resonance imaging, ordered far more tests than doctors relying on paper records.
The use of costly image-taking tests has increased sharply in recent years. Many experts contend that electronic health records will help reduce unnecessary and duplicative tests by giving doctors more comprehensive and up-to-date information when making diagnoses.
The study showed, however, that doctors with computerized access to a patient’s previous image results ordered tests on 18 percent of the visits, while those without the tracking technology ordered tests on 12.9 percent of visits. That is a 40 percent higher rate of image testing by doctors using electronic technology instead of paper records.
The gap, according to the study, was even greater — a 70 percent higher rate — for more advanced and expensive image tests, including M.R.I. tests and CT, or computerized tomography, scans.
“Our research raises real concerns about whether health information technology is going to be the answer to reducing costs,” said Dr. Danny McCormick, the lead author of the study, who is an assistant professor at the Harvard Medical School and a member of the department of medicine at the Cambridge Health Alliance, a health system north of Boston.
Autorite varasemad uurimused (käsitlesid ravikuludest tulenevaid üksikisiku pankrotte) on kasutatud metodoloogia pärast saanud põhjendatud kriitika osaliseks, mis annab põhjust ka nende värskesse uurimusse skeptiliselt suhtuda. Ka artiklist endast selgub, et põhjusi uurimuse autorite väidetesse ettevaatlikult suhtuda on küllaga, kuid taolised uurimused on ikkagi hea põhjus suhtuda tagasihoidlikumalt kohaliku digiloo suurejoonelistesse lubadustesse.
Kusjuures minu digilugu on suletud ja jääb nii veel mõneks ajaks. Nii üllatav kui see mõnede jaoks ei ole, siis ma tunneks ennast palju paremini eraettevõtte poolt pakutava teenusega. Kui andmed lekivad või varastatakse, siis “riigiga” kohut käia või isegi taolise juhtumi tunnistamiseni jõuda on oluliselt keerulisem kui eraettevõttega. Eraettevõttel on midagi taolise fiaskoga kaasnevat usaldusekaotusest kaotada, kuid E-tervise sihtasutusel pole midagi kaotada. Kui sinu saatus ei sõltu otseselt patsiendi vajaduste rahuldamisest, siis on kahjuks patsiendi usaldus sisuliselt väärtusetu.
To big not to fail – Economist’is ilmus hiljuti pikem artikkel USA pangandussüsteemi reguleerimisest läbi Dodd-Frank’i seaduse – 848 leheküljelise hüdra, mis on rohkem raamistik täiendavate regulatsioonide ja ettekirjutuste loomiseks kui selge reeglite kogumik. Mõned üksikud paragrahvid võimaldavad luua aruandevorme ja küsitlusi, mis ulatuvad täiendavalt sadadesse lehekülgedesse samas kui nende täitmiseks vajaliku informatsiooni kogumine läheks maksma kümneid kui mitte sadu tuhandeid dollareid iga ettevõtte kohta. 18 kuud pärast seaduse jõustumist on 400-st seadusega ettenähtud regulatsioonist formuleeritud kõigest 93. Peamised võitjad taolisest segadusest on aga juristid, kes seda õnnetut rägastiku enda klientide jaoks harutama ja tõlgendama asuvad. Ideaalis oleks tegu õpetliku looga, millest Euroopa pangandussektori reguleerijad teeksid mõned mõistlikud järeldused, kuid kahjuks on selles põhjust sügavalt kahelda. Juurde tasub lugeda artiklit sellest, kui olulist rolli mängib uute regulatsioonide tasuvusanalüüsides metoodika.
* * *
Groupthink – Jonah Lehrer otsib loomingulisust ja loovat mõtlemist soodustavaid tegureid pikemas New Yorkeri artiklis, mille alguses toob välja kui ülehinnatud ning eksitavad on laialt levinud arusaamad ajurünnakute kasulikkusest. Kui üksinda tegutsedes on inimesed loovamad, siis kuidas komplekteerida meeskonda keeruliste probleemide ja ülesannete lahendamiseks nii, et nende loovust oleks võimalik maksimaalselt ära kasutada uute ideede ja lahenduste genereerimiseks? Millist rolli mängib aga töökeskkond ja ruum, milles inimesed liiguvad? Kui ideaalset meeskond komplekteerida on keeruline, siis äkki on keskkonna loomine spontaanse koostöö soodustamiseks märksa lihtsam?
* * *
Truth, lies and Afghanistan – viimase aasta veetis USA sõjaväe varustusohvitser Daniel L. Davis Afganistanis, et saada põhjalik ülevaade sõjaväelaste vajadustest ja olukorrast. Enam kui 9000 läbitud miili ja 250 intervjuud hiljem on mees sunnitud tõdema, et ametlikud seisukohad ja avalikkusega jagatav informatsioon on ühekülgne ning ilustatud ega vasta silutud ja masseeritud meediakajastusele olukorrast. Kohalikud ei suuda ühtegi piirkonda enda kontrolli all hoida, nad ei ole piisavalt distsiplineeritud ega koolitatud üle võtma erinevate regioonide julgeoleku tagamist ja kokkulepped Talibaniga vastastikusest agressioonist hoidumiseks on sagedased. Kümmekond aastat pärast sõja algust on põhjust täie tõsidusega küsida, milleks sõda üldse vajalik oli kui sedavõrd vähe on saavutatud ja erilist lootust olukorra paranemiseks ei ole?
* * *
The Boy Who Played With Fusion – Tom Clynes peatub pikemas artiklis Taylor Wilson’i nimelisel 16-aastasel poisil, kelle ammendamatu uudishimu ja nutikus koos suutlikkusega endale isegi kõige keerulisemaid asju selgeks teha, võimaldas tal juba 14-aastaselt saada noorimaks inimeseks planeedil, kellel on õnnestunud saavutada tema poolt konstrueeritud seadmes termotuumareaktsioon. Artikkel peatub poisi huvidel ja iseloomul nagu ka täiskasvanute rollil tema saavutuste võimaldamisel. Artiklist jääb kõlama, et tegu on muljetavaldava isiksusega, kelle potentsiaali realiseerimine võib osutuda äärmiselt kasulikuks tervele inimkonnale. Ainult aeg annab aru, kas noormees põleb läbi või leiab endale koha maailma tuntuimate geeniuste ja leiutajate seas.
