VABALOG

Eugen Veges kriitiliselt EAS’ist

Vahel on rõõmustav ajalehte lugeda ja näha, et sa pole ainus, kes Eesti ettevõtluspoliitika suhtes on skeptiline. Isegi mitte skeptiline vaid lausa kriitiline nagu seda on Eugen Veges enda väikses, kuid asjalikus sõnavõtus, mida tsiteerin peaaegu täies mahus. Loodan, et Äripäev ei pahanda:

Olles juba kümmekond aastat tegev erinevates ettevõtlusvaldkondades (teenindus, kaubandus, tootmine), julgen väita, et tegutsevad riiklikud ettevõtluse arendamise struktuurifondid (nt EAS) pigem halvendavad ettevõtlusmaastikku, kui tegelevad selle tugevdamisega. Kahju, mida ettevõtlusele põhjustatakse, ületab tunduvalt saadava kasu. Millele tuginen, kui julgen väita vastupidist sellele, mida kinnitavad riigi- ja struktuurifondide endi esindajad?

1. Ettevõtjaga manipuleerimine. Kui legaalselt on võimalik saada kellegi teise raha­kotist ressursse, siis tõenäoliselt kõik me seda ka ihaldame. Kui nende ressursside saamiseks seatakse mingeid tingimusi, näiteks mingi kindla seadme soetamine või projekti koostamine, siis teeme ka selle ära. Kas me seda ka oluliseks peame, julgen küll kahelda – on see investeering?

Et ressursid on piiratud, siis on vaja teha valikud, mida toota, missuguseid tootmissisendeid kasutada. Sihtotstarbeline toetuste jagamine mõjutab ettevõtjaid muutma oma prioriteete ja tegema muudatusi planeeritud tegevuses, mistõttu sekkub riik oma tegevusega otseselt ettevõtlusse.

2. Konkurentsi moonutamine. Ühe tegevusvaldkonna mõne ettevõtte toetamine halvab paljude teiste sama tegevus­valdkonna ettevõtette konkurentsivõimet. Meenub mõne aasta tagune juhus, kui Eestis loodi uus puusöetootmisega tegelev ettevõte, mille tegevuse alustamiseks kaasati struktuuri­fondide ressursse. Sel põhjusel kujunes uue ettevõtte toodangu omahind märgatavalt madalamaks kui juba tegutsevatel ettevõtetel.

Näiliselt oli toetuse andmine põhjendatud – loodi ju mõned uued töökohad. Kuid tähele­panuta jäi (uue ettevõtte toetamisega kaasnev) varem tegutsenud ettevõtetete arengu aeglustumine. Osaliselt abi­rahaga loodud uus ettevõte vähendas varem tegutsenud ettevõtte tulu. Uuel ettevõttel on madalam omahind ja ka madalam müügihind ning sellega vähenesid ka ressursid, mida ettevõte planeeris oma edas­pidise majandustegevuse arendamiseks, nt uued töökohad.

3. Toetuse madal efektiivsus – võõrast raha kasutame ebaotstarbekalt, seda nii struktuurifondide administreerimisel kui ka ettevõtluses.

Struktuurifondide administreerimise kulud on suured. Kui lisada neile veel ettevõtluse jaoks kaotsi läinud tööjõud, keda ahvatletakse tööle just ettevõtluskeskkonnast, siis on kulud mitmeid kordi suuremad. Neid suuri kulusid ei saa põhjendada ka Euroopa Liidu struktuurifondidest saadavate vahenditega.

Ettevõtluskeskkond on tugevam ja arengujõulisem, kui seda vähem mõjutatakse. Väikese osa ettevõtete abistamine nõrgendab teiste arengut. Ettevõtlusmaastikku võiks võrrelda looduskeskkonnaga, kus tegevusvaldkondadele vastavad erinevad loomaliigid. Kui tahame tugevat populatsiooni, siis ühe looma poputamine ei tee liiki tugevamaks. Nõrka ja väetikest ei tohi tuua metsast koju, et teda üles poputada ning seejärel jälle metsa lasta. Selline loom on määratud hukkumisele. Looma või linnu ühekordne söötmine toob pigem kahju kui kasu, nii on ka ettevõtluse toetamisega.

EAS on loomulikult meeletuks bürokraatialoomaks kätte läinud, sest Euroopa Liit just selliseid ümberjagamis mänge toetabki. Üks nendest juhtumitest, kus tahetakse hirmsasti aidata, kuid kõige selle aitamisega põhjustatakse rohkem kahju kui kasu – eriti pikas perspektiivis.

Tuletades meelde hiljuti Päevalehes sõna saanud “professori” arusaama majanduspoliitikast – võrreldes seda ettevõtja täiesti vastandliku sõnavõtuga – jääb üle tõdeda, et jutt on ettevõtjal selgem, argumendid aga paremad.

Riigi käpad ettevõtlusest eemale!

Tagged with: ...

Categorised as: ...