* * *
Now THAT’S a bunny hop – Daily Mail’is ilmus hiljuti lõbus ja lühike artikkel rootslaste juurest 1980ndatel alguse saanud jäneste hüppevõistlustest. Selgub, et aastakümnetega on omapärane hobi leidnud hulgaliselt huvilisi üle terve maailma, kes ei pea üleliigseks ajakuluks enda jäneseid dresseerida ja võistlusteks harjutada. Tuleb välja, et nii kõrguse kui kauguse maailmarekordite osas peetakse lausa eraldi arvestust. Mõistagi on osad loomaarmastajad avaldanud muret jäneste võistluste ajal rihmadesse ja rakmetesse panemise üle, kuid selgub, et selleks on mõjuvaid põhjuseid:
‘Just think of what would happen if a male were to break free. We want to avoid uncontrolled reproduction. It has happened before.’
* * *
Leviaatani läbikukkumine – Hardo Pajula mõtiskles hiljuti pikemas arvamusloos riiklike institutsioonide suutlikkuse üle täita lootusi, mida valijaskonna enamus neile põhjendamatult lootusrikkalt seab ja mida poliitiline eliit üritab siis meeleheitlikult manööverdades saavutada. Probleem seisneb aga selles, et riigiaparaadi põhifunktsioonidele järjest uusi ülesandeid juurde pookides hajub tähelepanu ja möödapääsmatult ka võimekus eristada olulist ebaolulisest, mille tulemusena tegeleb järjest rohkem meist tegevustega, mis tulenevad regulatsioonidest ja piirangutest mitte ettevõtlikust loometegevusest, mille väljundi vastu tunnevad huvi nii inimesed Eestis kui ehk natuke kaugemalgi. Muidu asjaliku essee lugeja tähelepanu juhiks aga tõsiasjale, et Pajula poolt viidatud John Gray maailmavaade on aastakümnete jooksul muutunud ja see on üks põhjustest, miks tema varasemad kirjutised ei sarnane eriti uuematele ning väärivad lausa akadeemilisemat tähelepanu.
* * *
Spending Won’t Fix What Ails U.S. Infrastructure – Edward Glaeser reageeris hiljuti Obama administratsiooni 2013. aasta eelarve plaanide sellele osale, mis käsitleb investeeringuid infrastruktuuri ning pakub vastukaaluks välja seitse ettepanekut, mille hulgast võib leida: kasutajad maksku rohkem, ummikumaksud linnades, regionaalsem transpordiinfra rahastamine, hoolduskulutuste institutsionaliseerimine, ulatuslikum avaliku ja erasektori koostöö, busside ulatuslikum tähtsustamine autode ja rongide kõrval ning suurte bürokraatlike organisatsioonide jagamine väiksemateks konkreetsemate ülesannetega organisatsioonideks. Soovitused, millele võiks rohkem tähelepanu pöörata ka Eestis järgnevate aastate eelarvete koostamisel, enne suurejoonelistest algatustest unistades…
Andres jagas enda muljeid ACTA Tartu meeleavalduse korralduslikust poolest olles natuke kriitiline, kuid seda heatahtlikult ja konstruktiivselt. Lähtudes soovist näha sarnaseid meeleavaldusi veelgi paremini korraldatuna, siis mõned märkmed ka seoses Tallinna meeleavaldusega.
Iga sõnavõtja tutvustamine oli kahtlemata abiks ja nende suutlikkus mikrofoni ära kasutada oli üpris hea, kuid mõned esinejad kas ei teadnud või ei osanud mikrofoni ära kasutada. Kõige problemaatilisem oli Kristiina Ojulandi sõnavõtt – vabadussamba treppidel seistes jäi kohati mulje nagu mikrofon oleks Ojulandi sõnavõtu ajaks lihtsalt välja lülitatud. Igas korraldusmeeskonnas võiks siiski olla mõni inimene, kes seisab rahvamassi tagumises otsas ja annab kellelegi mikrofoni juures teada, kui taha midagi enam ei kosta.
Kui helisüsteem on juba kohale tiritud, siis võiks ikka mõned muusikud üritusele kaasata, kes meeleolu hoiaks ja selgelt märku annaks, et siin tõesti midagi ikkagi toimub. Kindlasti on mitmeid muusikuid, keda ACTA sugugi ei vaimusta ja tõenäoliselt oleks nii mõnigi neist olnud valmis panustama väikese etteastega – üritus oleks hoopis meeleolukama pöörde võtnud.
Üks peamisi põhjuseid, miks näitlejaid ja muusikuid taolistele üritustele kaasatakse on ikkagi nende tuntus publiku seas. Meeleavaldus ei saa olla sisulise diskussiooni ja vähegi keerulisemate sõnumite edastamise koht vaid pigem võimalus selgelt välja öelda enda seisukoht – lühidalt ja tabavalt. Mida rohkem inimesi seda teeb ja mida suuremat hulka neist publik tunneb, seda parem. Kardan, et sarnaselt Tartule, kus osades noortes tekitas küsimust Indrek Tarand, siis Tallinnas juhtus sama Igor Gräziniga.
Karmi miinusega võiks siiski ka kohale tulnud seltskonnale mingit kuuma jooki tasuta pakkuda. Tee oleks ideaalne lahendus ja kindlasti oleks keegi korralduslikult toetanud kui asi oleks raha taha jäänud. Kui meeleavaldus pikkuseks kujuneb ligi tund, siis kargema pakasega haarab nii mõnigi osaleja võimalusest kuuma joogiga enda vastupidavust pikendada.
Tallinnas laulu keegi üles võtta isegi ei üritanud (ja parem oligi!), kuid üpris lõbus vaatepilt avanes peale esimest poolt tundi tehtud soojenduspausi ajal kui terve mass hakkas ühel kohal hüppama – oleks see natuke rohkem kestnud oleks selle kentsaka vaatepildi salvestanud ja YouTube’i laadinud. Kui eesmärk on tähelepanu suunamine ja probleemi teadvustamine, siis võiks mõelda ette, kas ürituse raames annaks teha midagi, mis võiks hiljem “viral video” staatuse pälvida. Isegi midagi nii lihtsat kui tuhatkond inimest ühel kohal hüppamas on juba piisavalt kentsakas vaatepilt, et teistega jagada.
Vabaduse väljakule on linnavalitsuse poolt paigaldatud suur ekraan. Kui vähegi võimalik, siis tasuks kaaluda võimalust kasutada ekraani mõne asjakohase video või animatsiooni näitamiseks.
Vaatamata eelnevalt toodud tähelepanekutele õnnestus üritus ikkagi suurepäraselt ja minu asutus ning lugupidamine korraldajatele.
Anti-Counterfeiting Trade Agreement – ACTA terviktekst leiab natuke liiga vähe viitamist. Vahel väärib algdokument rohkem tähelepanu kui erinevad tõlgendused. Eelduseks on loomulikult see, et lugeja on teadlik, kuidas ebamäärasust on kalduvus pigem kitsendavalt kui laiendavalt tõlgendada kui lepinguid asutakse kohaliku seadusandlusega kooskõlastama – eriti Eestis, kus üritatakse olla isegi paavstist püham.
* * *
Why French Parents Are Superior – ameeriklasest pereema avastusest Prantsusmaal, et kui tema laps on restoranis kärsitu ja pretensioonikas ning vajab pidevat järelvalvet, siis kõrval laudades einetavatel prantsuse perekondadel sarnased probleemid puuduvad – lapsed on kannatlikud, rahulikud ja hämmastavalt koostöövalmid. Lõbus mõtisklus laste kasvatamise üle erinevates kultuurides ja väärtustest, mida erinevad kultuurid laste kasvatamisel oluliseks peavad.
* * *
Cronenberg – Jonathan Penner on kasutanud võimalust David Cronenbergilt küsida tema lavastaja karjääri alguse kohta, mille käigus selgub, millisena näeb kanadalasest filmimaestro enda loomingut. Hea ülevaade sellest, kuidas Cronenberg üldse filmipisikuga nakatus nagu ka tema esimestest sammudest ja soovist järjest rohkem koostööd teha stsenaristidega ning kuidas iga filmi eelarve on omamoodi loovusemootor.
* * *
Couch surfers unite! Big business stomps on the sharing economy – kui hotellide tekkis couch-surfing’u näol alternatiiv ja hiljem Airbnb näol võimalus igal ühel mõne vaba toaga ka teenida, siis oli paljuski möödapääsmatu järjest suurenev surve hotellikettide poolt taolise odava alternatiivi represseerimiseks. Nõuded hotellidele on sageli karmid ja korteriomanikelt midagi sarnast nõuda on praktiliselt võimatu, mis seab hotelliketid valiku ette – kas nõuda osade regulatiivsete kohustuste kaotamist (suurem konkurents) või nõude uusi regulatsioone (väiksem konkurents).
* * *
Three Interviews with Stanley Kubrick – Michel Ciment’i kolm pikemat intervjuud Stanely Kubrick’uga tema filmidest A Clockwork Orange, Barry Lyndon, The Shining. Huvitavaid detaile ja mõtisklusi erinevate valikute üle koos võrdluste ning ühiste liinidega erinevate filmide vahel. Need intervjuud on kas kaasaharavalt huvitavad või mõttetult igavad – oleneb lugejast. Kusjuures The Shiningust on võimalik vaadata ka nelja osalist analüütilist kommentaari, mis enda detailsuses tundub kohati lausa hirmuäratavalt ambitsioonikas.
* * *
Open Your Mouth and You’re Dead – pikem artikkel vabasukeldujate kohati müstilisest maailmast, kus eluga riskides sukeldutakse ühe hingetõmbega järjest absurdsematesse sügavustesse. Juba sellel suvel on uueks sihiks umbes 250 meetrit. Juttu tuleb ohtudest, reeglitest ja loomulikult sellest, mis tunne on sukelduda sügavuse pimedusse ja mis paneb osasid inimesi enda keha ja vaimu proovile panema, mängima surmaga…
EKA uue hoone ehitamisega seonduva kohta tuleb iga päev uusi ja huvitavaid uudiseid. Kuna kaasus on minu arvates oluline just selle tõttu, kuidas avalik-õiguslikud institutsioonid suhtuvad eraomandisse ja kuidas arvestavad üksikisikute huvidega, siis on olulisemaid arenguid ja üksikasju plaanis ka edaspidi kajastada.
Esmaspäeval läks Justiits- ja Rahandusministeeriumisse kooskõlastamisele sundvalduse seadmise korralduse eelnõu, mis on kahetsusväärselt ja paljuski asjata kuulutatud asutusesiseseks kasutamiseks. Kooskõlastusi ootab Haridus- ja Teadusministeerium 20. veebruariks, kuid ma loodan, et nii Justiits- kui Rahandusministeerium keelduvad kooskõlastustest põhjustel, millel peatusin üksikasjalikult eelmisel reedel.
Täna ilmunud artiklist selgub, et EKA kavatseb vaidlustada SA Archimedes poolt hiljuti rahastamisega seotud otsuse. Olgugi, et otsuse tühistamise tõenäosus tundub kaduvväike ja kohtusse pöördumine üpriski perspektiivitu, leian ma ennast taas kord küsimas, kas sama otsuse oleks teinud ka organisatsioon, mida ei finantseerita maksumaksjate raha eest? Loodetavasti tunnevad ajakirjanikud EKA kaebuse vastu huvi nõuavad selle ka välja ja kui ta lõpuks valmib – tõenäoliselt tuleb halduskohtu poole pöörduda hiljemalt 11. veebruaril, seega kaua ootama ei pea.
Huvitavaid seiku selgub artiklist veel teisigi:
Ta meenutas, et EKA palus haridusministeeriumil juba paari kuu eest alustada naabermaja suhtes sundvalduse seadmist. «See oli tükk aega enne seda, kui Archimedes oma otsuse langetas. Ja ehitusloa väljastamine seisis just selle taga, et haridusministeerium polnud sundvalduse seadmise menetlust alustanud,» ütles kommunikatsioonijuht.
Samas on ministeeriumi esindajad hiljem öelnud, et sundvalduse seadmiseks on vaja EKA kindlat soovi ja tahet ning kindlat teadmist, et kõik teised võimalused on ammendunud. «Meie oleme selleks juba ammu soovi avaldanud ja samal ajal oleme jätkanud läbirääkimisi naabriga, püüdes siiski kokkulepet saavutada. Aga naabri esindaja ütles viimasel kohtumisel kesklinna valitsuses, et ta pigem tahabki sundvalduse seadmist, sest see võtab temalt vastutuse oma üürnike ees. Kui midagi juhtub, siis sundvalduse puhul vastutame meie või vastutab riik. Kuigi meie teeme omalt poolt kõik, et igasuguseid kahjusid ära hoida,» rääkis Jahnke.
Ei hakka pikemalt arutlema selle üle, et sundvalduse seadmine toimub minu arusaamist mööda KSvS § 6 lg 2 kohaselt ja seda tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuse eesmärgil mitte detailplaneeringuga seotud vaidluse lahendamisel. Igasugune sundvõõrandamine on äärmuslik meede ja seadust lugedes jääb möödapääsmatult mulje, et sundvõõrandamine saab toimuda ainult siis, kui alternatiive ei ole. EKA puhul on alternatiivid olemas.
Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse ei ole mõne organisatsiooni elu mugavamaks ja lihtsamaks tegemiseks vaid ekstreemne abinõu olukordades, kus muid alternatiive sama hästi kui ei ole.
Ajakirjanikelt ootaks aga EKA esindajate kommentaaride kõrvale ka teise poole esindajate kommentaare, eriti kui EKA esindaja väidab, et “naabri esindaja ütles viimasel kohtumisel kesklinna valitsuses, et ta pigem tahabki sundvalduse seadmist, sest see võtab temalt vastutuse oma üürnike ees”. Taoline väide vajaks juba teise osapoole täpsustust mitte lihtsalt ära trükkimist. Kui keeruline on teise osapoole esindajaga ühendust võtta ja küsida: EKA esindaja väitis, et teie ütlesite nii – kuidas kommenteerite/kas see vastab tõele? Kui teine osapool ei soovi kommenteerida, siis saab vähemalt seda mainida ja kui EKA esindajas teise poole seisukohti loominguliselt tõlgendavad, siis tuleks ka see välja.
Salapärasest autotunnelist, mis tingis zürii valiku
Mind hakkas tõsiselt häirima ka üks väide, mida Signe Kivi on suht julgelt kordama asunud vaatamata sellele, et mingit objektiivset kinnitust selle kohta leida on keeruline kui mitte võimatu. Viimati 27. jaanuaril Delfi lugejate küsimustele vastates:
Miks valis uue maja konkursi žürii võitjaks sellise töö, mis ei vastanud detailplaneeringule?
Zürii ei tegelenud pelgalt Eesti Kunstiakadeemia Tartu mnt 1 kinnistuga, vaid vaatles kogu kvartalit tervikuna ja kuidas meie uus hoone sobitub ümberkaudsete elamute, büroode, kaubanduskeskuste ja liiklusskeemiga. Zürii arutelude käigus tutvustati Tallinna transpordikava, mis näeb tulevikus Gonsiori-Laikmaa ristmikul muudatust selliselt, et autoliiklus suunatakse maa-alla ja jalakäijad saavad ületada ristmikku uuel ühtsel Viru keskuse ja Kunsti platsi avalikul linnaväljakul turvaliselt maapeal. Kui EKA uus hoone paikneks tulevikus 25 meetrit Gonsiori-Laikmaa tänava ristmiku pool ehk ristmiku nurgas, siis sellist terviklikku linnaruumi ei tekiks vaid EKA ja naaberelamute vahele kujuneks sisehoov, mis ei moodustaks avalikku linnaväljakut. (Transpordi kava on heaks kiidetud Tallinna linnavalitsuse 8. detsembri 2010 istungi protokollis 49 https://oigusaktid.tallinn.ee/?id=3002&aktid=119097&q_sort=elex_akt.akt_vkp ).
Minus tekitas see autoliikluse tunnelisse suunamise jutt kahtlust kahel põhjusel. Esiteks on ristmikul täna jalakäijate tunnelid, mille ehitamine koos bussiterminaliga läks linnale 2002. aastal maksma orienteeruvalt 200 miljonit krooni. Isegi taandades jalakäijate tunneli ehitamise ainult neljandikule maksumusest tähendaks see ikkagi vähemalt 50 miljonit krooni. Teiseks on autodele tunneli ehitamine Gonsiori-Laikmaa ristmikul oluliselt keerulisem jalakäijate tunnelist ainuüksi piirkonna geoloogia, ümberkaudsete hoonete, tunneli pikkuse, kommunikatsioonide ja tuleohutuse tõttu. Mul on keeruline ette kujutada olukorda, kus taolise tunneli ehitamine läheks maksma vähem kui 3 kuni 5 miljonit eurot.
Signe Kivi poolt viidatud ja Tallinna linnavalitsuse poolt heaks kiidetud transpordikavaspole taolist tunnelit isegi mitte mainitud. Juttu on Viru keskuse ja Tallinki hotelli vahelise ala ja Tartu maantee ühe osa sulgemisest liiklusele, kuid mingi tunneli ehitamisest piirkonnas isegi mitte ei mainita.
Lisaks sellele oleks tunneli ehitamine piisavalt kallis, et olukorras, kus transpordikava juurde kuuluvas finantsplaanis mainitakse ära isegi hinnanguliselt 14 miljoni kroonise (ca 1 miljon eurot) maksumusega ehitusobjektid, siis orienteeruvalt 3 korda kallima tunneli rajamise plaan peaks vähemalt finantsarvutustes kuskil kajastuma. Kuid mida ei ole, seda ei ole ja üks põhjus, miks seda ei ole seisneb tõenäoliselt selles, et kuna jalakäijad on juba maa alla viidud, siis oleks taolise tunneli tasuvusanalüüsis äärmiselt keeruline põhjendada, et miljonitesse eurodesse ulatuv investeering on vajalik eelkõige esteetilistel kaalutlustel.
Jääb üle järeldada, et Signe Kivi on ekslikult viidanud linnavalitsuse poolt kinnitatud transpordikavale või toetub informatsioonile, mis mingit ametliku kaalu tegelikult ei oma ning seega ei saanud olla ka tõsiselt võetav argument detailplaneeringule mitte-vastava lahenduse valimisel. Mulle jääb praegu igal juhul arusaamatuks, kust need tunneli jutud tulevad ja miks kellegi täiesti alusetuid spekulatsioone on kasutatud detailplaneeringule mitte-vastava lahenduse valimiseks. Või on mul midagi jäänud märkamata?
The claim that the downfall of the euro and the EU would produce chaos and war may be interpreted to be just a strategy necessary to get support for helping the highly indebted nations such as Greece, Portugal, Spain, or Italy with ever more financial support. However, conversations I have had with persons from various European countries suggest that many people really believe that Europe will disintegrate and that wars are looming if the EU dissolves. I hold this view to be seriously mistaken.
. . .
The essence of ‘Europe’ is variety and diversity rather than étatisme and bureaucracy. A net of contracts of which each one serves a particular functional purpose is open to all countries at the border of Europe and beyond. Thus, for example, Turkey could participate in contracts with an economic orientation and would in that role certainly be welcomed by the other European nations.
Osade inimeste seas on paljuski ekslikel põhjustel juurdumas veendumus, et Eesti peaks rakendama mingit sorti tööstuspoliitikat, kus rohkem rõhku asetatakse tootmisele, seda subsideeritakse ja toetatakse avalikest vahenditest ning suunatakse ja juhitakse lähtuvalt kellegi soovitustest, millega mingit vastust ei kaasne. Kõik selle nimel, et muuta tootmist majandusstruktuuris olulisemaks. Kuid millised on üldse tootmise toetamise ja eelistamise põhimõttelised argumendid? Christina Romer on New York Times’is üritanud just sellele küsimustele vastata artiklis Do Manufacturers Need Special Treatment?, kus vaatleb tootmise toetamisega seotud argumente jagades need kolme erinevasse gruppi: turutõrked, töökohad ja sissetulekute jaotus. Tema järeldused:
As an economic historian, I appreciate what manufacturing has contributed to the United States. It was the engine of growth that allowed us to win two world wars and provided millions of families with a ticket to the middle class. But public policy needs to go beyond sentiment and history. It should be based on hard evidence of market failures, and reliable data on the proposals’ impact on jobs and income inequality. So far, a persuasive case for a manufacturing policy remains to be made, while that for many other economic policies is well established.
See, et Romer vaatles tootmist eelkõige USA kontekstis, kus võimalusi on oluliselt rohkem kui Eestis, teeb tootmise toetamise pooldamise Eesti kontekstis veelgi problemaatilisemaks.
Kui aga tootmise toetamise ja eelistamise tee juba valida, siis kas mitte ei tähenda see järk-järgulist liikumist korporatiivsema ühiskonna korralduse poole – vähemalt sellisena nagu seda hiljuti defineerisid Edmund Phelps ja Saifedean Ammous:
The managerial state has assumed responsibility for looking after everything from the incomes of the middle class to the profitability of large corporations to industrial advancement. This system, however, is not capitalism, but rather an economic order that harks back to Bismarck in the late nineteenth century and Mussolini in the twentieth: corporatism.
In various ways, corporatism chokes off the dynamism that makes for engaging work, faster economic growth, and greater opportunity and inclusiveness. It maintains lethargic, wasteful, unproductive, and well-connected firms at the expense of dynamic newcomers and outsiders, and favors declared goals such as industrialization, economic development, and national greatness over individuals’ economic freedom and responsibility.
Tootmine ei ole teenustest olulisema ega erilisem. Nendel, kes väidavad vastupidist, lasub kohustus seda tõestada – selgelt ja argumenteeritult kui tootmist soovitakse subsideerida avalikest vahenditest.
Priidu Pärna arvab Päevalehes sundvõõrandamisest EKA uue hoonega seoses, kuid mulle tundub, et natuke liiga kitsalt – üht-teist olulist jätab mainimata ja nii mõndagi esitab kahetsusväärselt kallutatult tegelikke põhjuseid või olulisi üksikasju arvestamata. Igal inimesel on õigus enda arvamusele, kuid vahel vajab see arvamus kõrvale natuke teistsugust ja ehk mõnevõrra erapooletumat perspektiiv.
Ikka ja jälle pakuvad lugemisrõõmu just need artiklid, kus sisulisi argumente on keeruline välja tuua (peamiselt nende puudumise tõttu) ja autor on sunnitud komplekteerima üldisemat ja emotsionaalsemat narratiivi, mida esitleb paratamatu ja iseenesest mõistetavana, taandades sealt nüansse, mis praegust olukorda ja sinna jõudmist selgemalt mõista võimaldavad.
Küsimus ei ole ainult selles, et keegi tahab midagi spetsiifilist ja keegi teine seda ei soovi vaid ka üldistes mängureeglites ja põhimõtetes, millele tuleb toetuda ka tulevikus sarnaste juhtumite lahendamisel.
Küsimus ei ole ju selles, et EKA ei võiks enda kesklinna krundile uut õppehoonete püstitada vaid selles, et esialgseid kokkuleppeid on rikutud ja mängureeglitest (detailplaneeringust) pole kinni peetud. Ühel hetkel loobuti teiste mängijatega arvestamast ja leiti – ekslikult – , et osadele mängijatele mängureeglid ei kehti. See on peamine põhjus, miks EKA uus hoone juba praegu ei kerki ja kogu protsess on juriidilistesse nüanssidesse takerdunud.
Mõnede anonüümsete inimeste heietused kuskil kommentaarides sellest, et tänapäevane kunst on neile arusaamatu ja seda võiks harrastada kuskil äärelinnas on lihtsalt anonüümne jutt, mida Priidu ei peaks südamesse võtma ega hooletult ning seosetult enda juttu sisse pookima.
Osa Priidu poolt kirjutatut ei ühti aga sugugi minu arusaamaga olukorrast ja väärib rohkem tähelepanu, sest tegu on ikkagi olulise ja tõenäoliselt pretsedente loova küsimusega:
Sundvõõrandamise eeldus on avaliku huvi ning detailplaneeringu olemasolu ja omanikuga läbirääkimiste nurjumine. Kui need eeldused on täitunud, siis ei tohiks enam otsustamisega venitada ja erahuvi peab taanduma.
Avalik huvi on õigusriigis märksa rohkem seotud üldiste menetlusreeglite ja nende tõlgendamisega kui üksikute hoonete saatusega, mis puudutavad enda ainulaadsuses üksikuid samas kui menetlusreegid puudutavad kõiki ühiskonna liikmeid. Sundvõõrandamisest ei ole alust rääkida olukorras, kus hoone, mida soovitakse rajada, ei vasta kooskõlastatud detailplaneeringule. Loodetavasti pole ma ainus, kellele tundub totakas olukord, kus sundvõõrandad soovitakse sellepärast, et sundvõõrandaja pole ise detailplaneeringut pidanud piisavalt tõsiselt võetavaks, et sellest enda tegevuses lähtuda – soovib toetuda ühtedele seadustele enda tegevuses samas teisi ignoreerides.
Linn on korraldanud avaliku planeerimismenetluse, mille alusel kohalik kogukond on pidanud võimalikuks just sellise akadeemia rajamist, milleks praegu ehitusluba taotletakse.
Ei, see ei ole nii. See väide on vale. Hoone, mida EKA soovib rajada ei vasta detailplaneeringu tingimustele, sest vastasel juhul täna juba ehitataks ning Ester Palmilt ei oleks luba vaja küsida. Ehitusluba soovitakse hoonele, mis ei vasta detailplaneeringule – see ongi täna probleemi tuumaks.
Sundvõõrandamise seaduse § 3 sätestab üheselt, et sundvõõrandamine on võimalik avalike õppeasutuste rajamiseks. Kunstiakadeemia on ülikooliseaduse alusel avalik-õiguslik isik ning selle tegutsemine avalikes huvides ei vaja tõestamist. Kodaniku silmis on avalik huvi seegi, et linnasüdame vähene ruum oleks väärtustatud arhitektuuriliselt kaunite ja avalike hoonetega, millest õhkub linnalikku rütmi, tihedust ja väärikust ning mitte kilekotikaubandust.
Mulle jääb täiesti mõistmatuks, miks Priidu on jätnud tähelepanuta kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lõike 3: “Kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta, ei ole sundvõõrandamine lubatud.” Olemasolev detailplaneering võimaldab ehitada EKA’l uue hoone, millest tulenevalt tegelikult sundvõõrandamist laual ei ole.
Eraldi huvitav küsimus on aga see, kui avalik on kõrgkooli ruum võrreldes näiteks kaubanduskeskusega ja milline see “avalik huvi” ikkagi tegelikult on või milles väljendub? Taoline abstraktne ja antud kontekstis tegelikult sisustamata termin ainult hägustab probleemi, sest “avaliku huvi” on põhjust märksa rohkem sisustada kaubanduskeskustega kui poolkinniste kõrgkoolidega. Läbi enda arusaamade ja veendumuste “avaliku huvi” mõiste sisustamine ei too kohe kuidagi olukord selgust ja võib lõppeda soovimatute tagajärgedega, mida oleks mõningase alandlikkuse ning ettevaatlikkusega saanud ennetada.
Sundvõõrandamist on seni seostatud vaid teedeehitusega. Eraomandi kallale minek bemmi- ja rekka-meeste paremate liiklusolude nimel on ju vaieldamatu avalik huvi. Nii on valitsus mais 2011 otsustanud sundvõõrandada Saku vallas neli hektarit maad Tallinna–Ikla maantee väljaehitamiseks.
Teedeehituses on täna peamine rõhuasetus liiklusohutuse suurendamisel ja see on ka peamine põhjus, miks eraomandit sundvõõrandatakse. Eesmärk ei ole mitte “bemmi – ja rekkameeste mugavam elu” vaid inimelude hoidmine ja säästmine. Kui kaalul on inimelud, siis on tõesti põhjust sundvõõrandamisest tõsiselt rääkida, kuid EKA uue hoone puhul inimelud ju ometigi ohus ei ole. Teedeehituses ei ole küsimus mugavuses nagu EKA suurema hoone puhul vaid inimeludes ja sellest võiks doktorikraadiga inimene ikkagi aru saada või vähemalt seda endale teadvustada.
Terve kunstiakadeemia naaberkinnistu sundvõõrandamine ei oleks kohane abinõu, kuid kuna maja ei ole tsiviilkäibes korteritena, ei ole võimalik ka üksnes varju jäävate korterite sundvõõrandamine. Sundvõõrandamise seadus näeb selleks puhuks ette ka sundvalduse (talumiskohustuse) seadmise, mis seisneb hüvitise eest omaniku absoluutsete õiguste kitsendamises. Septembris 2011 on valitsus seadnud sundvalduse Maardu linnas Tallinna–Narva maantee rekonstrueerimiseks ja viadukti ehitamiseks.
Sundvaldusega on selline kentsakas lugu, et see on vastavalt kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 6 lõikele 2 mõeldud eelkõige tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuse kehtestamiseks ja mulle tundub, et sundvalduse seadmisest ei tuleks Ester Palmi omandi puhul juba ainuüksi sellepärast midagi välja. Priidu poolt viidatud sundvalduse seadmise näide ei ole tegelikult seotud Tallinn-Narva maantee rekonstrueerimisega vaid Kroodi liiklussõlme ehitusega, mis Tallinn-Narva maanteel ei asu. Tegu enam kui 200 meetrise raudteeviaduktiga, rajatisega, mille ehitamise peamine eesmärk on liiklusohutuse suurendamine läbi maantee ja raudteede ristumise viimise erinevatele tasanditele, mis võimaldab kaotada olemas olevad samatasandilised raudteeülesõidud. Viadukti keskmine osa ületab eraomandis olevat kinnistut, kuid viadukti pikkuse tõttu on sinna vaja püstitada 4 tugisammast, millest tuleneb ka vajadus sundvalduse seadmise järgi. Kui keeruline on sundvalduse seadmise protsess võib iga üks ise lugeda: Harju maakonnas Maardu linnas asuvale Rööpa IV kinnisasja osale sundvalduse seadmine. Kusjuures tänaseks pole see protsess veel sugugi lõppenud.
Eelmise aasta sügisesse jääb veel teinegi oluline era- ja avaliku huvi kaalumine. Tallinna halduskohus tühistas kultuuriministri käskkirja, millega võeti arhitektuurimälestisena muinsuskaitse alla Tartu maanteel asuv kunagine valuutapood Turist. Kuus aastat kestnud diskussioon teemal, kas eraomandis olev Nõukogude modernismi suurepärane näide vajab tulevastele põlvedele säilitamist või kõlbab pilvelõhkujaks „edasiarendamiseks”, sai valusa tagasilöögi.
Tähelepanuväärne on seejuures asjaolu, et kohus ei tühistanud ministri otsust sellepärast, nagu ei peaks kohus lähiajaloo säilitamist avalikuks huviks. Kohtuniku seisukoht rajanes asjaolul, et ministeerium ei ole oma otsust piisavalt motiveerinud ega teostanud vajalikus ulatuses kaalutlusõigust, et kohtulik kontroll otsuse sisu üle üldse võimalik oleks. Kahekümnendal iseolemise aastal peame möönma, et valitsusasutus ei tunne haldusmenetluse seaduse ja kohtupraktika elementaarseid nõudmisi. Seega kutsun tarka kultuuriministrit üles tegema uus ja motiveeritum kaalutlusotsus vältimaks eelmise sajandi arhitektuurimaastikule valgete laikude tekkimist. Olgem sama ettenägelikud ja vastutustundlikud kui Nõukogude linnaplaneerijad, kes säilitasid meile vanalinna.
Kohtuniku otsus rajanes asjaolul, et minister polnud enda otsust üldse motiveerinud ja erahuvisid polnud kogu menetluse vältel üldse arvestatud. Priidu jutu peale võiks iga üks ise tutvuda Tallinna Halduskohtu otsusega (pdf), mis on kohati üllatavaltki otsekohene. Toon välja vaid mõned olulisemad väljavõtted (“kaebaja” on Tartu mnt 17 omanik, “vastustaja” on kultuuriministeerium”):
Kaebaja huve ei ole kirjavahetuses aga sootuks analüüsitud, ehkki kaebaja on oma kirjades läbivalt avaldanud, et soovib hoonet oluliselt ümber ehitada. Rõhutatud on vaid hoone kultuuriväärtust, samuti selgitatakse, et ka nõukogude ajal valminud arhitektuuriteosed vajavad säilitamist. Mainitud kirjavahetuses puuduvad argumendid, miks hoone mälestiseks tunnistamisega seotud piirangud on proportsioonis hoone arhitektuuriajaloolise väärtusega.
. . .
Kohtu jaoks on eksperdiarvamus üks võimalikest tõenditest, mida kohus kohtuasja lahendamisel hindab koos teiste asjas esitatud tõenditega. Kohus ei ole seotud eksperdiarvamuses toodud seisukohtadega. Ka poolel on võimalik eksperdiarvamusele vastu vaielda. Ka omapoolset eksperdiarvamust esitamata on võimalik tuua välja vaidlusaluse eksperdiarvamuse haavatavad kohad: vasturääkivused või ebapiisavus.
. . .
Rõhutamist väärib, et ka üheski kaebajale saadetud kirjas ei ole toodud välja kaalutlusi, miks hoone mälestiseks tunnistamine selle säilitamise eesmärgil kaalub üles kaebuse esitaja huvi püstitada sinna kõrghoone, mis iseensest teemaplaneeringut arvestades ei tohiks olla takistatud (eeldusel, et kaebaja läbib planeerimismenetluse). Tõsi, kaebajal puudus detailplaneering ja ehitusluba, kuid haldusorganil puuduks igasugune põhjus väita, et kaebaja neid saama ei peaks. Lähtudes kõrghoonete teemaplaneeringust on linnaplaneerimislikud kaalutlused kui avalik huvi kooskõlas kaebuse esitaja huviga kõrghoone püstitamiseks.
. . .
Mis puudutab kaebuse esitaja väiteid, et rikutud on tema õiguspärast ootust, siis tuleb nõustuda sellega, et haldusvõim ei ole käitunud järjepidevalt, andes kaebuse esitajale kohati mõista, et hoone ümberehitamisel ei ole takistusi, ning tõstatades vahepeal hoone kaitse alla võtmise küsimuse. Iseenesest on õige vastustaja väide, et väärtushinnangud on ajas muutuvad ja seetõttu võib hoone kultuuriväärtus ilmneda aja möödudes. Vastustaja põhjendas, et 1990-tel aastatel ei peetud nõukogudeaegseid ehitisi kultuuriväärtuslikeks, kuid 2000-tel aastatel on see suhtumine muutunud. Asjakohane ei ole aga vastustaja väide, et kultuuriminister ega ükski teine ametkond ei andnud õiguslikult siduvat haldusakti, millest oleks võinud järeldada, et hoonet kaitse alla kunagi ei võeta. Ühelegi kinnisasja omanikule ei ole iseenesest sellist kinnitust vaja.
. . .
Kohus nõustub hoopis kaebajaga selles, et kui riik leiab, et avalik huvi hoone kaitsmiseks ja säilitamiseks on nii suur, et see õigustab hoone mälestiseks tunnistamise teel kinnistu omanikule selliste piirangute seadmist, mis teeb omanikule võimatuks kasutada omandit nii, nagu ta soovib, peaks riik Tartu mnt 17 hoone kaebajalt kohase hüvitise eest omandama. Kaebaja sellekohastele korduvatele ettepanekutele vastustaja vastanud ei ole.
. . .
Vaidlusaluse muinsuskaitsemenetluse põhilise probleemina näeb kohus seda, et vastustaja ja tema haldusalas olevad ametkonnad on lähtunud ühekülgselt vaid huvist säilitada kultuuriväärtusi, jättes aga üldse kõrvale asjaolu, et need hooned, mida mälestiseks tunnistada soovitakse, on kellegi eraomand.
Kaasus lahendati ühe istungiga ja läks kultuuriministeeriumile maksma üle 4000 euro. Kahju on sellest, et juba enne protsessi algust oli selge, et kohtus ei lõppe kaasuses arutelu muud moodi kui kultuuriministeeriumi kaotusega.
Vastupidiselt Priidule loodan mina, et kultuuriministeerium ei hakka kolmandat korda Tartu mnt 17 asuvat hoonet kultuurimälestiseks kuulutama, eriti kohtuniku poolt toodud argumentide ja seisukohtade valguses.
Eesti Kunstiakadeemia soov iga hinna eest enda tahet uue hoone ehitamisel läbi suruda on võtmas meeleheitlike ja järjest ülbemaid pöördeid. Päevalehes ilmunud artiklist selgub, et EKA eestvedamisel on algatatud sundvõõrandamise protsess:
Täna saadab haridus- ja teadusministeerium teiste ministeeriumide kooskõlastusringile eelnõu, mis käsitleb sundvalduse seadmist Eesti kunstiakadeemia (EKA) uue hoone naabermajale. Kinnistu omanik on kolm aastat olnud EKA uue hoone ehitamisega kaasneva päikesevalguse vähenemise vastu. Kui justiits- ja rahandusministeeriumist saadakse eelnõule heakskiit, tuleb valitsusel langetada otsus, kas hoone ehitamisel võib eirata Tartu mnt 7 ja Gonsiori 8 aadressil asuva kinnistu omanike vastuseisu praegusele EKA projektile.
Tasuta veebist saadavast lõigust ei selgu, et sundvõõrandamine on äärmuslik meede, mille rakendamiseks peavad olema täidetud mitmed nõuded, mis EKA uue hoone ehituse puhul ilmselgelt täidetud ei ole. Ajalehe paberversioonis on toodud ka mõned väljavõtted Ester Palmi kirjast seoses sundvõõrandamise ähvardusega, mis nendele “pisidetailidele” tähelepanu juhib.
Mõned kuud tagasi kirjutasin sundvõõrandamisest natuke pikemalt nagu ka sellest, et sundvõõrandamisega ähvardamisele võiks ikkagi eelneda seadusega tutvumine. Tegu on äärmusliku meetmega, mille kasutamine pole lihtne samas kui protsess on pikk ja vaevaline. Olen ise seotud ühe projektiga, kus on õnnestunud sundvõõrandamise protsessi kõrvalt jälgida. Nähes, kui vaevaliselt ning aeglaselt kulgeb protsess märksa selgemas ja põhjendatumas olukorras, tundub SA Archimedes otsus EKA rahastamisest loobuda igati õigustatud.
Ma loodan, et nii rahandus- kui justiitsministeerium ei lase EKA sundvõõrandamise plaanil kaugemale jõuda eelnõust, mis praegusel juhul on eelkõige täitmas üpris jõhkrat väljapressimise vormi – võta meie pakkumine vastu või muidu lihtsalt võtame. Juriidilist alust sundvõõrandamiseks ei saa olla olukorras, kus sundvõõrandamine on vajalik detailplaneeringule mitte-vastava hoone ehitamiseks ja olemasolev detailplaneering võimaldab rajada hoone, mis tegelikult rahuldab EKA vajadusi. Ma oleks väga imestunud kui see eelnõu jõuaks valitsuseni, kuid isegi kui see peaks mingitel poliitilistel põhjustel juhtuma, siis lõppeb see haleda kaotusega halduskohtus. Ainult, et siis tuleb veel kinni maksta Ester Palmi õiguskaitsekulud samas kui uue maja ehitamisele pole sugugi lähemale jõutud, ainult täiendavalt raha raisatud. Kahjuks liigagi tõenäoline stsenaarium, kui raha mida raisatakse ei tule enda taskust.
Jääb üle ainult küsida, kas EKA juhtkond tõesti arvab, et õigustühise sundvõõranduse ähvardusega õnnestub neil praegune olukord lahendada? Kui jah, siis ilmselt oleks põhjust see avantüür lisada eelneva kolme ränga vea juurde neljandaks:
Kuulutas arhitektuurivõistluse võitjaks hoone projekti, mis ei vastanud kehtivale detailplaneeringule.
Ei mõistnud või alahindas fakti, et uus detailplaneering ja uus ehitusluba nõuavad naabrite kooskõlastust.
Lammutas vana EKA hoone enne, kui uue hoone ehitamiseks vajalik õiguslik baas oli olemas.
Eelmise, ettevõtte tulumaksu teemalise, postituse jätkuks värske uudis TechCrunch’ilt seoses Twitter’i peatselt avatava Iirimaa kontoriga:
Twitter is setting up its European HQ in Dublin (in fact this is its third international office outside the Valley). The reasons are simple: money. It appears Twitter will in fact be reducing its tax payments by more than 60% by lowering its tax rate 16 percentage points.
Following the long- tradition of US companies in Europe (joining Google, Yahoo, AOL, Facebook, PayPal, LinkedIn, IBM, Microsoft, Oracle, Intel, Apple, HP and Zynga) Ireland’s 12% corporation tax, and 45 minute flight from London (where corporation tax is 28%) is just too tempting not to take advantage of.
Need, kes teenivad piisavalt palju, suudavad ka enda makse optimeerida vastupidiselt neile, kes ei tuleks ettevõtte tulumaksu kehtestamisega kaasnevate nüanssidega (investeeringute maksuvabastused, litsentsitasud, kontorid välisriikides) ise toime ja kelle võimalused maksukonsultantidele maksta on oluliselt piiratumad.
Postituse pealkirjas nimetatud “topelt iirlane” ja “hollandi võileib” on aga kaks levinuimat näidet ettevõtte tulumaksu optimeerimisest:
Google managed to cut its taxes by $3.1 billion in the last three years by moving most of its foreign profits through Ireland and the Netherlands to Bermuda.
This strategy is known to lawyers as the “Double Irish” and the “Dutch Sandwich”. You move money through Amsterdam and Dublin. Thus Google reduced its overseas tax rate to 2.4 percent, the lowest of the top five U.S. technology companies by market capitalization.
Ilmselt jäi eelnev väljavõte uudishimulikumale lugejale natuke liiga pealiskaudseks, kuid Wikipedia aitab ka maksude optimeerimisskeemide selgitamisel:
Typically, the company arranges for the rights to exploit intellectual property outside the United States to be owned by an offshore company. This is achieved by entering into a cost sharing agreement between the U.S. parent and the offshore company, in the terms of U.S. transfer pricing rules. The offshore company continues to receive all of the profits from exploitation of the rights outside the U.S., without paying U.S. tax on the profits unless and until they are remitted to the U.S
Mida lihtsam on süsteem, seda keerulisem on seda manipuleerida. Mida keerulisem ja nüanssiderohkem on süsteem, seda lihtsam on seda manipuleerida. Ettevõtte tulumaks ei hakka üheski riigis, mis tahab vähegi ettevõtlust soodustada, kunagi olema lihtne ja arvata vastupidist on…naiivne.